Kaupo Kikkas ja tema näomaastikud

Kui 1990-ndatel tulid uued ajad, siis muutus ka muusiku elu. Muusik oli siiani olnud paljuski ainult mängija, kelle visuaalne olemus oli peaaegu anonüümne, teda kujutas vahel foto, mida võis klassifitseerida kui “udust passipilti”. Selles ebamäärases visuaalses maailmas mõjusid ilmutusena Kaupo Kikkase atraktiivsed, muusiku olemusse sügavalt tungivad pildid, mis andsid nende kunstile nagu mingi lisamõõtme ja seda ka visuaalselt seletasid. Nüüd on Kaupo Kikkas suveräänne fotokunstnik, selle ala üks tippe. Peale enamiku meie muusikute jäädvustamise on ta pildistanud ka välismaiseid tuntud muusikuid, teinud tööd plaadifirmadele ja agentuuridele. Viimaste aastate suured ettevõtmised Eestis on suured fotonäitused “Saja lugu” Eesti vabariigi 100. aastapäevaks ja “Ansel” ning hiljutine näitus Londonis “What Would You Take” koostöös kirjanik Frances Stonoriga. Kaupo Kikkase fotod on plaadifirmade Sony Classical, Harmonia Mundi, Alpha, Naïve heliplaatide ning ajakirja Gramophone kaantel. Novembris ilmus Kaupo Kikkase muusikufotode vahekokkuvõttena raamat “Eesti muusika portree” ajakirjanik Neeme Raua tekstidega.

Foto Stina Kase

Oled tippfotograaf, kes pildistab muusikuid. Aga tegelikult oled sa ka ise muusik.

Ma arvan, et ütlus “once a musician – forever musician” peab minu puhul sada protsenti paika. Kui oled kord hinge muusikale avanud, siis ega sa ennast sellele enam kunagi ei sulge. Muusika jääb väga oluliseks igas mõttes. Kui sa oled kunagi proovinud muusiku ametit, anda endast laval kõik, jääb sellest hinge teatud tühimik. Sellist vahetut kontakti, mis muusikaga tekib, ei ole ma kogenud üheski teises valdkonnas. Ja sellepärast ma olen ülitänulik oma varalõppenud muusikuteekonnale. Kui ma ei teaks, mida tunneb muusik, siis ma neid ei mõistaks. Õppisin muusikakeskkoolis klarnetit. TMKK oli karm kool, mängu lörtsimist või niisama tegemist siin ei soositud. See suhtumine on mulle igale poole kaasa tulnud. Vaatan isegi kadedusega neid, kes amatöörkorras pilli mängivad ja tunnevad oma mängust rõõmu. Mina nii ei saa, kohe kuulen: toon on halb, tehnika ei ole see, mis ta peaks olema. Mul on pillid alles, heas korras, kuskil mõttemängu tasandil on see kõik endiselt alles. Võibolla võtan kunagi pilli jälle uuesti kätte.

Kuidas sa muusikakeskkooli sattusid ja kuidas klarnet sinu instrumendiks sai?

Mu ema on muusikaõpetaja, ema ja isa mõlemad laulsid kooris, isa mängis ülikooli orkestris. Elasime sel ajal Nõmmel, käisin TMKK ettevalmistusklassis. Alustasin eriklaveriga, minu klassis olid ka Hando Nahkur ja Sten Lassmann. Klaveriga läks algul kõik uhkesti, tuuritasime isegi paari teise õpilasega Eestis ringi, aga hiljem läksid teised minust mööda.

Siis aga hakkas hoopis huvitama puhkpill ja mul oli selge ettekujutus, et see peab olema kas tromboon või klarnet. Valik langes klarnetile, läksin seda Hans Suurvälja juurde õppima. Tema oli karmi käega mees, aga õigete väärtustega ja selle karmuse all oli kogu aeg tunda head südant, meenutan teda väga soojalt. TMKK lõpul sain orkestriga kontserti mängida, see oli oluline, ja teine oluline asi oli tuur ERSO ja muusikaakadeemia orkestriga. Aga kui 2001. aastal astusin EMTAsse, siis seal tekkis nagu motivatsioonikriis. Mul oli juba keskkoolist fotograafia väga tõsiselt kaasas ja siis tuligi valik – kas muusika või fotograafia. Sel hetkel tundus fotograafia mulle maailma kõige huvitavam asi ja nii see otsus langes. Ega ma seda ei kahetse, sest arvan, et olen kasulikum fotograafina kui oleksin olnud klarnetistina.

Tollal oli fotograafias vist selline üleminekuaeg, hakkasid tulema peegelkaamerad ja tehnika arenes suure kiirusega.

Mul oli õnne, sel ajal ei olnud fotograafia teab kui populaarne ja sellepärast oli ruumi tegutseda. Kuna ma sain suhteliselt esimeste hulgas kasutada ka digikaamerat, siis see aitas kaasa. Vastu tuli võtta igasugused tööd: pidude pildistamised, laste fotod. Olin õigel ajal kohal ja püüdsin teha võimalikult hästi. Loomulikult pildistasin ka oma sõpru muusikuid, see tundus kõige loomulikum asi. Siis ma ei osanud üldse ette näha, et sellest võib saada mu põhikarjäär.

Üks murrangulisi momente minu elus oli 2008. aastal, kui Eestit külastas tuntud muusikamänedžer Kevin Kleinmann. On mõned inimesed, kes on mu elu tugevalt mõjutanud ja Kevin on üks neist. Tema ütles mulle tookord: Kaupo, sa peaksid proovima väljaspool Eestit midagi teha. Ja see polnud niisama viisakuskompliment. Ta leidis mulle paar kontakti Londonis, kust alustada. Üks diil oli näiteks selline, et tegin fotosessiooni noore tšellisti Leonard Elschenbroichiga. Tema aga oli sel ajal Nicola Benedetti boyfriend. Nicola on Suurbritannias väga suur staar, inglaste sweetheart. Pildistasin sümboolse tasu eest Elschenbroichi ja sain lisaks tunnise sessiooni Nicolaga. Eks raha oli minusugusel algajal fotograafil sel ajal vähe, ostsin kõige odavamaid lennukipileteid ja kulutasin söögile nii vähe kui võimalik. Olen alatiseks tänulik Mihkel Pollile, kes mulle oma tudengikorteris peavarju andis.

Fotograafil, nagu ka muusikul, on läänes kindlasti keeruline endale nime teha.

See sai küll kohe selgeks, et kui Eestis räägitakse tipptasemest, siis muu maailma silmis Eesti tipptase ei loe mitte midagi. Pead alustama nullist. Nüüd ma olen ehk kuhugi välja jõudnud, aga areng on lõputu. Meie valdkonnas on üks superstaar – hollandi fotograaf Marco Borggreve. Oleme head tuttavad ja tema tõesti ka teenib päris korralikult. Aga ei fotograafias ega ka klassikalises muusikas pole kuskil kullamägesid peidus. Suuri summasid teenivad tippdirigendid ja mõned A-klassi solistid, kes teevad 250–300 kontserti aastas. Aga 99 protsenti muusikuid on tänulikud ja õnnelikud, et saavad esineda ja et neil on kalendris kontserte.

Kui said Inglismaal pildistada juba sellist suurt staari, kas see ei avanud veel uksi?

Kindlasti see aitas, samuti see, et mul oli fotosid Arvo Pärdist. Pärt ja Paavo Järvi on need, keda maailm tõesti teab ja nende fotod portfoolios on väga suur asi.

Muidugi jäädvustasin oma sõpru ja tuttavaid muusikuid, kes sel ajal Londonis õppisid: Mihkel Polli, Sten Lassmanni, Maksim Štšurad. Aga läbimurdehetk Londonis tuli siis, kui hakkasin koostööd tegema noorte talentide agentuuriga YCAT (Young Classical Artists Trust, www.ycat.co.uk). See on väga mitmekesine arenguprogramm noortele muusikutele, neid valivad sinna BBC muusikatoimetaja, mänedžmentide ja kontserdimajade esindajad. Agentuuril on koostöö Wigmore Halliga. Kahjuks pole ükski eestlane audition’idest siiani valituks osutunud. Ka Ameerikas on selline organisatsioon, mis pakub noortele muusikutele tuure ja esinemisi, teen ka nendega koostööd. Agentuuri eesmärk on viia artist nii kaugele, et saaks ta anda üle täisprofessionaalsele mänedžmendile. Ka meile kuluks väga ära selline noorteprogramm, kus eestvedajatel oleks välissidemeid.

Olen sellest ka palju mõelnud. Meil ju andeid on, aga ei ole teed, kuidas edasi minna. Mismoodi agentuurid endale uusi talente valivad?

Peab olema sära ja isiksust. Tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Aga kui siis jääb otsus tegemata, siis teist võimalust tavaliselt enam ei anta.

Mina olen fotograafina selles mõttes huvitaval positsioonil, et näen muusikut tema enda ja ka agentuuride seisukohalt. Tõepoolest ongi nii, nagu räägitakse – kolme minutiga tehakse otsus ära. Õieti on kolm varianti: kas agentuur ütleb viisakalt ära, teeb lepingu või siis jääb jälgima. Mõnda artisti jälgitakse mitu aastat, aga lepingut alla ei kirjutata. Nad kuidagi tajuvad, et seda artisti ei ole lihtne müüa.

Meie oleme selles maailmas veel kogenematud, miinuseks on ka meie tume põhjamaine loomus. Maailmas on aga praegu õnneks võimalik teha karjääri ka n-ö pehmemal moel, mitte olla üks neist HarrisonParrotti, IMG või Columbia Artists “lüpsilehmadest”.

Sul on olnud fotosessioone väga kuulsate muusikutega. Räägi mõnest ka lähemalt.

Pildistasin just nüüd pianist Nikolai Luganskit, kes on väga suur, väga tõsine muusik ja ka suur inimene. On artiste, kes me