• Mirje Mändla, muusikaajakirjanik

Kas muusikas võib teha vigu? Intervjuu Paul Beaudoiniga

18.–26. jaanuarini toimunud Pärnu nüüdismuusika päevade (PNP) teema oli seekord “Kompositsioonimudelid 3. Viga süsteemis”. Nagu ikka, oli suvepealinna muusikaüritusel kavas rohkesti ettevõtmisi. Muu hulgas viidi läbi valdkondadevaheline muusikalise kompositsiooni töötuba, seminar muusikamatemaatika käsiraamatu koostamiseks, nüüdismuusika oskuskeele projekti raames jätkati Vikipeediapõhise nüüdismuusika oskuskeele käsiraamatu koostamist. Pärnu Linnagaleriis avati näitus alapealkirjaga “Veaesteetika”, mida kureeris helilooja, muusikateoreetik ning maalikunstnik Paul Beaudoin.

Paul Beaudoin (s 1960 Hialeahis, Floridas) on Eestis loenguid pidanud ja õpetanud juba mõnda aega ning on seotud nii Tallinna ülikooli kui kunstiakadeemiaga. 2008. aastal oli ta konverentsi “Changing Face of Music and Art Education” peakülaline. 2015. aastal sai ta stipendiumi toel võimaluse elada Eestis ning aasta jooksul avanesid ta silmad Eesti kultuurile. Teda inspireeris siinne kujutav kunst, avatud vaim ja see, et igaüks on valmis midagi proovima, samuti lummas imeline Tallinn: “Otsustasin hakata siin elama. Tegelen siiani põhiliselt maalimise ja heliloominguga ning pean loenguid,” sõnab Beaudoin.

2019. aasta PNP-l käsitles ta György Ligeti kontserti. Tänavuse PNP peateema on veaesteetika, mille kohta sõnab Beaudoin: “Ma olen helilooja ja maalikunstnik ning soovin näidata, et vahel on viga teretulnud.” Ta on innustunud veaesteetikast ja laiemalt iga inimese loomingulisest väljendusvabadusest. Tallinna vanalinna kohvikus toimunud intervjuule on ta kaasa võtnud valiku näitusel esitletavatest taiestest, millele jutu sees osundab.

Paul Beaudoin ütleb sissejuhatuseks, et PNP ajal korraldatav näitus pakub avastamiseks seda maailma, kus arvutid genereerivad vigu. Ta on huvitatud kunstnikest, kes uurivad asjaolu või hetke, mil masin või arvuti teeb vea. Beaudoin tõstatab küsimuse, kas viga võib olla esteetiliselt ilus, kas seda oleks võimalik kogeda ilu aspektist. Ta näitab erinevaid taieseid, kõrvutab originaalpilti uue versiooniga, mis on saadud veaaspekti kasutades. Sealjuures on oluline kunstilisest vaatenurgast lähtuvalt parim võimal lahendus. “Näeme siin kaunist ja rahulikku pilti kuldsest templist. Mina kuraatori ja kunstnikuna uurin, kuidas sellest luuakse veaesteetikast kantud uus versioon. Konkreetsel näitel on perfektne, ilus tempel transformeerunud. Arvutiprogrammis on teadagi olemas koodid ja kui kunstnikud oskavad koodi lahti muukides seda omal valikul muuta või lõhkuda, tekitada datamosh ehk andmepuder, on võimalik saada uus kujund.”

Ta selgitab veaesteetikast kantud taiese sündi looja prisma kaudu: “Ma vaatan algset kujundit, näiteks siin on ruut ja seal teine, analüüsin originaali ja leian viisi, kuidas seda muuta. Tulemus on originaali kaja, muudetud versioon. Sealjuures ei pea piirduma nt fotoga, samamoodi saab teha ja tehaksegi ka muusikas ning videokunstis. Ja muidugi on igal kunstnikul oma meetodid, kuidas n-ö vigu tekitada ja vormistada. Olen kindel, et paljud kunstnikud teevad vigu meelega ja teised lasevad vigu teha arvutitel.” Beaudoin näitab fotot, millel on abstraktne rohelistes ja beežides toonides kujund. “Siin on tavaline koopia, kuid masina valgus on teinud vea ja muutnud algset kujundit. Taolisel puhul on tegu juhusliku kunstiteosega, kunstnikul oli lihtsalt õnne. Me soovime ju alati saada ideaalse koopia ja viga tekitab meis tavaliselt õudustunde, aga kui vaadata tulemile teisest vaatenurgast, siis see siin on esteetiliselt ilus taies. Nii mõnigi poplaulja kasutab oma muusikavideotes veaesteetikat, tehes teadlikult vigu. Eriti palju esineb seda tantsumuusikas.”

Beaudoin näitab jutu näitlikustamiseks Jared Bruni videot. Ta arutleb, et kunstnikud, kes tegelevad veaesteetikaga, tekitavad oma töö käigus erinevaid n-ö vealahendusi ja peavad siis valima, milline on kunstiliselt veenvaim. “Siin on märgilise momendina tugevalt esindatud juhus. Näitusele valitud teoste puhul olen ma neid vaadelnud kui täiesti tavapäraseid kunstiteoseid. Jälgin värvilahendusi, vorme, kompositsiooni, milline on teose allikas, kas originaalallikas on mõjutanud teose lõpplahendust. Näiteks on näitusel väljas James Mulvale “Pangaautomaat”, see on pilt reaalelust, masina ekraanipildis on tekkinud viga. Või Jarid Scott Wanigeri maastik, kus ta on muutnud ja kujundanud vorme ja värve, et oma mõtet edasi anda. Veaesteetikat kasutav kunstnik peab teadma, kuidas luua koodi või tekitada andmebaasis olukord, et algset pilti muuta või saavutada vajalik muudatus. Veaesteetika ei ole sellise süstemaatilise käsitluse puhul enam juhuslikku laadi. Siin on tegemist juba teadliku lähenemisega ja kunstniku sooviga. Muide, päris toredad on ka mobiiltelefoni äpid, mis annavad võimaluse suhteliselt lihtsalt katsetada piltide loomist veaesteetikast lähtuvalt.” Sel hetkel loob Beaudoin tegevkunstnikuna sujuvalt kunstiteose, jäädvustades ümbritseva kohvikumiljöö ja lisades originaalile äpist valitud filtreid.

“Miks üldse tuua PNP raames välja näitus veaesteetikast? Aga seetõttu, et muusikas on glitch või viga, veaesteetika olnud juba väga kaua levinud, vähemalt seni, kuni on eksisteerinud elektrikitarrid. Muusikuid huvitab heli muutmine, disainimine. Näiteks võib tuua Jimi Hendrixi. Rockmuusikutel on olemas terve rida pedaale ja süsteeme, mis heli muudavad. Äpp, mida ma hetkel mobiiltelefonis kasutasin, on võrreldav muusikas kasutatavale pedaalile. Mõtlen selle üle, kuidas kasutada kujutavas kunstis delay-pedaali. Need filtrid ja see mõtlemine pärineb muusikast,” on Beaudoin kindel ja näitab telefonis veel erinevaid filtreid, mis toovad esile värve või muudavad muul moel piltide asetust, mis tõesti juba sarnanebki nähtusega, mida muusikas tunneme delay nime all. “Ja veel on minu jaoks oluline see, et need äppide vahendusel kergesti kättesaadavad filtrid võimaldavad inimestel olla loovkunstnikud, nagu ka arvuti ja interneti vahendusel saavad kõik olla heliloojad. Telefonides kõikidele kättesaadavad äpid lubavad teha seda, mis varem oli paljude jaoks äärmiselt keeruline või tehniliselt kättesaamatu. Inimesed üle maailma saavad luua kunsti.” Beaudoin toob näiteks jaapani helikunstniku Yasunao Tone (1935), Fluxuse liikme, kes on olnud seotud mitmete müramuusika kontsertidega, osalenud Group Ongaku, Hi-Red Center’ või Team Random’i tegevuses. “Tuntuks sai ta 1980. aastate alguses CD-plaatidega manipuleerides. Näiteks on ta pannud CD ümber lindi või muul moel algset plaati muutnud, mängides siis versiooni, mille originaalandmed on muudetud või suisa lõhutud. Yasunao Tone’i loomingut võib pidada filosoofiliseks lähenemiseks: kas masin teeb seda, mida me talle ette näeme, või mida ta üldse teeb.”

Beaudoin jätkab: “Kunstnikud leiavad võimalusi igal pool, kogu aeg kuulates ning otsides, millisest uksest sisse minna, mängida otsekui lapsed. Sealjuures ei mõelda, et luuakse n-ö suurt kunsti, vaid vaadatakse, mis juhtub, kui katsetada üht- või teistmoodi. Vahel on tulemus ilus, aga vahel tuleb see ebaõnnestununa siiski minema visata. Minu jaoks on huvitav see aspekt, et tehnoloogia annab inimese kujutlusvõimele teistsuguse vaatenurga ja võimaluse. Võib ka küsida, miks selline lähenemine mulle üldse meeldib. Tihti tõdevad inimesed, et nad ei oska ennast kunsti abil väljendada, puuduvad oskused või teadmised, ent uue tehnoloogia abil on see siiski võimalik. See võib olla inimese jaoks imeline tunne, kui ta saab öelda, et ta on ise midagi loonud. See võib anda omakorda edasise tõuke mängida mõnda instrumenti või hakata tegelema õlimaali või poeesiaga. Avastada endas loominguline pool. Tehnoloogia aitab meil leida positiivseid vastuseid. Ja muidugi on olemas avalikud kataloogid, SoundCloud’i saab igaüks lisada mitmesugust muusikat, ka halba. See inimese “lõuend” on avalikult üleval ja kõigile kättesaadav, isegi kui see, mis seal on, ei meeldi.”

Siinkohal jõuab Beaudoin olulise küsimuseni: “Kes on üldse kunstnik? See on minu jaoks sügavalt filosoofiline küsimus. Ma olen üliõpilastele ikka öelnud, et ühiskonnas on vaja viit tüüpi inimesi – ehitajaid, ravijaid, jahipidajaid (et oleks midagi süüa), juhte (kes ütleks, mis on õige ja mis vale) ning jutustajaid-kunstnikke. Olen kindel, et igas peres on jutustaja, kes loob lugusid, see säilitab identiteedi, kes me oleme. Lood ja jutustused rikastavad meie elu. Picasso rääkis lugusid XX sajandist, tänapäeval räägivad kunstnikud meie ajast, tehnoloogiast, tulevikust, asjadest, mis toimuvad meiega praegu. See on väga oluline panus ja aitab meil mäletada, kes me oleme inimestena. Kaasaegne kunst peegeldab seda, kuidas me tänapäeval elame.” Beaudoin peatub veel mõnel näitusel esitletaval autoril: “Matthew St Pierre on Kanada visuaalkunstnik. Tema taiesel on näha digitaalset prügi, mida igapäevaselt kogeme. Tema teos näitab, kuidas meie digitaalne tähelepanu võib olla lühike või pikk, seda haaratakse mitmesuguste reklaamide, pop-up’ide, õngedega. Aga võibolla satud vaatama kassivideosid ning kuna internet pakub neid vaatama hakates üha uusi ja uusi, satud omamoodi “jäneseurgu”, minnes videote kaupa edasi, ning aeg lendab. Mulle tundub, et see muudab meie kogemust maailmast, kuidas muusikat kuulame, loeme ja mõtleme. Ehk on see muutnud meid kannatamatuks. Panen tähele, et kui ma loengut pidades kohe tudengite tähelepanu ei haara, siis see kandub nende oma asjadele ja nad tegelevad nendega oma mobiiltelefonides.“

Lõpetuseks tõdeb Beaudoin: “Üldiselt on meile süstitud arusaama, et viga on halb, see annab n-ö punase kaardi või selle tagajärjel võib saada halva hinde. Sealjuures toetume masinatele, et me teeksime vähem vigu. Me oleme treenitud mõtlema veast kui millestki halvast. Kuidas seda mõtlemist muuta? Viga võib olla esteetiliselt tajutav väga ilusana. Isegi Beethoven on teinud vigu ja tema muusika on ilus just tänu seal esinevale veaesteetikale. Näiliselt vale värv mõnel taiesel võib muuta teose kauniks. Näiteks maalikunstnik Henri Matisse, kelle puhul kõik tundub olevat vales gammas, kuid siiski näib värvide valik olevat ainuõige. Kas muusikas ei tohi teha vigu? Kas heli on konserveeritud nähtus?”

3 x Paul Beaudoin. FOTO JA TÖÖTLUS PAUL BEAUDOIN.