Lembe Lokk: Keelte musikaalsus on osa mu laulude muusikast

09/02/2020

Jaanuaris andis Eestis kontserte mitmekülgne lauljatar Lembe Lokk, kes elab ja loob juba pikemat aega Prantsusmaal, kuid pole kaotanud sidet eesti keele ega meelega. Kontserdituuri aegu andis ta intervjuu ka ajakirjale Muusika.

 

Lembe Lokk. FOTO J. C. Polien 

 

Häbi tunnistada, aga mulle ja usutavasti ka paljudele teistele on muusik Lembe Lokk tundmatu.

Ega tänapäeval polegi võimalik kõiki teada, vähemasti rahvusvahelisel skeenel. Kes ma olen? Ma olen päris palju asju, millest kõiki ei hakka nimetama. Ma defineeriksin end pigem lauljana, kuigi viimastel aastatel olen ennast ka ise rohkem saatma hakanud. Prantsusmaal töötan vahel ka näitlejana, olen teinud performance’i-laadseid esinemisi koos tantsijate, muusikute või teiste kunstiliikide esindajatega. Aga enamasti on mu tegevuste lähtepunktiks ikka hääl või sõna, sest ma ka kirjutan, nii luulet kui teatritekste. Lavastajad võtavadki minuga ühendust just sellepärast, et ma olen võimeline osalema nii loomeprotsessis kui ka teostama laval mis iganes kummalisi ideid.

 

Milline on olnud sinu muusikutee Eestis ja Prantsusmaal? Kas “eksootiline” Eesti taust on olnud kasuks või kahjuks? Sinu prantsuskeelseid laule kuulates tundub, et oled sealsesse kultuuriruumi igati sisse elanud.

Eestis laulsin Ellerheinas ja ainus rockstaar, kes mind on tõeliselt inspireerinud, on Tiia Loitme. Minu n-ö teadlik muusikutee on aga seotud eelkõige Prantsusmaaga. Tundsin oma kutsumuse ära suhteliselt hilja, enne lõpetasin Tartu ülikooli vene ja prantsuse filoloogina ning katsetasin mitut huvitavat ametit. Tegin vist enam-vähem kõik, et mitte kunstnikuks hakata.

Muusikutee on mind aastate jooksul viinud kokku paljude põnevate tegijate ja projektidega, stiilides üsna seinast seina. Kui tegemist on jõulise lavastaja või orkestrijuhiga, kellel on asjadest oma nägemus ja kes suudab seda ka oma meeskonnale edasi anda, meeldib mulle olla n-ö lihtsalt interpreet. Oma laule hakkasin esitama alles mõni aasta tagasi, varem tegelesin pigem impro ja jazzmuusikaga. Nii et minu muusikutee on olnud kurviderohke.

Eesti taust ... Vahel tundub, et see mõjutab eelkõige mu isiklikku psühholoogiat. Mu aju on salvestanud mingid Eesti maamärgid ja vahel unustan, et Prantsusmaa mastaabid ja väljakutsed on midagi hoopis muud. Rääkides kellegi tuntusest – mitmed parimad Prantsuse muusikud või lauljad on isegi seal laiale publikule täiesti tundmatud.

Minu kontserdid on enamasti kolmekeelsed ja Prantsuse publikule meeldivad mu eestikeelsed laulud samavõrd kui prantsuskeelsed, kuigi ilmselt teistel põhjustel. Keeled või keelte musikaalsus on osa minu laulude muusikast. Samuti mõjutab eestikeelne taust kahtlemata minu prantsuskeelset luulet, paneb sellele oma pitseri. Päris prantslased vist niimoodi kirjutada ei saaks. Paar prantsuse kirjanikku on öelnud, et ma olen pannud neid prantsuse keelele teise pilguga vaatama. Mis sa hing veel ihkad!

 

Kontrastina sinu eestikeelsed laulud – neis on mingi eriliselt eestilik hingamine, mida ma vähemasti mõne loo puhul seostaksin 70–80-ndate folgiliikumisega. Mis on see eriline Eesti muusikas, kultuuris, mõttelaadis, mida sa tähtsaks pead?

