“Jõulujazzi” kaleidoskoop

 

“Jõulujazzi” avakontsert kollektiivilt Nils Berg Cinemascope oli vägagi viljakas ideelabor neile, kel soovi lõimida kontserti videoga. Bänd kasutas internetist leitud, aga ka ise välitöödel salvestatud etnilisi laulu- ja instrumentaalpalu (Afgaani koomikut, India tantsutrenni, keelpillorkestri proovi jm), mida saksofonist-flötist Berg jalaga sisse-välja lülitas. See tingis hulgaliselt trummari närvesöövaid ja ka koosmängu kammitsevaid ümbersünkroniseerimisi – võinuks vabamalt võtta, pildi ja heli kohatine lahknemine olnuks tolereeritav, efektnegi. Helikeel oli pigem turvaliselt maailmamuusikalik, dramaatikat kippus nappima. Pildikeele lahenduste osas andis siin-seal tunda visuaalkunstniku terviknägemuse puudumine.

 

Erinevalt ansamblipartner Kristjan Randalu autorikavadest on Kreeka päritolu kontrabassisti Petros Klampanise loomingul tugevad seosed oma koduregiooni etnojazziga. Olles Vahemere idaosa rütmika jazzi vastu veidi allergiline, tundub mulle Klampanis kogu hingest “amokkivast”, meil korduvalt esinenud Avishai Cohenist põnevam (osalt ka Randalu ja trummar Bodek Janke teene). Kontsert pakkus mitmeid mõjuvaid, hingestatud ja südamlikke hetki.

 

Maria Faust viibis veemaailmas. Kahe kontrabassi (eriti kütkestasid Adam Pultz Melbye ilmekad ülemhelid ja glissando’d), tšello ja klaveri ameerikalik neoklassitsistlik-minimalistlik kõlapilt mõjub tänapäeval juba anakronistlikult, vanamoodsalt, sobides ajastuliselt Maria Fausti veesõidukite mootorimürast inspireeritud albumi “Machina” masinaajastu-programmiga. Tänapäeval, kus kõik oluline toimub varjatult, elektriseadmetes, mootoridki on kaane alla peidetud, mõjub see juba ajastuliselt, nostalgiliselt. Morbiidseltki kõlav, dekadentlik teatraalne revüü koos keelpillide ja saksofoni dadaistlike krägisevate siuglemistega insinueerib juba iseeneslikult groteskse, kõverpeegeldavalt koomilise allhoovuse. See on juba saavutus, kui elu seadusi, surma, täistõsidust, süngust, kurbust, ahastust ja õudust põimib õrn absurditunnetus ja koomika. On ju kaasaegses filmikunstiski taas päevakorral žanrite-emotsioonide segamine (süsimustad komöödiad, õudussatiir jne). 

 

Marianne Leibur esitles eestikeelset omaloomingulist debüütalbumit “Eile, täna, homme”, mille leviballaadilik žanr sobib Leiburi ilusa, küpse kõlaga ja piisavalt jõulise vokaali demonstreerimiseks. Taoline muusika vajab head, loomuliku kõlaga helivõimendust, mida Kumu pigem konverentsihelile sobilik võimendusaparatuur päris ei võimalda. Suures ansamblis tekkisid ka mõned kaod, keelpillikvartett uppus üsna ära. Suhteliselt ühetaolise ja lihtsakoelise stiili puhul on oht jääda monotoonseks. Kasuks tuleks kava muutuvate elementide ja dünaamilise skaala vaheldamisega pingestada, kasutada ka eripäraseid käekirju, värsket verd. Kantileense popballaadi risk on, et teksti püütakse ilmestada “ilusate”, “õigete” nootide ja hingestatud esitusega, aga kui kuulajat ei intrigeerita piisavalt, on tal raskem end motiveerida teksti mõtet jälgima. Sõnad, helid, tunded võivad olla väga kohased, aga ühetaolisus raskendab vastuvõttu. Leibur on laulja, keda muusika muudab laval julgemaks-lahtisemaks, mis on artisti juures hea märk. Seda iseloomu ja nurgelisust tahtnuks ka muusikas enam kohata.

 

Veenva autoripositsiooniga, iga toll muusikas elava ja hingava, Taanis ja Eestis auhinnatud lauljatari Karmen Rõivassepa kvarteti vaheldusrikkas kavas vaimustava debüütplaadi “Dance of Sounds” lauludest korrati tihtipeale olulisi sententse. Hea laul ei eelda tingimata suurt tekstitihedust, seda jälgida muutuks väsitavaks. Näiteks üks “Jõulujazzi” peaesineja Kurt Ellingu kurva sisuga laul oli väga tekstikeskne pikk kronoloogiline lugu, aga seal olidki salmid konkreetselt reas ja muusikasse-esitusse trikke ei lisatud, et oleks selge signaal, et nüüd tuleb kuulata l u g u. Ellingu jaoks on tähtis laulu sisu ja väärikus. Oli süvitsi-sisutsiminekut, julgeid käike, mis ei kandnud alati efektselt välja, aga garanteerisid kokkuvõttes usutavuse. Olid mõned planeeritud (lõbusalt teatraalne lugu suurest ja väikesest pilvest ning jumalast), aga ka spontaansed kõrghetked, mis muutsid kontserdi tähendusrikkaks ja meeldejäävaks, osutades ühtlasi, miks Elling troonib juba piki aastaid mees-jazzlauljate tsunfti.

 

Vokaalansamblitest osalesid tehniline, sõbralik, aga sisuhõreda kavaga Accent ja Vox Clamantis koos külalissolist Nishat Khaniga (sitar, laul). Veenvalt musitseerinud hindu oskas oma kunsti doseerida, elada muusika sees, kõik oli põhjendatud, usutav. Isegi sagedased sitari häälestamised muutusid muusikalisteks sissejuhatusteks. Kava arenedes kõlas ka hoogsamaid ja jõulisemaid passaaže, paaril korral oli tunda ka modernsema helikeele mõju. 

 

Veidi kobava avaveerandiga kava “Tribute to The Beatles” (Pauli rollis Marten Kuningas ja Johni osas Robert Linna) elustas hea lugudevaliku ja paraja pipra-soolaga maitsestatud originaalitruu lähenemisega biitlite vaimu. Jaak Sooäär esitas stiilitundlikke ja efektseid soolosid. Uusi plaate esitlesid Raul Vaigla (“A Better Place”) ja Ain Agan (Kristjan Randalu ja Raul Söödi arranžeeritud “AganagA”, kaastegev keelpillikvartett Prezioso). Lennukalt alustanud nu bossa-lauljatari Sabrina Malheirose tempo hakkas peagi maha käima, muidu saanuks kontsert kõrged punktid. “Jõulujazzil” esines ka värske Grammy nominatsiooniga new age-muusik Sebastian Plano Argentiinast. 

 

Muusika kontserdilaval ja kinolinal – Nils Berg Cinemascope. FOTO RENE JAKOBSON

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload