• Kadri-Ann Sumera, pianist

Tähe-Lee Liiv: hea esitus sünnib peas, mitte klahvidel

Novembri lõpus toimunud Eesti pianistide konkursil säras äsja 16-aastaseks saanud Tähe-Lee Liiv, kes jagas esikohta koos Mantas Šerniusega Leedust. Tähe-Lee klaverimängus on küpsust, hingestatust ja loomulikku enesekindlust, mis võiks olla omane temast palju vanemale inimesele. Suheldes näib ta pigem vaikne ja tagasihoidlik, kuid on samal ajal väga sihiteadlik. Püüdsin jõuda natuke lähemale sellele, kuidas mõtleb, ennast tunneb ja tegutseb üks nii noor, aga ometi juba nii kaugele jõudnud inimene.


FOTO KRÕÕT TARKMEEL / KLASSIKATÄHED

See oli su esimene tõeline täiskasvanute konkurss suure kolmevoorulise kavaga. Ometi mõjusid läbi kõigi voorude nii kindlalt, nagu poleks üldse raske korraga nii suurt repertuaari käes hoida. Kuidas sa seda saavutasid?

Ma ei mänginud ju kõike järjest korraga. Harjutasin varieeruvalt – ühel päeval esimest, siis jälle teist vooru. Enne konkurssi oli hästi palju prooviesinemisi, vahetult enne seda käisin kava sisse mängimas New Yorgis ühel konkursil, kus sain noorte kategoorias teise koha. Kolmanda vooru, Tšaikovski klaverikontserdi teksti vaatasin vahetevahel läbi, aga päriselt hakkasin seda uuesti harjutama alles siis, kui sain kolmandasse vooru. Siis jäi veel kaks-kolm päeva enne lavale astumist aega. Osade kaupa olen selle kontserdiga ka varem esinenud, mitte küll iga kord orkestriga, vaid ka näiteks keelpillikvarteti saatel.

Sellise kava ettevalmistus säärasel tasemel nõuab väga suurt enesedistsipliini ja suurt kirge asja vastu. Millest sai alguse see suur pühendumine?

Kui sain 12, hakkasin käima Itaalias Konstantin Bogino tundides. Ta oli ka mu ema (pianist Diana Liiv) õpetaja. Algul käisin eratundides ja üsna ebaregulaarselt, esimest korda mängisin talle ette hoopis Pariisis tema kodus. Alates ülemöödunud aastast olen ametlikult selle kooli nimekirjas, kus Bogino õpetab – varem Bergamos, nüüd Biellas. Itaalias kuulsin, kuidas mängivad teised noored, Bogino õpilased. Seal sain esimesi tõelisi muusikalisi elamusi mitte täiskasvanute, vaid just umbes minuvanuste mängust. Sattusin hämmastusse – kui hästi nad mängivad! Tahaks ka! Siis hakkasingi tõsisemalt harjutama.

Algul oli see lihtsalt nagu huvi ja innustus. Hakkasin palju tööd tegema, sest sain inspiratsiooni, aga ma polnud üldse kindel, et minust saab nüüd muusik. Eks ka nägin, kui raske oli mu emal ja see hirmutas mind; ma ei teadnud, kui edukas ma ise võiksin selles olla. Häid pianiste on maailmas nii palju ja sul peab olema midagi väga erilist, et teistest kuidagi eristuda, ja õnne peab ka olema. Toona mõtlesin lihtsalt, et klaverimäng on asi, mida ma oskan ja mida mulle meeldib teha, ja et võin ju mõnda aega teha palju tööd ja vaadata, kuhu see kõik viib. Aga siis ükskord hakkasin nägema tulemusi. Enam ei öeldud mulle lihtsalt, et “sa oled tubli”, vaid selliseid asju, mida varem ei olnud öeldud; näiteks, et mu esitus väga liigutas. Inimesed hakkasid rohkem süvitsi oma elamust kirjeldama, erilisemaid sõnu otsima – ja siis oli järsku tunne, et äkki on mul siiski mõtet minna selle asjaga lõpuni. Kindlasti muidugi konkursi tulemused ka – kui nägin, et olen juba mingis mõttes hea või oma arenguga teistest ees. Ise olen küll väga enesekriitiline ega ole ka rahul näiteks selle pianistide konkursi esitusega. Ma tean, et saaksin palju paremini.

Sul on praegu neli õpetajat, kuidas see nii juhtus?

Olen hetkel kolmes koolis korraga – Tallinna muusikakeskkoolis, kus mul on kaks õpetajat: Marrit Gerretz-Traksmann ja alates sellest aastast ka Ivari Ilja. Soomes Sibeliuse akadeemias on mu õpetaja Hui-Ying Liu-Tawaststjerna ja seal käin umbes iga kahe nädala tagant, aga kui on mingi konkurss tulemas, siis ka tihemini. Sibas on mul peale eriala veel kammeransambli tunnid ning neli-viis korda aastas kammeransambli laagrid. Laagrites vahetuvad õpetajad pidevalt ja ka koosseise saab iga kord ise valida. Need laagrid on küll vabatahtlikud, aga nii toredad, et ma püüan neis käia nii palju kui jõuan. Itaalias on ainult erialatunnid, mis toimuvad sessiooniõppena – seitse korda ühe õppeaasta jooksul ja iga kord nädal aega. Selle nädala jooksul toimuvad siis mitmed tunnid. Lisaks Boginole on seal ka külalisõpetajad, näiteks sel aastal ühel nädalal oli Lovro Pogorelich ja ühel nädalal tuleb ka Dmitri Alexeev.

Kas neli õpetajat igaüks oma nõudmistega segadust ei tekita?

Romantilise muusika puhul arvan, et kõigi ideid on võimalik kasutada. Barokis, näiteks Bachis, on juhtunud, et õpetajad nõuavad erinevat artikulatsiooni, temposid, meeleolusid. Siis lihtsalt mängingi igas tunnis just nii, nagu see õpetaja tahab – iga kuu, võibolla iga nädal erinevalt. Aga kui lõpuks esinemine tuleb, siis teen ikkagi nii, nagu ise tahan, isegi kui kuulab mõni õpetaja, kes on teistmoodi õpetanud. Siiani pole keegi selle kohta märkust teinud, nii et ju see siis polnud nii hull. Mulle tundub kokkuvõttes siiski, et kõik need neli õpetajat annavad mulle midagi juurde, mitte ei tekita minus segadust. Nad on ka piisavalt erinevad.

Minu soome õpetaja Liu-Tawaststjerna keskendub hästi detailidele. Ta teeb vahepeal väga pikki tunde, nelja-viie-tunniseid. Palju tegeleme tehnikaga, eri võtete lihvimisega – näiteks kuidas saavutada, et kõla läheks suureks ja heliseks paremini. Ivari Ilja keskendub pikale liinile ja lihtsusele, ülevaatlikkusele, vormile. Marrit Gerretz-Traksmann tunneb mind kõige kauem ja on mind kriiside ajal toetanud ja rasketest aegadest üle aidanud. Praegu annab ta pigem üldisemat tagasisidet. Bogino on kõige väljendusrikkam, artistlikum. Nad on kõik ise suurepärased pianistid ja mind väga inspireerib, kui õpetaja mängib ette ja niivõrd hästi. Pürgin sinnapoole, et seda suuta järele teha. Aga olen väga tänulik ka oma esimesele õpetajale Maigi Pakrile, tänu kellele ma üldse hakkasin klaverit mängima – tema andis mulle väga tugeva klaverimängu põhja.

Kes lisaks õpetajatele on veel su suured eeskujud?

Arvan, et kõige rohkem inspireerivad mind sõbrad. Kui nad mängivad hästi, siis nende musitseerimine kõnetab mind, sest ma tunnen neid ja saan paremini aru, mida nad tahavad sellega öelda ning see läheb mulle rohkem korda. Aga maailmakuulsustest näiteks Krystian Zimerman. Tema mäng on alati nii nooruslik, elurõõmus, lausa nagu süstib energiat. Ta mängib lihtsalt nii hästi! Mul on suur aukartus ja imetlus ka Dmitri Bashkirovi ees, kellele olen mänginud paljudes meistriklassides.

Dmitri Bashkiroviga. FOTO ERAKOGUST

Kelle muusikat sulle meeldib mängida?

Praegu on Chopin üks lemmik, ma mängin teda palju ja tunnen ennast sellega kõige paremini. Aga ma olen kindel, et see muutub ajaga, praegu olen lihtsalt just sellises vanuses, et Chopin sobib mulle. Aga ka näiteks klassitsism meeldib.

Mida sa teed, kui vahel mõni lugu ei meeldi, aga pead seda ikkagi mängima? Üritan siiski leida mingeid asju, mis mulle selles meeldivad, püüan leida mingi võimaluse huvi tunda. Mu õpetajad on ka alati suutnud mulle lugusid väga huvitavaks teha, isegi kui ma vahel ise seda oma suhet ei leiagi. Ma ei jäta pooleli ega püüa kuidagi ülejala teha sellepärast, et mulle nii väga ei meeldi. Vahel juhtub ka nii, et kui oled mõnda lugu liiga kaua mänginud, tüdined vahepeal ära. Siis teed pausi ja kui teose uuesti kätte võtad, leiad mingeid uusi aspekte. Alati leiad. Iga kord, kui uuesti teost üles soojendama hakkad, avastad midagi uut ja värsket. Katsetan ja eksperimenteerin, kuni leian, mis mulle sobib.

Kas vahel tundub ka, et on mõni tehniline probleem, millest justkui ei saagi edasi?

Ikka juhtub, et mõni lugu ei ole lavale jõudmise ajaks veel täiesti mugavaks saanud, aga tavaliselt teised ei saa sellest aru. Ju see tehniline probleem ei ole siis ikkagi nii hull, kuigi minule endale tundub, et tuleb mingi käigu või kohaga edasi tegelda. Vahel on küll selline tunne, et mingi asi läheb harjutades muudkui halvemaks. Aga hiljem tagasi vaadates näed, et tegelikult ikkagi tasapisi läks kogu aeg paremaks. Ma salvestan enamuse oma tundidest ja kui kuulan eelmise tunni materjali, siis näen, et ikkagi olen arenenud. Isegi kui aeglaselt.

Kuna mul on nii palju häid õpetajaid, on klaverimäng minu jaoks lihtsaks muutunud. See on mulle kuidagi loomuomane, pole otseselt mingeid keerukusi. Kui oleks, siis ma ei usu, et ma enam sellega tegeleks. Siiani olen imekombel siiski kõik lood “läbi hammustanud”. Kui mu Itaalia õpetaja andis mulle Tšaikovski kontserdi, siis algul küll mõtlesin ja isegi rääkisin kõigile, et ta on hulluks läinud: andis mulle sellise loo, millega ma ei saa kunagi hakkama! Aga läks pool aastat ja ma sain. Konkursi žüriis oli Niklas Pokki, kes on mind ka Sibeliuse akadeemias kuulnud; tema ütles pärast konkursi lõppu, et oli olnud Tšaikovski osas pisut skeptiline. Ta ei uskunud, et ma mängin selle hästi ära, aga ma üllatasin teda, ja ta polevat mitte kunagi näinud kedagi nii kiiresti arenevat kui mind. Ja minu arust on see täiesti tõsi. Ma ise tunnen, kuidas ma arenen iga kuu või isegi iga nädalaga.

Kõige raskem on võibolla hoopis jälgida, et klassikalistes sonaatides oleks kõik täpselt välja arvutatud, kõik pausid välja peetud, et kuskil ei hoiaks ühtegi nooti liiga pikalt peal ja kõik oleks korrektselt nii, nagu noodis kirjas. Vahel inimesed teevad natuke nagu “oma” interpretatsiooni, mängivad lohakalt. Aga üldiselt, kui miski on raske, siis see pigem innustab.

Vaade perspektiiviga – New York, New York. FOTO ERAKOGUST

Mida sa laval mõtled? On sul mingi rituaal?

Sõbrad on tähele pannud, et ma alati enne esinemisi räägin, kui halvasti kõik on: et ma pole seda lugu üldse harjutanud ja midagi ei tule välja. Ja kui kontserdil ikkagi õnnestub, siis nad arvavad, et ma lihtsalt valetasin. Aga tegelikult ma ju otseselt ei valeta, kui ütlen kaks päeva enne esinemist, et mõni lugu on jubedas seisus ja ma ei ole üldse rahul. Tegin lihtsalt nende paari päeva jooksul kõvasti tööd, kuni jõudsin selleni, et tundsin ennast lõpuks palju mugavamalt. Lavale minnes rahustan ennast maha sellega, et olen teinud kõik, mis on minu võimuses. Tavaliselt harjutan viimase hetkeni, see tekitab minus turvalise tunde. Kindlasti pean esinemise repertuaari kontserdi päeval otsast lõpuni läbi harjutama. Ja siis mõtlen, et nüüd ma niikuinii enam midagi muud teha ei saa ja üritan sel hetkel anda endast kõik. Aga isegi kui on näiteks mingid sõidud, nii et ei ole saanud päeva jooksul kõike läbi harjutada, õigustan ennast lihtsalt oma peas, et olukord on selline ja inimesed peavad ka sellega arvestama. Tavaliselt läheb ju siiski hästi.

Kuidas alustad uue loo õppimist?

Tavaliselt alustan kõige raskematest kohtadest. Kui õpin teksti, siis analüüsin kõik akordid läbi. Ma ei tuubi noote, ei taha, et see jääks mulle lihasmälusse enne kui pähe, see võib hiljem kontserdil kätte maksta. Kunstikooli õpetaja ütles kunagi, et mul on piltmälu, tegin ka mingi testi, millest tuli välja, et mul on 86% piltmälu, aga ka sellele ma kindlasti ei toetuks. Üritan võimalikult kähku terve loo läbi analüüsida ja jätta meelde näiteks kuidas bass liigub, mismoodi harmooniad muutuvad, kas harmooniate järgnevus kordub kuskil uuesti; kui kuskil on mingi huvitav akord, siis otsin üles, kas see on juba kuskil olnud, ja kui see on midagi täiesti uut, siis peaksin talle mingi teise tooni leidma. Püüan kohe alguses leida meeleolud ja seada mingeid muusikalisi ülesandeid – kui need on olemas, on lihtsam ka teksti omandada. Enne esinemist mõtlen terve kava oma peas noot-noodi haaval läbi. Teen seda pigem tummalt klaviatuuri ees, kuigi vahel ka üldse ilma, ja kui kuskil meelest ära läheb, siis vaatan noodist järele. Niimoodi “kuivalt” ilma pillita harjutamine on väga tüütu, aga ma tavaliselt ikkagi teen seda, siis ei pea laval enam muretsema, teksti suhtes on palju kindlam tunne. Kui kuskil tekibki mingi väike ootamatus, siis tänu peas harjutamisele tuleb kõik kohe jälle meelde ja midagi hirmsat ei juhtu. Samamoodi nagu ma tahan, et tehniliselt oleks kõik probleemid juba enne lahendatud, nii et laval ei peaks millelegi muule mõtlema kui muusikale. Inimesed tulevad kontserdile ja arvavad, et klaverit mängitakse klahvidel, aga tegelikult käib pillimäng peas.

On sul vahel ka mõni eriti hea “lendamise” tunne olnud?

Viimasel konkursil kolmandas voorus orkestri vahemängu ajal, kui ootasin, et saaks hakata oktaave mängima, oli kuidagi päris võimas hetk. Lihtsalt kuulasin – orkester mängis nii kaunilt, täiesti unustasin ära, et olen laval. Peaaegu oleksin isegi unustanud nende oktaavidega pihta hakata, alles viimasel hetkel tuli meelde. Oli väga hea tunne. Inimesed orkestris olid nii toetavad, kõik sõbrad olid saalis ja teadsin, et olen selle esinemise nimel hästi palju tööd teinud ja nüüd saan näidata, mida ma oskan.

Kui palju sa harjutad?

Kui on mingi tähtsam asi, näiteks enne seda kolmandat vooru, siis ma enam-vähem terve päeva harjutasingi. Aga muidu üritan vähemalt viis tundi päevas mängida. Muidugi ei tule see alati välja, on ju sõidud ja muud asjad. Koolis on mul küll individuaalprogramm, pidevalt tundides ei pea käima. Kipun kooliasju ära tegema viimasel minutil ja siis kõik kuhjub, aga siiani olen hakkama saanud. Püüan järjepidevust hoida, aga sel aastal pole küll vist ühtegi füüsikatundi jõudnud. Tulen üldiselt reaalainetega toime küll, aga eks see on ju ka nagu klaverimäng, seda tuleb samamoodi harjutada, ainult arusaamisest ei piisa. Aga kõiges ei saa järjepidevust saavutada ja sellepärast pean pigem ühekorraga õppima.

Kas sul pole vahel tunnet, et oled harjutamise pärast justkui ilma jäänud millestki, millega teised noored tegelevad?

Ma ju ka käin pidudel ja mul on oma sõbrad, kellega suhtlen. Vahel on juhtunud, et olen pidanud sõpradega koosviibimiselt varem lahkuma, kuna õhtul on veel vaja harjutada. Aga arvan, et see on mulle ära tasunud ning ma ei kahetse midagi. Mul pole olnud mingit sellist tunnet, et muusika võtaks kõik teised asjad mu elust ära või et millegi muu jaoks ei ole enam ruumi. Elan teist aastat ühiselamus, nii et kogu aeg, kui ma ei harjuta, olengi sõpradega koos. Koos teeme ka süüa ja muid igapäevaelu asju. Ühikas elamine on kindlasti suur ajavõit, sealt saab otse kooli minna, kuskile minemise peale aega ei kulu. Ja reisidel on ju omad elamused. Näiteks Itaalias – see kooli keskkond, iga ruutmeeter sellest on ajalooline ja mõnede harjutusklasside akendest avaneb muinasjutuline vaatepilt mägedele. Olen käinud kuulamas oopereid La Scala ooperiteatris ning Veneetsia ooperiteatris – see on üks uhkemaid kohti, kus ma olen esinenud. Muusikakool Biellas pannakse kinni õhtuti kell kaheksa ja tavaliselt käime pärast seda sõpradega linna peal. Ükskord viis üks kohalik pianist (kes muuseas just äsja võitis Olga Kerni konkursil teise koha) meid Biella lähedal mägedes asuvasse kuulsasse ajaloolisesse Santuario di Oropa kloostrisse. See kõik on ju väga põnev.

Mängid väga palju ka kammermuusikat.

Ansamblimäng ühendab inimesi ja sellega seoses tekivad ka uued sõprussuhted. Proovi tehes õpime pillimängu kõrvalt üksteist tundma ja lobiseme niisama. Vastutus on ansamblipartneritega jagatud. Mõnevõrra on selle tõttu lihtsam, ka lavanärv on väiksem, sest tead, et oled seal asja sees kellegagi koos, pole päris üksi. Kuigi sellel on ka oma miinuseid, näiteks ei saa teha kõike niimoodi, nagu sa ise tahaksid. Sul võib olla loost mingi teine nägemus, aga partneri pärast pead ennast ikkagi painutama. Selles mõttes on üksinda mängimine kõige kindlam variant, saad teha seda, mida ise tahad. Aga ma pole sattunud mängima kellegagi, kellega üldse ei sobi. Mõnega on küll kindlasti põnevam mängida kui teisega, mõnel on rohkem muusikalisi ideid või inspiratsiooni või on ta lihtsalt oma pillioskusega juba kaugemale jõudnud. Lauljatega olen siiani mänginud vähe, ainult kahega. Üks neist oli kontratenor.

Kas sul pole vahel olnud tunnet, et tahaks ka ise viiuli tooni järele teha või et klaveri võimalused on kuidagi piiratud?

Ma ei ole kunagi tundnud, et klaveril oleks mingeid puudujääke. See-eest on tal jällegi mingid muud asjad, mida teistel pillidel ei ole, näiteks faktuur. Muudest klahvpillidest olen ühes projektis mänginud harmooniumi. Olen kooli klavessiiniklassis natuke proovinud ka klavessiini, aga mulle väga meeldib, kuidas barokiaja teosed kõlavad just klaveril. Mul pole olnud vajadust mängida näiteks Bachi mõnel teisel pillil.

Oled pikalt tegelnud ka balletiga. Kas sellest puudust ei tunne?

Käisin balletitrennis kolmandast eluaastast alates, aga neljandas klassis oli mul üks seljavigastus ja see sundis lõpetama. Korraks isegi olin mõelnud minna sõbranna järel balletikooli, aga praegu pole mul enam kahju, et see pooleli jäi. Ballett nõuab nii palju pühendumist – ma arvan, veel palju rohkem kui muusika –, ja minust poleks baleriini ilmselt saanud. Baleriini elu on mingis suhtes nii pingeline. Ballett oli minu lapsepõlves väga olulisel kohal, kindlasti on midagi sellest mulle alateadvusesse jäänud ja mulle ka praegu väga meeldib sport ja liikumine, aga otseselt tantsuga ma praegu ei tegele. Vahest on sellest abi olnud näiteks koordinatsiooni puhul, mis on oluline nii tantsus kui klaverimängus. Vahepeal käisin võrkpallis ja see mulle väga meeldis, aga kuna see on sõrmedele ohtlik, keelas ema selle ära.

Aga kunst on teine asi, mida samuti alustasin kolmeselt ja sellega tegelen siiamaani. Käin Sally stuudios, olen seal kolmandal kursusel. Klaveri tõttu jäin aastat kordama, aga kuigi ma ei saa seal regulaarselt osaleda, üritan ikkagi käia, palju jõuan. Õpetajad on väga paindlikud ja vastutulelikud. Kool on hästi mitmekülgne, harrastame igasuguseid erinevaid kunstiliike. On ka eraldi suunatunnid nagu näiteks fotograafia või skulptuur. Ma ise käisin üle-eelmisel aastal plastilises anatoomias. Pidime joonistama iseenda pealuu ja näo ilma nahata, ja juurde kirjutama kõigi lihaste ja kolju osade nimetused. Õppisime ka kehaosi ja nii edasi. Vabal ajal kritseldan hea meelega oma sõpru. Minu eriala, milles olen tugev ja tunnen ennast hästi, on portreede joonistamine, olen realistlik joonistaja ja sõbrad vahel tahavad, et teeksin nendest portreesid.

Mul on palju sõpru täiesti teistelt aladelt. Nad on pigem kunstiinimesed ega tea klassikalisest muusikast suurt midagi, kuigi kunst võiks ju ka olla muusikaga tihedalt seotud. Kui käime koos väljas, siis kuulame pigem popräppi, indie- ja alternatiivmuusikat. Klassikaline ja popmuusika on ikka täiesti erinevad maailmad ning tavakooli muusikatunnid ei suuda õpilastes äratada piisavalt huvi ja arusaamist klassikalise muusika vastu. Olen sõpradelt kuulnud, et tundides on väga palju juttu ebavajalikest ja mõttetutest asjadest, loetakse üles lihtsalt kuivad faktid, aga võiks palju rohkem rääkida millestki erilisest, mis kõnetaks ja jääks meelde. Nagu näiteks, et Skrjabin nägi helisid värvides. Olen üritanud oma sõpru harida, vahel ikka kutsun kontsertidele ja mõnigi ongi tulnud ja ka saanud elamusi, aga kas nad iseseisvalt muusikat kuulama hakkavad, see on teine küsimus. Üks mu eesmärke ongi, et ma suudaks esitada mingit teost nii veenvalt, et keegi, kes pole üldse klassikalise muusikaga seotud ja pole üldse harjunud seda kuulama, hakkaks tänu minule huvi tundma ja rohkem just seda muusikat uurima.

Kas arvad, et ka popmuusikast oleks midagi üle võtta? Lavalist vabadust näiteks?

Vahel harva on klassikas ka mõned harmooniad, mis kõlavad popilikult. Aga mis puutub lavakäitumisse, siis ma ei arva, et popbändid teeksid midagi, mida klassikalised muusikud ei suudaks ka teha. Soomes on mõned muusikud pilli taga võibolla liigagi vabad, teevad meelega igasugu žeste, et mõjuda artistlikult, ja see on juba naljakas. Aga muidugi on alati hea, kui inimene ennast laval vabalt tunneb. Vahest peaks ka pianistid seda mitte nii tõsiselt võtma. Ühel kursusel Soomes, kus viimati käisin, sai ennast ise kontsertidele kirja panna ja inimesed esinesid iga päev. Üks hästi hea tasemega pianist mängis Rahmaninovi “Paganini rapsoodiat”, oldi neljakesi laval – solist-pianist, saatja, kes mängis orkestripartiid, ja mõlemal lehekeerajad. Ja vahepeal, kui saatja, kes vist väga hästi meloodiat ei osanud, jättis midagi mängimata, siis üks lehekeerajatest hakkas lihtsalt üleval registris meloodiat kaasa mängima, et solist aru saaks, mis orkestris toimub. See aitas väga palju ja oli väga ootamatu, sest tavaliselt selliseid asju ju keegi teha ei julge.

Kas Soomes ja Eestis on erinev suhtumine ka?

Soomes on nii, et kui keegi esineb halvasti, siis teda kiidetakse, julgustatakse ja öeldakse häid sõnu. Kui tal läheb keskmiselt, siis kiidetakse, julgustatakse ja öeldakse häid sõnu, ja kui tal läheb väga hästi, siis kiidetakse, julgustatakse ja öeldakse häid sõnu. Kontserte toimub seal väga palju ja need on väga pikad. Igaühel on võimalus mängida, pole eriti kedagi, keda jäetaks välja. See on minu meelest väga hea, õhkkond on väga inspireeriv. Muidugi on enesekriitikat ka vaja, aga ma arvan, et mida rohkem sind inspireeritakse ja julgustatakse, seda rohkem jõuad edasi ja seda tõenäolisem on saada heaks. Isegi kui oled laiselnud, võiks ikkagi alati kiita, siis vahepeal võibolla laita, ja siis uuesti kiita. Nii on inimesel võimalus ja tahe muudkui kasvada.

Sel hooajal võtad osa ka “Klassikatähtede” konkursist. Kumb tundub sulle keerulisem, kui võrrelda pianistide konkursiga?

Minu jaoks on keerulisem “Klassikatähed”. Pianistide konkursil tegin ainult seda, mida olen harjutanud ja mida ma oskan, aga “Klassikatähtedes” tuleb jutustada, teha loomingulisi ülesandeid, igasugu ootamatusi. See on hoopis midagi teistsugust. Arvan, et see, et pean oma lugusid tutvustama ja üleüldse rääkima, on minu jaoks kõige uudsem, sest seda pole varem kunagi nõutud. Konkursil või kontserdil on kõigil kava ja võibolla ka kirjeldus kavalehel, sa ei pea ise midagi rääkima. Ma olen alati uskunud, et muusika räägib iseenda eest ja sinna pole vaja midagi lisada, aga nüüd on tarvis ka seda oskust arendada. Kõige rohkem ootan “Superstaariga kohtumist” – seda vooru, kus antakse lugu nädal aega ette ja siis otse laval mängid esimest korda kokku. See tundub huvitav, kui pole just mingi kohutav taktimõõt või midagi muud sellist, mis teeb asja raskeks. Aga kui on normaalne klassikaline, mitte väga ekstravagantne teos, siis võib see olla väga põnev. Olen nii palju kammermuusikat mänginud, et meil tavaliselt juba tulebki esimeses proovis enam-vähem kõik välja.

Mis on järgmised asjad ees ootamas, lisaks “Klassikatähtedele”?

Kõigepealt pean saama kooliasjad korda, õpetajad on juba natuke pahased. Aga plaanin minna ka Chopini konkursile Narva, tulemas on kolme kooli konkurss ja sain ka kooli galakontserdile mängima, nii et harjutamist ikka on.

FOTO MÄNTÄ MUUSIKAFESTIVAL

Kas on mõni lugu, mida kangesti tahaks mängida, aga mis peab veel ootama?

Rahmaninovi 2. klaverikontsert! Aga mu käsi on liiga väike ja mu õpetaja ütles, et võibolla olen praegu liiga palju järjest mänginud romantilist muusikat ja nüüd peaks võtma midagi klassikalist. Võtan vist ette Beethoveni 4. kontserdi, kuigi ma ise mängiks pigem mingeid klassikalisi sonaate ja romantilisi kontserte sinna juurde.

Viimaste aastate jooksul olen muidu enamasti üsna ise endale lugusid valinud. Muidugi peab arvestama ka igasugu konkursside nõuetega. Mõnikord õpetajad soovitavad midagi, aga annavad siis tavaliselt mingi valiku, päris ette repertuaari enam ei käida. Tavaliselt kuulan konkurssidel väga hea meelega ka teisi osalejaid, eriti kui tase on hea. Kui keegi mängib mingit teost nii hästi, et see mulle kohutavalt meeldib, siis võtan selle plaani. Aga see on selline nõiaring – kuulen mingit uut asja ja tahaks seda mängida, aga parajasti on mul teine repertuaar ja teised plaanid, nii et see uus lugu peab ootama. Ja kui ma lõpuks olen eelmised lood ära mänginud ja võin tolle kaua oodanud teose ette võtta, kuulen juba järgmisel konkursil mingit järgmist lugu, mida tahaks. Alati olen oma soovidest nagu konkursi võrra maas.

Kas saad oma mängus inspiratsiooni ka muusikast väljastpoolt?

Ma arvan, et muusika ongi kõige mõjusam kunstivorm. See kõnetabki mind kõige rohkem, sest loob nagu mingi paralleelmaailma. Muusika on justkui omamoodi ajamasin. Kui meie XXI sajandi inimestel pole muidu võimalik kuulda näiteks hobuse kabjaplaginat sellest ajast, kui inimesed tõldadega ringi sõitsid ja ballidel tantsisid, siis muusikas on see olemas ja vähemalt minu jaoks on see veel ehedam kui näiteks mingi filmi vaatamine või raamatu lugemine. Tänu muusikale tekib väga hea ettekujutus, mis viib mind täpselt sinna aega tagasi. Iga fraas või noot oleks nagu mingi sõna, mis kajastabki tolle aja inimeste mõttemaailma ja kõike seda, mis kunagi oli. Muidugi on huvitav teistest ajastutest ka lugeda, aga kuna muusika tuli minu maailma enne kui raamatud või kunst, siis ma tajusin seda kõike juba enne just muusikas ja pigem saan raamatust paremini aru muusika kaudu. Aga võibolla on teistel, muusikakaugematel inimestel just vastupidi: muusikast on lihtsam aru saada mingi raamatu või filmi kaudu.


#TäheLeeLiiv