Ma olen vist eelkõige keelemaniakk. Mulle meeldib sõnu väänata ja seda “õiget” väljendusviisi otsida. Eesti keeles on minu jaoks liiga vähe sõnu, aga selle grammatika pakub seevastu väga palju loomingulist vabadust. Ka eestlase mõtteviisis ja igapäevaelus on palju vabadust, loomingulisust, mis on minu jaoks eluoluline. Mis on aga põhjapanev, on siinne vaikus, looduses ja inimsuhetes. Helilüngad, mis tekitavad ruumi ja lasevad vabamalt hingata. Ning looduslähedus, jalad maas, siin ja praegu. Seda on tunda nii inimsuhetes, muusikas kui ka mistahes kunstialal. Mul on raske kirjutada eesti keeles, ilma et ma paneksin teksti mõne loodusmetafoori. 

Mis stiili puutub, siis ma ei ole kunagi väga teadlikult midagi konstrueerinud või ajaloolisi seoseid otsinud. Laulan nii nagu süda ütleb, ja siis, kui tundub, et õige hetk on käes. 

 

Mis on Prantsuse kultuurikeskkonnas ja ühiskonnas see, mida mujalt ei leia?

Minu jaoks mõjus vabastavalt just prantsuse keel. See keel justkui kleepus mulle külge, mul oli tunne – kuigi see pole tõsi –, et ma ei ole seda kunagi õppima pidanud. Mulle imponeerib, et seal on nii palju sõnavaralisi nüansse, miskipärast on see täpsus minu jaoks peaaegu füüsiline vajadus. Prantsusmaa äratas mu üles ja see on suur asi. 

Samuti meeldib mulle vahel Pariisi joviaalne pealiskaudsus ja üldse prantslaste sisseõpitud kerge huvi teise inimese vastu, mis teeb täiesti võõraste inimestega suhtlemise nii lihtsaks. Vahel käib mulle ka närvidele, kui näen, et inimesed esitavad küsimusi puhtast viisakusest. Samas annab see võimaluse avastada inimesi, kellega muidu iial ei kohtuks, ja mõnega ka sügavamale minna. Iga üritust, kus on rohkem inimesi, võib võtta nagu ristsõnamõistatust, see hoiab neuronid töös. Ja pärast on tükk aega hea lukus ukse taga üksi tööd teha.  

 

Palju on sul õnnestunud Eestis esineda ja kui sageli esined Prantsusmaal? 

Eestis esinemas käisin esmakordselt bändiga Rouge Madame aastal 2011. Andsime kuu jooksul pea kolmkümmend kontserti, sealhulgas “Talvejazzi” ja Tallinn Music Weeki programmis. Siis aga läks isiklik elu liiga keeruliseks, et väga pikki plaane teha. Ja ausalt öeldes on minu jaoks oluline lokaalselt midagi tähenduslikku korda saata, mitte iga hinna eest mööda ilma ringi joosta. Nüüd on paljud asjad settinud ja selginud, ka minu suhe Eestisse. Mulle ei ole kunagi meeldinud lihtsalt turistina Eestis käia ja nüüd on mul võimalik ka siin mingeid koostööprojekte alustada. Kevadel näiteks tuleb Penikoorma kirjastuses välja minu tekstikogu “mujal nüüd”, mis kõneleb eksiilist. 

Eestis käisin esinemas ka inspiratsioonikonverentsil “TEDxTallinnaVangla”. Maailm on väike ja elu üsna etteaimamatu – üks korraldajatest kuulis üht minu saadet Prantsuse riiklikus kultuuriraadios ja kirjutas kohe, kas ma oleksin nõus rääkima tulema. Minu jaoks oli see suur au ja väljakutse. Panin seal koos laulma nii ministrid, vangid kui ka linnarahva.

Prantsusmaal esinen kogu aeg. Loomulikult on tühjemaid ja tihedamaid perioode, viimased paar-kolm aastat on olnud üha tegusamad. Nagu juba ütlesin, on mu tegevused väga mitut laadi, aga enamasti ikka muusikaga seotud. Sel aastal paluti mul näiteks luua Prantsusmaal kolm koori. Ilmselt rääkisin eelmisel aastal nii palju meie laulupeost, et see jäi nii mõnelegi kõrva. Loomulikult ei ole ma kvalifitseeritud koorijuht, aga Prantsusmaal, kus enamik inimesi arvab, et nad ei oska laulda ja seetõttu igaks juhuks ei laula, tundus mulle, et mu esmane missioon on neile näidata, et võib laulda küll ja et see on kaif. Sellisel ühislaulmisel on meie killustunud ja üha virtuaalsemaks muutuvas ühiskonnas väga reaalne positiivne mõju. 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload