_page-0001.jpg)
Kui 1990-ndatel tulid uued ajad, siis muutus ka muusiku elu. Muusik oli siiani olnud paljuski ainult mängija, kelle visuaalne olemus oli peaaegu anonüümne, teda kujutas vahel foto, mida võis klassifitseerida kui “udust passipilti”. Selles ebamäärases visuaalses maailmas mõjusid ilmutusena Kaupo Kikkase atraktiivsed, muusiku olemusse sügavalt tungivad pildid, mis andsid nende kunstile nagu mingi lisamõõtme ja seda ka visuaalselt seletasid. Nüüd on Kaupo Kikkas suveräänne fotokunstnik, selle ala üks tippe. Peale enamiku meie muusikute jäädvustamise on ta pildistanud ka välismaiseid tuntud muusikuid, teinud tööd plaadifirmadele ja agentuuridele. Viimaste aastate suured ettevõtmised Eestis on suured fotonäitused “Saja lugu” Eesti vabariigi 100. aastapäevaks ja “Ansel” ning hiljutine näitus Londonis “What Would You Take” koostöös kirjanik Frances Stonoriga. Kaupo Kikkase fotod on plaadifirmade Sony Classical, Harmonia Mundi, Alpha, Naïve heliplaatide ning ajakirja Gramophone kaantel. Novembris ilmus Kaupo Kikkase muusikufotode vahekokkuvõttena raamat “Eesti muusika portree” ajakirjanik Neeme Raua tekstidega.
Oled tippfotograaf, kes pildistab muusikuid. Aga tegelikult oled sa ka ise muusik.
Ma arvan, et ütlus “once a musician – forever musician” peab minu puhul sada protsenti paika. Kui oled kord hinge muusikale avanud, siis ega sa ennast sellele enam kunagi ei sulge. Muusika jääb väga oluliseks igas mõttes. Kui sa oled kunagi proovinud muusiku ametit, anda endast laval kõik, jääb sellest hinge teatud tühimik. Sellist vahetut kontakti, mis muusikaga tekib, ei ole ma kogenud üheski teises valdkonnas. Ja sellepärast ma olen ülitänulik oma varalõppenud muusikuteekonnale. Kui ma ei teaks, mida tunneb muusik, siis ma neid ei mõistaks. Õppisin muusikakeskkoolis klarnetit. TMKK oli karm kool, mängu lörtsimist või niisama tegemist siin ei soositud. See suhtumine on mulle igale poole kaasa tulnud. Vaatan isegi kadedusega neid, kes amatöörkorras pilli mängivad ja tunnevad oma mängust rõõmu. Mina nii ei saa, kohe kuulen: toon on halb, tehnika ei ole see, mis ta peaks olema. Mul on pillid alles, heas korras, kuskil mõttemängu tasandil on see kõik endiselt alles. Võibolla võtan kunagi pilli jälle uuesti kätte.
Kuidas sa muusikakeskkooli sattusid ja kuidas klarnet sinu instrumendiks sai?
Mu ema on muusikaõpetaja, ema ja isa mõlemad laulsid kooris, isa mängis ülikooli orkestris. Elasime sel ajal Nõmmel, käisin TMKK ettevalmistusklassis. Alustasin eriklaveriga, minu klassis olid ka Hando Nahkur ja Sten Lassmann. Klaveriga läks algul kõik uhkesti, tuuritasime isegi paari teise õpilasega Eestis ringi, aga hiljem läksid teised minust mööda.
Siis aga hakkas hoopis huvitama puhkpill ja mul oli selge ettekujutus, et see peab olema kas tromboon või klarnet. Valik langes klarnetile, läksin seda Hans Suurvälja juurde õppima. Tema oli karmi käega mees, aga õigete väärtustega ja selle karmuse all oli kogu aeg tunda head südant, meenutan teda väga soojalt. TMKK lõpul sain orkestriga kontserti mängida, see oli oluline, ja teine oluline asi oli tuur ERSO ja muusikaakadeemia orkestriga. Aga kui 2001. aastal astusin EMTAsse, siis seal tekkis nagu motivatsioonikriis. Mul oli juba keskkoolist fotograafia väga tõsiselt kaasas ja siis tuligi valik – kas muusika või fotograafia. Sel hetkel tundus fotograafia mulle maailma kõige huvitavam asi ja nii see otsus langes. Ega ma seda ei kahetse, sest arvan, et olen kasulikum fotograafina kui oleksin olnud klarnetistina.
Tollal oli fotograafias vist selline üleminekuaeg, hakkasid tulema peegelkaamerad ja tehnika arenes suure kiirusega.
Mul oli õnne, sel ajal ei olnud fotograafia teab kui populaarne ja sellepärast oli ruumi tegutseda. Kuna ma sain suhteliselt esimeste hulgas kasutada ka digikaamerat, siis see aitas kaasa. Vastu tuli võtta igasugused tööd: pidude pildistamised, laste fotod. Olin õigel ajal kohal ja püüdsin teha võimalikult hästi. Loomulikult pildistasin ka oma sõpru muusikuid, see tundus kõige loomulikum asi. Siis ma ei osanud üldse ette näha, et sellest võib saada mu põhikarjäär.
Üks murrangulisi momente minu elus oli 2008. aastal, kui Eestit külastas tuntud muusikamänedžer Kevin Kleinmann. On mõned inimesed, kes on mu elu tugevalt mõjutanud ja Kevin on üks neist. Tema ütles mulle tookord: Kaupo, sa peaksid proovima väljaspool Eestit midagi teha. Ja see polnud niisama viisakuskompliment. Ta leidis mulle paar kontakti Londonis, kust alustada. Üks diil oli näiteks selline, et tegin fotosessiooni noore tšellisti Leonard Elschenbroichiga. Tema aga oli sel ajal Nicola Benedetti boyfriend. Nicola on Suurbritannias väga suur staar, inglaste sweetheart. Pildistasin sümboolse tasu eest Elschenbroichi ja sain lisaks tunnise sessiooni Nicolaga. Eks raha oli minusugusel algajal fotograafil sel ajal vähe, ostsin kõige odavamaid lennukipileteid ja kulutasin söögile nii vähe kui võimalik. Olen alatiseks tänulik Mihkel Pollile, kes mulle oma tudengikorteris peavarju andis.
Fotograafil, nagu ka muusikul, on läänes kindlasti keeruline endale nime teha.
See sai küll kohe selgeks, et kui Eestis räägitakse tipptasemest, siis muu maailma silmis Eesti tipptase ei loe mitte midagi. Pead alustama nullist. Nüüd ma olen ehk kuhugi välja jõudnud, aga areng on lõputu. Meie valdkonnas on üks superstaar – hollandi fotograaf Marco Borggreve. Oleme head tuttavad ja tema tõesti ka teenib päris korralikult. Aga ei fotograafias ega ka klassikalises muusikas pole kuskil kullamägesid peidus. Suuri summasid teenivad tippdirigendid ja mõned A-klassi solistid, kes teevad 250–300 kontserti aastas. Aga 99 protsenti muusikuid on tänulikud ja õnnelikud, et saavad esineda ja et neil on kalendris kontserte.
Kui said Inglismaal pildistada juba sellist suurt staari, kas see ei avanud veel uksi?
Kindlasti see aitas, samuti see, et mul oli fotosid Arvo Pärdist. Pärt ja Paavo Järvi on need, keda maailm tõesti teab ja nende fotod portfoolios on väga suur asi.
Muidugi jäädvustasin oma sõpru ja tuttavaid muusikuid, kes sel ajal Londonis õppisid: Mihkel Polli, Sten Lassmanni, Maksim Štšurad. Aga läbimurdehetk Londonis tuli siis, kui hakkasin koostööd tegema noorte talentide agentuuriga YCAT (Young Classical Artists Trust, www.ycat.co.uk). See on väga mitmekesine arenguprogramm noortele muusikutele, neid valivad sinna BBC muusikatoimetaja, mänedžmentide ja kontserdimajade esindajad. Agentuuril on koostöö Wigmore Halliga. Kahjuks pole ükski eestlane audition’idest siiani valituks osutunud. Ka Ameerikas on selline organisatsioon, mis pakub noortele muusikutele tuure ja esinemisi, teen ka nendega koostööd. Agentuuri eesmärk on viia artist nii kaugele, et saaks ta anda üle täisprofessionaalsele mänedžmendile. Ka meile kuluks väga ära selline noorteprogramm, kus eestvedajatel oleks välissidemeid.
Olen sellest ka palju mõelnud. Meil ju andeid on, aga ei ole teed, kuidas edasi minna. Mismoodi agentuurid endale uusi talente valivad?
