Beek! Jakapi/Præstholm/Soo / Improtest Records

 

 

Taavi Kerikmäe ja Mart Soo juhitud Improtest Recordsi uus väljaanne manab ülivärvika mosaiigi praegusaja poliitteatrist ja hoiatavatest tulevikudüstoopiatest. ERRi kultuuriportaali koondtabelis lõppenud aasta Eesti parimaks albumiks osutunud “Mentalbau” salvestanud ansambli Kreatiivmootor ninamees Roomet Jakapi kaardistab fantaasiaküllase vokaalimproga paroodiliselt õpikutäie manipulatiivse ja ka lihtsalt ebainimliku või lausa loomastunud käitumise vorme. Masinlik (sotsiaal)meedia ja sõitlevad hääled jooksevad lõpus tühistavasse, hävitavasse lühisesse. Jakapi arsenal on väga mitmekesine ja virtuoosse kiirusega vahetatav. Näiteks “Rekka (The Truckdriver”): kuulipildujakõlaline autokäivitamine, ägisemine-korisemine, lapsik logopeediline lalin, mootorimürin, füüsilise organismi talitlused nagu sülitamine, rögisemine, öökimine, lisaks eidelik pläkutamine-tänitamine. Kõik päädib taas kordusliku, tasalülitatud masinlikkusega, misjärel saabub loodusharmoonilisus (mažoorsed kõlad), mille keskel on õndsalt nõdra meelega ahvistunud inimene. Lõpus surm – juht sõitis maailma sodiks. Groteskses pillerkaaris osalevad mõistust uinutavalt laulvad lahkusku poliitoraatorid, Saatan (“Make Cannibalism Great Again”) ja manitsev, ähvardav, lipitsev, parastav, häda kraaksuv, hädaldav, räuskav Poliitik, nii elukutse kui ka inimtüübina. Kangastub harmooniline tulevik kollase rassi ülemvõimus (“Pencils in Black”), mille etnolik primitiivsus viitab kiviajas maandumisele kataklüsmi tagajärjel. Ka “Far Future” tulevikunägemus on vaid alguses paradiislik kõrgtehnoloogiline ajaloo lõpp, peagi on kohal kontrabassi (Niels Præstholm) kiviaeg. Groteskselt võimendades paljastab Jakapi Poliitiku ebainimliku, “jumaliku”, saatanliku, loomaliku, perversse loomuse. Võikust nähtavaks muutes võimaldavad Jakapi ja kaaslased (trio kolmandaks liikmeks on kitarrist Mart Soo) provokatsioonile mitteallumist, kus nii naiivne kaasaminek kui ka vihaselt võitlusse asumine tähendaks sööda alla neelamist. Albumi lõpetab ähvardavate alamtoonidega, kuid lootustandev, inimlikult manitsev “There is no Pressure”. Läbipaistvate liinide, reljeefsete karakterite ja kiirete arengutega, emotsioonitihedat, kohati ka naeru äratava lõikavusega plaati sobiks kuulata ja selle poliitilis-psühholoogilisi konnotatsioone arutada nii muusika- kui ka ühiskonna-, usundiloo-, väitlus- ja filosoofiatundides. Album hoiatab, et manipulatiivsus, pinnapealsus, rumalus ja tige autojuht meid seestades ei kaaperdaks.

 

 

 

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload