Konverentsist “Kuidas laulu- ja tantsupeoga edasi minna”

FOTO Sven Zacek

Ilmselt ei ole kellelegi uudis, et Eesti kooriliikumist kummitavad juba aastaid probleemid. Nüüd, laulupidude 150 aasta tähtpäeva aegu prahvatas lõpuks vimm, mis kogunend salaja. Poleemilisi ja murelikke artikleid ilmus juba laulupeo eel ja järel, kulmineerudes 9. detsembril peetud ulatusliku mõttevahetusega “Kuidas laulu- ja tantsupeoga edasi minna”.

Probleeme on palju ja mitte ainult see ammu räägitud koorijuhtide väike tasu. On ju laulupidugi vaadeldav mitmest vaatevinklist: ühest küljest kui kooride viie aasta jooksul tehtud töö vili ja pidu, teisalt UNESCO maailmapärandi nimistusse kuulumise tõttu ka kohustus. Piirid on nii laululaval (rohkem kui tänavu lauljaid laulukaare all oli ei ole tõesti mõtet neid sinna toppida), lauljatel (see igavene küsimus repertuaari keerukuse üle; tasakaal isamaalisuse, koorimuusika klassika ja uudisloomingu vahel) kui publikul (lisaks uutele teostele tuleb suuta vastu võtta kooride liikumise/liigutamise aegu kõlavaid vahetekste, aga lakkamatult ei jaksa ju kuulata, millalgi võiks saada ka vana tuttavaga vestelda, veidi süüa ja ihuhädasid õiendada, võiks olla võimalik liikuda väljakul punktist a punkti b jne). Laulupeol on “omad”, aga on ka külalised – väliskoorid ja Eestit väisavad turistid –, kes kõik samuti tahavad elamust ja ühtlasi aru saada, misasi see laulupidu üldse on ja mis on selle fenomen. Foorumil oli võimalus pidada monolooge ja nende kaudu välja öelda hinge kriipinud seisukohti, aga olid ka modereeritud vestlusringe. Kuna välja toodud probleemide rägastik oli kaunis hõlmamatu, siis siinkohal üksnes märksõna laadis mõned läbi jooksnud teemad: muusikaõpetuse positsiooni erilisus Eestis. Seda ei ole mitte igal pool Euroopas; muusikaõpetaja ja koorijuht ei peaks olema sünonüümid, need võiksid olla kaks eraldi ametit – muusikaõpetaja ei pruugi olla hea koorjuht ja vastupidi; koolijuhtide vastutus muusikaõpetuse ja kooritunni rahastamisel koolis; muusikaõpetuse süvaõppe hääbumine. Riho Pätsi ja Heino Kaljuste rajatud ja edendatud muusika süvaõpet koolis praktiliselt enam ei eksisteeri; mida tähendab kooriliikumisele, eeskätt poistekooridele põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine; nooremate koorijuhtide suur põud. Kuidas tekitada noortes huvi seda eriala õppima asuda; kuidas tagada eri kooriliikide, orkestrite eksistents maakonnakeskustes, igal lapsel üle Eesti peaks olema võimalus soovi korral kuskil kooris/orkestris/tantsurühmas laulda/mängida/tantsida; laulupeoliikumine ei toetanud mudilaskoore, nad ei saanud suurest peost üldse osa – tekib küsimus, kas neid üldse tahetakse sinna; meil on riigis neli professionaalset koori, samas puudub muusikahariduses koorilaulja õpetus; koorijuhi töö on töö nagu iga teine, seda ametit õpitakse aastaid, järelikult tuleks selle töö eest maksta ka väärilist tasu, see ei ole ringijuhi töö ei sisult ega vormilt; koori- ja laulupeoliikumine on oma olemuselt hoopiski sotsiaalne liikumine – hoolitsemine inimese heaolu, tema (vaimse) tervise, sotsiaalsete sidemete eest jne.

Tõdeti, et kooriliikumine ja laulupeotraditsioon ei säili, kui me kohe täna midagi ette ei võta. See ei ole enam ammu pelgalt kooriliikumise tegelaskonna asi, vaid meie kõigi asi. Kultuuripoliitika arengusuundi ja eesmärke järgmiseks kümnendiks paika panema asudes tuleb püüda paljudele probleemidele otsa vaadata ning hakata neid kiiremas korras lahendama. Mõelda, milline võiks meie laulupidu olla kümne aasta pärast ja mida saaks juba täna selle heaks ära teha. Vastasel korral saame varsti Stalini kombel nentida: pole laulupidu, pole ka probleemi.