_page-0001.jpg)
Kuna Eesti Kultuurkapitali juhataja Kertu Saks kutsus sügisel üles arutelule, millised võiksid olla järgmised kultuuriobjektid, mida kulka kaudu rahastada, korraldaski Eesti muusikanõukogu 12. detsembril Eesti muusika- ja teatriakadeemias kokkusaamise “Saalid vol. 2”, kus muusikavaldkonna esindajad arutasid meie muusikaelu vajadusi ja muusikute ootusi ehk millised on hetkeseis ja võimalikud uusehitused, aga ka pikema perspektiiviga investeeringud muusikaelu jaoks vajalikku infrastruktuuri.
Kultuuriminister Tõnis Lukas arutelul kõnelemas. FOTO EMN
Arutelu “Saalid vol. 1” toimumise aegu ei olnud EMTA kontserdisaali ehitus veel alanud. Nüüd, kolm aastat hiljem, oli hea kuulda kultuuriminister Tõnis Lukaselt kiitust imeliselt õnnestunud kontserdisaali eest, aga ka tunnistust, et selle valmimine oli pigem võla tasumine muusikainimeste ees, sest aastal 1996 alanud EMTA ehitus piirdus toona rahapuudusel nn esimese etapi ehk õppehoonega. Ka esimesena sõna saanud Kertu Saks kinnitas, et Eesti üks suuremaid edulugusid – muusika – on siiani rahajagamistel jäänud pigem vaeslapse ossa. Aga lisas ka, et on mitmesuguseid ettepanekuid, kuidas kulka aastaeelarvest kultuuriprojektidele eraldatavat u 8 miljonit kasutada – kas uutele suurehitistele, hoopis renoveerimist vajavatele kultuuriobjektidele või isegi n-ö betoonirahast loobumisele. Viimane eeldavat küll Kultuurkapitali seaduse muutmist ja seda kõneleja ei soovitanud, viidates analoogilisele otsusele Lätis, mille elluviimine on kultuurirahastust tuntavalt vähendanud.
Positiivne eelhäälestus innustas järgmisi kõnelejaid üha uute ideedega välja tulema. Tõsi, EMNi president Ivari Ilja ohjas arutelu nii osavalt, et kolme tunni sisse kavandatud 11 sõnavõtule ja järgnenud diskussioonile kulus isegi pooltund vähem. Ehkki käsitlemist leidsid nii igihaljad teemad nagu uus ooperiteater (Aivar Mäe), ERSO saal (Kristjan Hallik) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori tööruumid (Esper Linnamägi ja Märt-Matis Lill) kui ka uued unistused jazzmuusika keskusest (Kirke Karja, Marti Tärn ja Reigo Ahven), talentide arenduskeskusest (Pille Lill) ja koorimuusika kodust (Endrik Üksvärav). Uus ja rõõmustav oli erainvestorite huvi muusikainimeste plaanide ja murede vastu. Nii Ülemiste arendust esindanud Andreas Väljamäe kui ka Krulli kvartali plaane tutvustanud Mehis Rump leidsid, et mõlema ehitusmahus oleks ruumi ka näiteks kontserdisaalile. Rõõmusõnumit jagas ka Viimsi valla kultuuriosakonna juhataja Villu Veski: jõulukuul avatud raamatukogu kammersaalile lisandub juba septembris 2021 Viimsis kahe saali ja black box’iga kontserdimaja, millele mõeldes ollakse avatud muusikute koostööpakkumistele. Koostöövalmidust õhkus ka kõigi kolme jazzmuusiku jutust, peaasi, et partneri juurde mahuks ka jazzi kodu ehk “umbrohutasandi muusikapolügon uute ideede katsetamiseks”.
Kõige kurvem tagasipilk puudutas kavatsust arendada heliloojate majast Eesti helikunsti keskus. Juba paarkümmend aastat on proovitud ellu viia plaani ehitada majale kolmas korrus, kuhu rajatav 160-kohaline saal lahendaks ühtlasi EFK tööruumide mure. Ümberehituse tulemusel saaks majja naasta ka heliloojate lähim koostööpartner Eesti muusika infokeskus, mõeldav oleks peavarju pakkuda interpreetide liidule ja elektroonilise muusika seltsile. Kõik kokku nõuab 1,8 miljonit, mille saamise (kord kultuuriministeeriumist ja teine kord EASist) lootus on paraku luhtunud. Diskussiooniringis sõna võtnud Arne Mikk tõi välja vist kogu saali imestuse, et nii olulisele projektile pole kõigi nende aastate jooksul nii väikest toetust leitud ...
Endrik Üksvärava idee äratas sooja tänutunde eeskätt Veljo Tormist tsiteerides: “Mäletagem neid, kes meid on hoidnud ja õpetanud!” Tema soov on mäletada Tormist kui meie ellujäämise “juurikat” temanimelise koorimuusika koduga, kus oleks lisaks tema loomepärandi paigutamisele ruumi ka uuteks algatusteks. Oma pikaajalise ja mitmekülgse tegevusega tundus põhjendatud ka Pille Lille muusikute fondi soov oma keskusele, kuhu saaks koondada nii nende koolitus- kui kontserttegevuse. Siiski oli tõsine iva Eero Rauna jutus, et mitmesuguseid saale ikkagi on ja tuleb juurde (sh varsti ka kolme kooli saal), nii et ruumipuudus on osaliselt tingitud praegusest institutsioonipõhisest lähenemisest nii olulisele teemale. Tema soovitus on luua töörühm, kes kõik need vajadused kaardistaks ja pakuks välja optimaalse lahendustee.
Ja lõpuks – kogu juturing algas ikka kõige suurematest ja kallimatest kavadest, ooperimajast Estoniale ja kontserdimajast ERSOle. Nagu kolme aasta eest, toodi siin välja mitmeid lahendusi. Arne Mikk oli mures, et varsti polegi kesklinnas enam kohta, kuhu ooperimaja rajada – Linnahalli koht, aga mitte maja ise, on üks väheseid. Aivar Mäe kaardistas kogu Eesti saale, sel pildil jäid vaeslapse rolli Võru, Valga, rahvusooper ja ERSO. Viimasele näeb ta võimalust Alexela ümberehituses, ehkki Kristjan Halliku mõte liikus uuelaadse maamärgi suunas rajada populaarsust kaotavate kaubanduskeskuste asemele polüfunktsionaalne avatud kunstitempel, mille südameks oleks aja nõuetele vastav kontserdisaal.
Plaane oli rohkem kui neid siinkohal nimetada jõuab. Olgu lisatud, et seltskond oli kõrgetasemeline, kohal ka riigikogu kultuurikomisjoni esimees Aadu Must ning selle liikmed Signe Kivi ja Helle-Moonika Helme. Jutuotsi kokku tõmmates toonitas Ilja, et EMNi funktsioon ei ole ehitus- ega rahastusotsuseid vastu võtta, küll aga ideid vahendada. Ja pani osavõtjaile südamele, et muusikavaldkonna ühisem keel suurendab võimalusi: “Eesti muusikakultuur on seda väärt, et meil kodus oleks mitmekülgne, toetav materiaalne infrastruktuur, mis võimaldaks püstitada kõrgeid sihte, tagada Eesti kultuuri jätkusuutlik areng ning oluline positsioon ühiskonnas.”