Muusika kohtus filmiga

Juba kaheksandat korda toimunud konverentsi “Music Meets Film” programm hõlmas kolme sisukat ja intensiivset päeva kolmes erinevas ruumis. Teine, küllaltki mahuka ajakavaga päev veedeti Pärdi keskuses Laulasmaal ning kolmas Eesti muusika- ja teatriakadeemia oreliklassis. Igal päeval läheneti filmimuusikale ja -heliloojatele erineva rakursi alt. Laiemale üldsusele tõenäoliselt vähem tuntud konverents pakub sisukat kuulamist nii filmimuusika loomisega kokku puutuvatele inimestele kui ka muusikast ja filmist ning heli rollist filmis huvitujatele. PÖFFi raames toimuvat konverentsi kureeris kolmandat korda muusikaprodutsent Michael Pärt, kelle avar silmaring tagas huvitavad külalised ja mitmekesise sisuga loengud. Kohale olid kutsutud sellised eri valdkondi ja põlvkondi esindavad nimekad tegijad nagu Richard Harvey Inglismaalt, Michael J McEvoy USAst ning peamiselt filmi “Tõde ja õigus” muusikaga tähelepanu äratanud Mihkel Zilmer.

Richard Harvey ja Ardo Ran Varres. FOTO VIVIAN AVENT

Konverents tundub olevat noortele filmimuusikast huvitatud tudengitele oluline mõttetalgute koht, kust korjata ideid ja inspiratsiooni ning ammutada teadmisi ja kogemusi. Väärtuslikku informatsiooni pakkus musikoloog Peter Oxendale’i elav diskussioon briti helilooja Tom Playeriga. Üheskoos anti ülevaate selle valdkonna probleemidest. Oxendale on eelkõige kohtuekspertiisidega tegelev musikoloog, produtsent, arranžeerija, muusik, dirigent, kunstiline juht ja paljude autoriõigustega tegelevate organisatsioonide liige (The Performing Artists’ Media Rights Association, The Performing Rights Society, The Mechanical Copyright Protection Society) ning puutunud kokku autoriõiguste juriidilise praktikaga. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et autoriõiguse küsimused käivad tänapäeval paratamatult muusika loomisega kaasas ja jagas soovitusi, kuidas ja mis asjaoludel sõlmida lepinguid ka muusikutega, et ei tekiks arusaamatusi ning ootamatuid rahalisi nõudeid muusikutelt, kes on näiteks helilooja palvel mõne filmimuusika salvestamisel improviseerinud. Terve juriidiliste küsimuste pundar on seotud võimaliku koopia küsimusega. Küllalt tihti tuleb ette olukordi, kus filmimuusika loojat ei kaasata piisavalt varases staadiumis. Režissöör ja monteerija kasutavad oma töös olemasolevaid helinäiteid ning paluvad heliloojal kirjutada üks ühele sarnast muusikat, mis võib tähendada originaalloomingu kopeerimist ning võib tuua kaasa juriidilisi nõudeid seoses autoriõigustega. Oxendale käsitles seda teemat suure mõnu ja põhjalikkusega, tuues esile, et kohtulahendis hinnatakse muusika olemuslikku originaalosa. See ei pruugi olla ulatuslik, piisab ka väikesest iseloomulikust fraasist. Juhtumite lahendamisel viiakse läbi n-ö originaalsuse test. Oxendale tõi esile, et ühelt poolt võib öelda, et muusika elemendid (meloodiakujundid, akordijärgnevused) on kõik juba ammu olemas ja läbi kirjutatud ning võib tekkida küsimus, kuidas üldse on võimalik veel midagi uut luua. Ta väitis, et helilooja ei pea kohtus tõestama, et suudab luua midagi väga uut, küll peab ta aga suutma tõestada, et on heliloominguga reaalset loomingulist tööd teinud ning seadnud tuttavad muusikalised elemendid uude ja ehedasse kombinatsiooni. Oxendale eristas tahtlikku ning alateadlikku jäljendamist ning tõi esile toredaid juhtumeid, kus originaallooming võib ka autorile endale näida niivõrd ideaalne, et tundub uskumatuna, et seda pole juba varem keegi kirja pannud. Üks huvitavamaid näiteid on pärit Los Angelese kohtupraktikast. Selleks, et kohtunikul oleks lihtsam veenduda, kas küsimuse all olev helinäide on originaal või koopia, tõsteti mõlemad muusikanäited samasse helistikku. Diskussiooni näitlikustamiseks oli võimalus kuulata näiteid ja arvata, kas tegemist on koopia või originaaliga. See polnud lihtne ja kohalviibijad ei osanud mitmel puhul õiget vastust ära aimata. Juttu tuli ka nõudesummadest ja sellest, kes otsustab nende suuruse üle. Oxendale tõdes diskusiooni lõpetuseks, et elame hirmsal ajal, mil esitatakse palju juriidilisi nõudeid, kusjuures suur osa neist on alusetud. Ta sõnas, et muusikatööstus ja autoriõigused kõnnivad käsikäes, mis tingib vajaduse sõlmida lepinguid ja kaitsta oma originaalloomingut.

Ajaloolise pildi heli tähtsusest filmis lõi Midge Costini 2019. aastal valminud väga paeluv dokumentaalfilm “Making Waves: The Art of Cinematic Sound”. See andis ülevaate tummfilmi taustaks olnud live-muusikast ja kinolina taga teostatud heliefektidest kuni mono, stereo ja tänapäevase helipanoraami kasutamiseni. Filmis oli näha vahvaid ajaloolisi stseene mikrofonidest põõsas või ka helikunstnikest, kes vajalikke momente stuudios uskumatult lihtsate vahenditega markeerisid. Costin oli suutnud intervjueerida märkimisväärselt pikka nimekirja filmi helidisaini uuendajatest (Walter Murchi, Ben Burtt, Dane Davies, Gary Rydstrom), samuti rääkis rida režissööre oma mõtetest heli kasutamisel – sõna said Ang Lee, George Lucas, Sofia Coppola jpt. Film oli dramaatiliselt üles ehitatud ning illustreeritud vahvate näidetega tuntud filmidest, kus helidisainerid on oma leidliku meelega abiks olnud, sealhulgas “Star Wars” ja “Matrix”. Muusikule avaneb selle filmiga põnev rakurss tuntud ja nähtud filmide üle vaatamiseks. Ühtlasi võib soovitada Pärdi keskuse saali ka filmide jälgimiseks, kuna pidevalt uuenev keskus on muutmas saali multifunktsionaalseks, koos tipptasemel kõlarisüsteemi ning helikardinatega.

Konverents pakkus põhjalikke sissevaateid Richard Harvey ja Michael J McEvoy loometeesse ning filmihelilooja identiteeti. Richard Harvey oli kaasa võtnud mitmeid huvitavaid instrumente ning innustas ka noori heliloojaid otsima põnevaid tämbreid. Mihkel Zilmer tutvustas väga huvitavalt oma meetodit ning “Tõe ja õiguse” muusika loomist. Ta selgitas põhjalikult, kui tähtis on ettevalmistus ning koostöö režissööri ja teiste filmi juures oluliste persoonidega, ja tutvustas ka tema poolt kasutatavat heliprogrammi. Kui konverentsi teine päev sisaldas juriidilisest vaatepunktist olulisi teemasid, filmihelilooja identiteedi ja filmiheli rolli käsitlust, siis konverentsi kolmandal päeval toimusid põhjalikud praktilised meistriklassid, mille andsid kolm omanäolist ja võimekat heliloojat – Michael J McEvoy, Tom Player ja Mihkel Zilmer.

Intensiivne ja mahukas “Music Meets Film” tekitab huvi, milliseks kujundab visionäär Michael Pärt tänavu sügisel läbi viidava juubelikonverentsi kava ja kas põhjalikku käsitlemist leidnud teemad jõuavad ka Eesti kõrgkoolide õppekavadesse. Olen üsna kindel, et filmimuusika praktilise poolega kokku puutuvad tudengid said kolme päeva jooksul toimunud filmimuusika talgutelt inspiratsiooni, teadmisi ning uusi kontakte.