Emakeelse ülikooli auks sündinud suurteosest

 

Emakeelse Tartu ülikooli 100. aastapäeva oluliseks tähiseks sai 30. novembril Vanemuise kontserdimajas esiettekandele tulnud Pärt Uusbergi seni suurim helitöö, 40 minutit kestev pühendusteos “... ja tuulelaeval valgusest on aerud ...”. Suurvormi tellis Tartu ülikool, selle esitasid TÜ akadeemiline naiskoor, TÜ kammerkoor, Tartu akadeemiline meeskoor ja TÜ sümfooniaorkester, dirigeeris Taavi Kull. 

 

Meenub üks mälestuskild aastast 2007, kui Pärt Uusberg G. Otsa muusikakooli koorijuhtimise eriala õpilasena tuli heliloomingu valikaines minu juurde esimesse tundi. Tuli kõhklusega – kas valida edaspidi koorijuhi või helilooja tee? Ütlesin naljatamisi, et õpilane, kelle nimi koosneb tervenisti kolme helilooja nimest, peaks küll heliloojaks saama. Uusberg vaidles vastu – ta nimes olla kahe helilooja nimi. Nimetasin siis need kolm – Pärt, Uus ja Berg. Nimi Uus oli Uusbergile tundmatu – eesti helilooja ja tšellist Edmund Uus (1900–1962) oli Heino Elleri õpilane. Leppisime kokku, et heliloojatee valik peaks selguma õppeaasta lõpuks. Selguski ning see oli positiivne.

 

Uusbergile pakkus pinget arutleda tundides erinevate muusikaliste ja ka muusikaväliste nähtuste üle. Meelde on jäänud, millise süvenemise ja armastusega lähenes ta viisistatavatesse laulutekstidesse, näiteks Juhan Liivi või Ernst Enno luulesse. Taoline respekt luuletajate pärandisse on näha Uusbergi selleski teoses, millest tuleb juttu allpool.  

 

Enne kontserti kuulsin raadiost intervjuud autoriga, kus ta lahkas oma loominguprintsiipe, rääkis üha enam paeluvaist mõtisklustest inimeseks olemise üle ja hingeigatsuse kaudu kokkupuuteist igavikuga. Uusberg rõhutas, et luule lugemine on talle loominguline tegevus, sest selle kõla ja rütm ise on juba muusika. Uku Masingu luule paelus teda kohe ja ta valis uuele teosele surelikkuse, Jumala otsimise ja inimeseks olemisega seotud luuletused. See on vahetult meeleerksusele mõjuv, tunnetega haaratav luule, milles koht ka meelemasendusel. 

 

Nagu suurvormide puhul ikka, oli sellegi teose kuulamise üks sõlmküsimusi, kuidas jõuavad pärale Masingu luule keerukad kujundid koos muusikaga. Masingu tekstide lummuslik seisundlikkus on omaette nähtus ja selle kinnistamisel/kindlustamisel tuli mitmel puhul appi orkester. Näiteks IV osast “Viletsad silmad näevad” sai tänu suurele tõusule nii teosesisene tervik kui kogu helitöö üks kulminatsioone. Siiski – puudust tundsin “särisevast” dramaatilisest kokkupõrkest, mida võimaldanuks nii tekst kui sümfooniaorkestri kõlapotentsiaal, ja ühest pikemast, seisundlikkust rõhutavast orkestriepisoodist. Osaliselt küll kompenseeris seda V osa, puhtalt orkestrile mõeldud “Öö tuuled”.   

 

Lisaks Masingule kasutab Uusberg ka Kristjan Jaak Petersoni värsse, kelle luule raamib kogu teost “Preludiumi” ja “Postludiumi” näol, peale selle veel olulised lõigud VII osas. Hea leid on siduda Petersoni tekst orkestri arhailisema kõlapildiga. Selle rõhutamiseks on tähtsustatud harfi ja ka löökpille. 

 

Koor kui instrument on Uusbergil hästi juhitav ja selge, tekstid kõlavad loomulikult. Teoses kasutatud tekst on väheste kordustega ja uueneb pidevalt. Arvan, et väiksem kogus teksti ja olulisemate mõtteliinide kordamine võimaldanuks teost paremini jälgida ja teksti tagamaid paremini haarata. Mitmel korral (näiteks VII osas) tundsin nii vahelduse kui kontrasti mõttes kõnekate tekstide esiletoomisel vajadust vokaalsolisti(de) järele. 

 

Pühendusteos kui nähtus

 

Pühendusteosed on omaette nähtus ja neid võiks olla rohkem. Nad elavdavad kultuurielu kõige laiemal tasandil. Ja praegused aastad – oi kui palju on olnud ja veel tulemas suuri tähtpäevi! 

 

Meenuvad mõned analoogsete pühendusteoste ettekanded, näiteks Eino Tambergi lühikantaadid “Vivat Estonia” (1981) või “Alma mater” (1982). Nende esitused täitsid vaid ühte osa pidulikest aktustest. Suurema tähelepanu alla satub aga pühendusteos eraldi kontserdi puhul ja just sellise muusikasündmuse vormi ülikool välja valis. Siit tulenesid teosele ka kõrgemad ootused ja mitmekülgselt analüüsivad hinnangud meedias. 

 

Ette on heidetud oopuse vähest kunstilist ambitsioonikust ja vähest seotust tänapäevase muusika saavutustega (Sirp, 06. XII 2019). Samas – Uusbergi muusika oma selge helikeele, üldinimlikkuse, pidulikkuse ja nn uussiirusega (Kerri Kotta väljend Uusbergi muusika kohta) oli sellelgi pidulikul kontserdil hästi vastuvõetav paljudele inimestele. 

 

Pühendusteose sisu osas on valida kas üldinimlik mõõde või siduda see otseselt objektiga, kellele teos on mõeldud. Uusberg valis esimese variandi. Publik kuulas lootuse, kõiksuse ja Jumala teemadega põimitud emakeelse tekstiga emakeelsele ülikoolile pühendatud muusikat suure tähelepanuga ning see haakus ülikooli tähtpäeva kõrgendatud emotsionaalse eelhäälestusega. Kaua kestev ovatsioon kinnitas seda. 

 

 

 

   

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload