_page-0001.jpg)
Aega tagasi kerides meenub kohe Toronto ülikooli logoga narmendav ümbrik, mis oli teel olnud lausa kaks kuud! Kui rektor Venno Laulu sekretär Kivimäel selle Leo Normetile üle andis, ei osanud me aimatagi, missugune üllatus meid ootab. Ümbrikus oli kutse Tallinna konservatooriumi 70. aastapäeva tähistamisele Torontos!
Leo võttis kõike stoilisemalt kui mina, sest oli veendunud, et tal sõita ei lasta – pole mõtet ennatlikult rõõmustada. Aasta varem ei lubatud tal minna ei Helsingi ülikooli loenguid pidama ega osaleda Balti konverentsil Stockholmis. (Hiljem Torontos saime teada, et Leo ettekande oli konverentsil ette lugenud Roman Toi.) Tollal tuli ingliskeelne ettekanne tõlkida vene keelde ja lisada see reisidokumentidele. Mõelda vaid, missugune ajaraiskamine see oli olnud. Aastal 1989 oli perestroika aga jõudnud juba niikaugele, et sõita lubati lausa koos abikaasaga ja ettekande sisu vastu ei tundnud enam keegi huvi.
See, et Torontos meie konservatooriumi 70 aasta juubelit nii suurejooneliselt tähistatakse, tuli meile tõelise üllatusena. 5. mail oli Toronto ülikooli Trinity College’is akadeemiline sümpoosion, mille avas ülikooli Eesti õppetooli professor Tönu Parming. Ettekandeid modereeris Toronto kuningliku konservatooriumi professor Roman Toi. Avaettekande tegi Tallinna konservatooriumi professor Leo Normet, North Carolina ülikooli professor Tõnu Kalami ettekanne keskendus Tartu Kõrgema Muusikakooli rajamisele ning väliseesti interpreetide ja heliloojate loomingulisele tegevusele. See eesti professorite ingliskeelne tulevärk sai igati sooja vastuvõtu. Lisaks pidas Normet sealses Tartu Kolledžis emakeelse ettekande teemal “Eesti heliloomingu tänapäev”.
Sümpoosioni avasõnad ütles Toronto ülikooli Eesti õppetooli professor Tönu Parming. Laua taga valmistuvad ettekandeks Tõnu Kalam ja Roman Toi.
Veelgi olulisem sündmus sai teoks järgmisel päeval, 6. mail, kui anti pidulik kontsert Convocation Hallis, mille hiiglaslik saal oli viimseni välja müüdud. Peaesinejaks oli eestlaste kammerorkester Lyra Borealis, mille direktor Andrus Voitk oli juubelipidustuste korraldamise keskseid tegelasi. Ühtegi muusikut – ei solisti ega dirigenti – kodu-Eestist esinema ei kutsutud, sest see oleks äratanud liiga suurt tähelepanu ja tekitanud poliitilisi pingeid. Ja seda just väliseestlaste endi seas – oli ju Eesti veel okupeeritud riik. Tollal oli “raudne eesriie” veel selgelt tajutav nähtus, mille lahtiseletamine on eraldi teema.
Leo Normeti päevaraamatust: “Kontserdile eelnes kellademäng, kus kõlas ka Juhan Aaviku viise. Sirje oli koos Tönu Parminguga seda väljas lindistamas. [---] Convocation Halli kontsert oli põhiliselt kammerorkestri Lyra Borealis kanda, mille juhiks on praegu Viljar Puu-Weimann. [---] Teiseks juhatas orkestrit külalisena Tõnu Kalam, kes on kindla käega, sobrannõi, paneb ennast kuulama. Viljar juhatas alguses Ellerit ja Lüdigit, Tõnu tuli platsi Tubina looga “Muusika keelpillidele” ja tegi seda väga ilusti, n-ö organiseeritud hooga. Siis kõlas veel Pärdi “Collage” ja esimene pool oligi õhtul. Kontserdi teises osas esitas Estonia koor koos Lyra Borealise, naistrio ja oboesolistiga ilusa kompositsiooni Roman Toi sulest: sakraalse alatooniga ilus mood music. Sirje lindistas ka selle. Toi teosele järgnesid helitööd Udo Kasemetsalt (varasem lugu eskimo teemale), Lembit Avessonilt (neoklassitsistlik lugu, mille viimases osas varieerib ta laulu “Sauna taga tiigi ääres”) ja Kaljo Raidilt “Impressionistlik reverii”, mis tundus olevat hingesugulaslik Fr. Deliusele. [---] Kontserdi kolmas osa koosnes kahest esiettekandest – Kristi Alliku tšello- ja Elma Milleri akordionikontserdist, mõlemad muidugi koos kammerorkestriga. Noor tšellist Eero Voitk pani ennast kuulama, teda võiks kuulutada vägagi lootustandvaks noorkunstnikuks. Akordionikontserti esitades vapustas mind Tiina Kiik, kes käsitles seda pilli nagu mingi üleloomulik olevus ja muutis Milleri kompositsioonigi tõeliseks meistriteoseks. [---]
6. mai juubelikontserdi lõpuaplaus Convocation Hallis. Paremalt: Viljar Puu-Weimann, Eero Voitk, Tõnu Kalam, Monica Zerbe ja Tiina Kiik. FOTOD SIRJE NORMET
Tönu Parming rääkis, et USA-s tahetakse välja anda Betti Alveri ingliskeelne luulevalimik esitamaks ta Nobeli preemiale. [---] Meil oli ka kaks filmivõttepäeva ETV “Heli jälje” jaoks: Helmi Betlem ja Riina Reinik. Filmijaks oli 28-aastane Alar Kivilo, kes tegi hiljem need ümber ka Secami lindile. [---] Baltimore’i lähistel olime külas August Nieländeri tütrel, kes näitas meile fotoalbumeid – nagu tema kaasdirektor Tartu Kõrgema Muusikakooli päevilt Juhan Aavik, oli Nieländergi surnud 98-aastaselt.”
Eestisse saabudes kirjutas Leo Normet Tiina Mattiseni palvel konservatooriumi 70 aasta juubeli tähistamisest Torontos põhjaliku ülevaate Sirbile, tegi raadio- ja telesaateid. Paraku jäi tegemata saade Riina Reinikust, sest videolint lihtsalt haihtus ETV muusikatoimetajate toast. Selle originaal peaks siiani olema Torontos Alar Kivilo arhiivis. Riina demonstreerib seal ka oma kallist reliikviat – lahtikäivat torukübarat, mida ta oli ennesõjaaegsetes operettides kasutanud. Riina Reinikuga taaskohtusime aasta pärast Eestis – siis kajastasid tema Eesti-visiiti juba kõik tollased meediaväljaanded.