Resonances. Marco Ambrosini. Ensemble Supersonus / ECM

 

Supersonus on ääretult põneva pillikoosluse ja kõlaga bänd. Kel oli õnne, sai osa ansambli kontserdist 2017. aastal Haapsalu vanamuusikafestivalil. Nii Haapsalus kui ka plaadil võlus mind eriti kolme täiesti erineva rahvaliku instrumendi kooslus: nyckelharpa, parmupill ja kannel. Seda kõla ei saagi millegagi väga võrrelda, tulemuseks on hoopis teravam nüansi-ilm kui arvata oskaks. Ilmselt on siin oma süü temperamentsel parmupillivirtuoosil Wolf Janschal, kelle looming on samuti üpris hoogne. Mulle on üle mõistuse, kuidas saab niimoodi parmupilli mängida. Kui ise näinud ei oleks, siis vist ei kujutaks ettegi. Ja hoolimata mu aastatepikkusest kogemusest koos kandlega musitseerimisel, võiksin kohati sama öelda Anna-Liisa Elleri kohta. On põnev, kuidas ta kõlab võrdselt muljetavaldavalt, aga täiesti erinevalt ansamblis Floridante ja Supersonus. Eriti armastan ma tema juures kõike improvisatsioonilist – see, mis ta peas toimub, on lihtsalt nii põnev. Olen Anna-Liisa fänn. Ja muidugi ka Marco Ambrosini fänn. Nyckelharpa’l on palju kõlalisi võimalusi ja Ambrosinil on need kõik käpas. On nii intiimset sooja tooni kui ka lihtsat folgilikku, korraliku stiihiani välja. Nyckelharpa on imelise kõlaga eriline pill ja ma ei mõista, miks ta nii vähe levinud on. Sattusin alles hiljuti lennukis kõrvuti istuma ühe nyckelharpa mängijaga, kellelt kuulsin selle pilli uskumatut lugu. Pärast maandumist sain isegi mängimist proovida. Plaadikaanel on Ambrosini nimi eraldi kirjas, nii et olen isegi pisut pettunud, et plaadil soolo-nyckelharpa’t rohkem pole. Anna-Maria Hefele on ülemhelilauluhuviliste seas fenomenaalseks tunnistatud. Ta valdab lausa mitmeid tehnikaid ülemhelidel laulmiseks. Austades tema meisterlikkust, jääb ta minu jaoks siiski pigem eraldi fenomeniks ega pälvi nii suurt imetlust kui rahvapillide trio. Sama pean ütlema ka klahvpillimängija Eva-Maria Rusche kohta, kes on küll suurepärane, aga ilmselt olen ma klavessiiniga lihtsalt rohkem harjunud. Või siis ei suuda ma vaimustuda rohkemast kui kolmest pillist korraga.  

 

Supersonuse resonantsid on temperamentsed ja vürtsikad, sageli lahedate orientaalsete heliridadega. Igav ei hakka hetkekski, hoopis jalg kipub kaasa tatsuma. Loodan, et varsti hakatakse ka meil nyckelharpa’t õpetama ja harrastama. Asjaarmastaja tasemel pidi olema seda lihtsam mängida kui näiteks viiulit või tšellot. Pilli saab ka ise teha, ehkki kardan, et see on oluliselt keerukam kui kuuekeelse kandle meisterdamine.

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload