_page-0001.jpg)
Kui püüan taastada hetke, mil Jessye Normani nimi esmakordselt mu teadvusse jõudis, meenub küllap Soome televisioonist nähtud Wagneri “Parsifali” audiovisuaalne jäljend Plácido Domingoga nimiosas ning Jessye Normaniga Kundry rollis. Tegu oli New Yorgi Metropolitan Opera 1991. aasta lavastusega, dirigeeris James Levine. Mõlema peaosalise valikut peeti tollal ebatüüpiliseks – kuna Domingo oli tuntud pigem Verdi lauljana ja Norman ... mnjah ... Hiljem sain nautida videosalvestust “Valküürist”, kus Norman laulis Sieglindet ning tema lavapartnerid olid Hildegard Behrens, Christa Ludwig, Kurt Moll jt. Ka “Tannhäuseri” Elisabethi ja “Lohengrini” Elsana on ta esinenud. Ainuüksi nende Wagneri rollide üleslugemine räägib selle XX sajandi üheks igas mõttes suurimaks hääleks peetava laulja olemusest, eripärast ja temaga kaasnevatest tähendusväljadest väga palju.
FOTO SCANPIX / AP / EVAN AGOSTINI
Tulles korraks tagasi isikliku kogemuse juurde, on minu jaoks tähtis mainida, et see oli aeg, mil ooperite videosalvestused alles hakkasid levima ning esimesed vaatamis- ja kuulamiskogemused (need olid lisaks televisioonist nähtule kas VHS-kassetid või juba DVD eelkäijad – suured LD-plaadid HD-kvaliteedis!) sööbisid eriliselt mällu. Vahetusüliõpilasena Helsingis viibides kujunes Sibeliuse akadeemia mediateek minu jaoks paradiisiks, kust aeti enne välja, kui õun lõpuni söödud – heli- ja pildikandjate nautimiseks tuli reserveerida kindel aeg, mis minu meelest oli inimese kohta piiratud ning kadus imekiiresti. Kuulatavat-vaadatavat leidus alati rohkem ning Wagneri muusikateatriteosed on teatavasti ka üsna pikad ... Ei osanud ma tollal veel sõnadesse panna, mida minus tekitas mustanahalise diiva esinemine rollides, mille ümbert pole siiani kadunud ebameeldivad germaanliku rassipuhtuse assotsiatsioonid, kuid tagantjärele tundub, et mingi aken avanes, tavapärased klišeelikud või lihtsalt teisest ajast ja kogemusest pärit ettekujutused ei kehtinud enam, tekkis vabaduse või vabanemise tunne. Käesolevat artiklit ette valmistades lugesin aga, et Normani karjääri algusajal grimeeriti Berliini saksa ooperis tema nägu heledaks ... Millele võib muidugi vastata argumendiga, et ka heledanahalised tenorid peavad/pidid Othellona “mustaks viksitud” saama. Kas nende kahe asjaolu vahel on võrdus- või võrdsusetusemärk, selle üle oleks kasulik järele mõelda ning rassiajalukku vaadates on üsna selge, milline nahavärv siin n-ö tooni annab.
Jessye Normani hääl ei ole hõbekelluke, mis kuulaja esimesest hetkest automaatselt kaasa helisema lööb ning teda siis turvaliselt taktist takti üle õitsvate aasade liblikate mängu saatel edasi kannab. Ei, tema hääl imeb, mähib kuulaja järk-järgult, kiirustamata ja salamisi endasse, nii-öelda öö rüppe, kuni järsku avastad end kihutavat kiiskavas päikesevalguses mööda mägiteid, laskumas merepõhja, hõljumas kosmoses ... See kõik toimub vankumatu tehnilise perfektsuse ning mariacallasliku fokuseerituse ja läbitungivusega, kuid erinevalt metallkülmast Euroopa diva assoluta’st kiirgab Normani hääl suurt soojust, selles on mõistmist, kaastunnet, allasurutust, kuninglikkust, elutarkust, kirge, ilmselt väga paljutki veel, mida iga kuulaja oma kogemusest lähtuvalt ehk erinevalt vastu võtab. Ta kas liigutab või tekitab vastasseisu, aga ei jäta ükskõikseks.
Falconi tüüpi sopran
Juba käesoleva kirjatüki alguses toodud Normani Wagneri rollide loetelu annab tunnistust sellest, et lauljannat ei saa lahterdada teatud hääleliiki või fach’i kuuluvaks. Niisuguseid on muidugi teisigi, ent sama radikaalseid piiride lõhkujaid eriti ei meenu. Elsa peaks olema ju (muidugi Wagneri taustsüsteemis mõõtes) kergem soprani- ja Kundry dramaatilisem või metsopartii ning on väga ebaharilik, et neid esitab sama laulja. Et Normanit sellised piiritlemised naerma ajasid, ei tähenda, et ta olnuks n-ö kõigesööja. Oma häälest, selle muutumisest ja iseenda sisetundest lähtuvalt valis ta oma repertuaari ning selline toimimisviis oli kindlasti üks ta hääle vankumatus kvaliteedis säilimise aluseid küpsema vanuseni, mil tervis alla vanduma hakkas. Et diiva ise end mingitesse raamidesse või normidesse ei paigutanud, ei tähenda, et seda poleks püüdnud teha muusikaala korraldajad ja asjatundjad tema ümber. Nii on mõned vokaalkriitikud avaldanud arvamust, et Jessye Norman polnud mitte dramaatiline sopran (mis tõepoolest kirjeldaks ainult osa tema vokaalsest karakteristikast), vaid harvaesinev, Falconi tüüpi sopran, kellel on metso tämber ja dramaatilise soprani tessituur. Oma nime sai see hääletüüp Cornélie Falconi1 järgi, kellele kirjutati partiid, mida muidu oleksid pidanud laulma metsod. Niisuguseid rolle esitavad tihti lüürilised metsosopranid. Siiski jääb ka see klassifitseerimiskatse poolele teele, eriti kui võtta arvesse laulja kogu tegevust, milles aegapidi üha tähtsama koha moodustasid spirituaalid, nii et näiteks Liederabend’ite kava ei pidanudki enam välja kuulutama, sest fännid neelasid andumusega kõike ja olid eriti maiad lisapaladena pakutud “lõppematuna näiva spirituaalide jada” peale, nagu väljendus Markus Thiel oma järelehüüdes diivale ajakirjas Opernwelt (2019 nr 11).
Normani ooperirollide ja kontsertrepertuaari nimekiri on pikk. Ta on olnud Aida, Carmen ja Dido, Cassandra Berliozi “Troojalastes”, “Figaro pulma” Krahvinna, Poulenci “Inimhääle” Naine, Janáčeki “Macropoulose afääri” Emilia Marty, aga ka Idamante Mozarti “Idomeneos”, Salome, Leonore Beethoveni “Fidelios”, Santuzza Mascagni “Talupoja aus”, Naine Schönbergi “Ootuses”, Jokaste Stravinski “Kuningas Oidipuses” jpt. Mahleri orkestrilaulud ja sümfooniate solistipartiid ning Schuberti, Schumanni, Brahmsi, Wolffi jt Lied’i-repertuaar olid talle sama omased kui Verdi reekviem. Eriti on esile tõstetud tema Richard Straussi “Nelja viimase laulu” interpreteeringut, mille üks tähtsamaid heliülesvõtteid tehti Kurt Masuri ja Leipzigi Gewandhausi orkestriga – poole noorem laulja annab seal tohutu küpsuse, elu ja inimesi näinu tarkuse ning enesevalitsemisega edasi 82-aastase helilooja lõpparvet maailmaga.
Laulja lapsepõlvest saati
Kuidas sündis ja kujunes see “sajandi hääl”? Jessye Norman sündis 15. septembril 1945 Augustas Georgia osariigis kindlustusagendi ja kooliõpetaja perre. Mõlemad vanemad ja vanaema olid hobimuusikud ning ema õhutusel alustas ta juba varakult klaveritundidega. Juba kooliajal paistis Norman silma oma lauluandega, olles esinenud spirituaalidega kohalikus baptistikirikus juba nelja-aastaselt. Kaks naisgospelilauljat selles kirikus mõjutasid teda ta enda sõnutsi ulatuslikult. Seitsmeaastaselt võttis ta esmakordselt osa lauluvõistlusest, milles jäi kolmandaks vaid seetõttu, et eksis teise salmi tekstiga. Üheksa aasta sünnipäevaks sai ta oma isikliku raadio ning laupäevase toakoristuse juurde kuulas ta Metropolitan Opera ülekandeid. Nii tekkis tal huvi Marian Andersoni (1897–1993) ja Leontyne Price’i (s 1927) (mõlemad olid mustanahalised klassikalise kooliga tippklassi lauljad) salvestuste vastu, mis teda väga inspireerisid. Keskkoolis sai ta sealselt muusikaõpetajalt Rosa Harris Sanders Creque‘ilt oma esimesed laulutunnid ning jätkas tema juures ka pärast kooli vahetust. Seesama Mrs Sanders Creque korraldas Normanile ettelaulmise Marian Andersoni nimelisel võistlusel, mis, ehkki ta ei võitnud, kindlustas tulevasele lauljale stipendiumi eelkõige afroameeriklastele mõeldud Howardi ülikoolis Washingtonis. Isa surma järel tahtis perekond, kuhu lisaks Jessyele kuulus veel neli last, et ta koolist lahkuks ja koju tuleks, kuid Mrs Sanders Creque organiseeris tuluõhtu, mis võimaldas tal ülikoolis jätkata. Õpingute ajal laulis ta solistina kirikukooris, astus mitme naisorganisatsiooni liikmeks ning võitis 1966. aastal noori kunstiinimesi toetava naiste ühingu National Society of Arts and Letters vokalistide konkursi. Õpinguid jätkas ta Norman Peabody konservatooriumis Baltimore’is ja hiljem Michigani ülikoolis, mille lõpetas 1968. aastal magistrikraadiga. Hiljem täiendas ta end intensiivselt Metropolitan Opera vokaal-coach’i Sylvia Olden Lee juures, kelle juures käisid ka Kathleen Battle ja Marian Anderson.
Majesteetlik valitsejanna
Nagu paljud noored Ameerika muusikud tollal, alustas ka Norman oma karjääri Euroopas ning jäi algusest peale tihedalt seotuks Saksa muusikaelu ja repertuaariga. Läbimurde saavutas ta Saksamaa juhtiva telekanali ARD poolt tänini korraldataval muusikakonkursil, mille võitis, kuna vaidlustas ilmselt rassiliselt diskrimineeriva kohtuniku otsuse teises voorus ning sai võimaluse Elisabethina nii-öelda sisse hüpata Berliini Saksa ooperisse (millest eelpool põgusalt juttu oli) ja mis tõi omakorda kaasa kolmeaastase lepingu selles ooperimajas. Juba varakult kujunes Norman Saksa ja Itaalia teatrites eriti printsesside ja valitsejannade otsitud kehastajaks, mida toetasid tema suurekasvuline majesteetlik kuju ning veelgi enam eriti rikkalik ja jõuline hääl. 1972. aastal debüteeris ta La Scalas ja Covent Gardenis ning esines seejärel rea kontsertidega mitmel pool Ameerikas, kaasa arvatud New Yorgi Lincolni kunstide keskuses.
1975. aastal asus Norman elama Londonisse ega esinenud järgneval viiel aastal enam lavastatud ooperites, vaid alustas ulatuslikku kontserttegvust nii suurvormide kui kammerkontsertidega, mis olid ülimenukad ning sisaldasid lisaks Mendelssohni, Wagneri, Messiaeni jpt loomingule ka kaasaegsete Ameerika heliloojate teoseid. 1980. aasta oktoobris pöördus ta ooperilavale tagasi Straussi “Ariadne Naxosel” nimirollis Hamburgi riigiooperis. Ameerika Ühendriikides oli tema ooperidebüüt alles 1982. aastal Stravinski Jokaste ja Purcelli Didona. Järgnes osalemine Metropolitan Opera 100. aastapäevale pühendatud Berliozi “Troojalaste” lavastuses nii Kassandra kui Didona. Selleks oli ta omandanud oma ajastu ühe parema ja armastatuma laulja maine ning ta kutsuti esinema nii Ronald Reagani teise ametiaja sissepühitsemisele kui kuninganna Elisabeth II 60. sünnipäeva pidustustele. Berliini filharmoonikutega tegi Norman kaasa turnee Ameerika Ühendriikides, kavas Straussi “Neli viimast laulu”. 1980. ja 1990. aastatel osales ta paljude hiljem auhinnatud plaatide ning teleülekannete salvestustel. 1989. aastal laulis ta Prantsuse trikoloorist inspireeritud kostüümis Prantsuse revolutsiooni 200. aastapäeva pidustustel Concorde’i väljakul “Marseljeesi”.
Zeusi templi varemetel
Selleks ajaks oli perfektsionistist ja armutust töörügajast Normanist saanud juba kultusfiguur, tippdisainerite kallihinnalisse loomingusse rüütatud poolmüütiline olend, kelle ilmumised tekitasid “lihtsurelikele” usukultuse sarnast joovastust ning kes viis oma esinemisi ka vastavalt läbi kui rituaale või tseremooniaid. Kui hääleline tippvorm raugema hakkas, muutus vaatemängulisus aina tähtsamaks ning kontsertide kavad küll kergemaks, kuid mitte ebahuvitavamaks, sisaldades näiteks džässi. Ta esines koos Michel Legrandiga ning osales George Gershwini, Duke Ellingtoni ja Ella Fitzgeraldi tribuutkontsertidel, kuid tegi koostööd ka koreograafidega ja laulis 2001. aastal NASA marsimissioonile pühendatud Vangelise teose “Mythodea” esitusel Ateena Olümposel Zeusi templi varemete juures. Normani kogu elu väldanud võitlus kodanikuõiguste ja emantsipatsiooni eest ning rassilise diskrimineerimise vastu aga ei raugenud, samuti tema tegevus heategevuslike organisatsioonide eestseisuste ning kultuuriinstitutsioonide nõukogude liikmena. 2003. aastal asutas ka koos sihtasutusest partneriga oma sünnilinnas Augustas Jessye Normani kunstide kooli – huvikooli vähekindlustatud lastele – ning osales aktiivselt selle tegevuses näiteks sponsorite leidmisel.
Isik Jessye Norman selle teovõimsa ning ühiskondlikult mõjuka luksusliku kreatsiooni sees eemaldus aga inimestest üha enam ning ta elu lõpuaastatel, mil toimusid vaid mõned kirikukontserdid seljavigastuse tõttu ratastoolis istuva diiva osavõtul, vaikis ka meedia tähelepanu. 30. septembril 2019 lakkas ühes Manhattani haiglas tuksumast miljoneid õnnestanud laulja suur, vaat et kogu inimkonda mahutanud süda ning vaikis ainukordne hääl, mis õnneks kõnetab meid suurelt hulgalt kõrgeima kvaliteediga salvestustelt.
1 Cornélie Falcon (1814–1897) oli Pariisi ooperi laulja. Tema suurim menu oli Valentine’ina Meyerbeeri ooperis “Hugenotid”. Tal oli täidlane ja resoneeriv, omapärase tumeda tämbriga hääl, (hääleulatus kaks ja pool oktavit, as–D), samuti oli ta hea näitleja. Koos tenor Adolphe Nourrit’ga tõstsid nad märgatavalt näitlemise taset Pariisi ooperis. Kahjuks vältas tema karjäär vaid viis aastat, kuna 23-aastaselt kaotas ta Niedermeyeri ooperi “Stradella” etendusel hääle. – Toim.