Peab olema sära ja isiksust. Tuleb olla õigel ajal õiges kohas. Aga kui siis jääb otsus tegemata, siis teist võimalust tavaliselt enam ei anta.
Mina olen fotograafina selles mõttes huvitaval positsioonil, et näen muusikut tema enda ja ka agentuuride seisukohalt. Tõepoolest ongi nii, nagu räägitakse – kolme minutiga tehakse otsus ära. Õieti on kolm varianti: kas agentuur ütleb viisakalt ära, teeb lepingu või siis jääb jälgima. Mõnda artisti jälgitakse mitu aastat, aga lepingut alla ei kirjutata. Nad kuidagi tajuvad, et seda artisti ei ole lihtne müüa.
Meie oleme selles maailmas veel kogenematud, miinuseks on ka meie tume põhjamaine loomus. Maailmas on aga praegu õnneks võimalik teha karjääri ka n-ö pehmemal moel, mitte olla üks neist HarrisonParrotti, IMG või Columbia Artists “lüpsilehmadest”.
Sul on olnud fotosessioone väga kuulsate muusikutega. Räägi mõnest ka lähemalt.
Pildistasin just nüüd pianist Nikolai Luganskit, kes on väga suur, väga tõsine muusik ja ka suur inimene. On artiste, kes meeldivad publikule ja neid, keda muusikud ise armastavad. Kui need kaks külge kokku saavad, siis on selles inimeses tõesti midagi erilist. Luganski on just selline.
Siis mu lemmik Radu Lupu, andunud muusikale ja muusiku aususele.
Väga huvitavad kokkupuuted on olnud Sergei Babajaniga. Olime südaööl koos ta õpilase Zsolt Bognáriga tema kodus. Babajan valmistas meile kolmekäigulise lõuna, istus siis klaveri taha ning rääkis põlevi silmi: “Martha õpetas mulle uusi asju!” Ta oli just eelmisel nädalal salvestanud Deutsche Grammophonile plaadi, kus nad Martha Argerichiga mängivad neljal käel Prokofjevit. Nad mängisid Zsoltiga neid lugusid koos. Kujutan ette, et selline elu oli XX sajandi algul Viinis, kus tuldi kokku ja vaimustuti kunsti avastamisest. Need on ainulaadsed hetked.
Zsoltiga saime headeks sõpradeks. Tema on ka üks tähenduslikke inimesi minu elus. Ta on suurepärane pianist, aga ta teeb muud ka. Tal on YouTube’is oma show – “Living the Classical Life”, kus tal on kõige kuulsamad külalised: Yuja Wang, Anne-Sophie Mutter, Vladimir Ashkenazy, Jean-Yves Thibaudet, John Corigliano, Susanna Mälkki … Tegime temaga Ameerikas mitu fotosessiooni. Ta on ka Eestis käinud – ta tahtis näha, kuidas see salajane paik siin Euroopa nurgas välja näeb.
Mul on hästi läinud, et Paavo Järvi on mu pilte märganud ja need on talle meeldinud. Meie koostöö ei ole veel pikk, aga viimasel kahel aastal on päris palju mu pilte temast avaldatud meedias ja kasutatud plaatide kaanefotodena. See on fotograafile suur võimalus, Paavol ilmub palju plaate ja praegugi ootab avalikustamist tervelt üheksa.
Üks minu foto, mis on väga kuulsaks saanud, on tšellist Alban Gerhardt kassiga. Pildistamise ajal tuli kass tuppa, nühkis end vastu tema jalga, Gerhardt lükkas kassi eemale, nii et kass jalutas solvunud näoga minema. See hetk ongi seal pildile püütud. Ma hoian alati võimaluse lahti, kui loomad ise tahavad pildile tulla.
Kuidas sa erinevaid muusikuid tajud?
Kõigepealt ma muidugi viin ennast inimesega, keda ma pildistama hakkan, põhjalikult kurssi. Nii on rohkem lootust pildikeelega märki tabada.
Põhiosa mu portreedest on tõsised. Mulle tundub, et tõsidus väljendab inimest paremini kui lai naer. Naeratus ja naer on küll ilus, aga see ei ole kokkuvõttev essents isiksusest. Popkultuuris on neid laiu naeratusi palju, aga seal on ka poosi. Kõik on võimendatud: staar on supercool, supertõsine, superkuri. Aga klassikainterpreeti pildistades tahaks sellist võimendatud poosi nii vähe kui võimalik. Muidugi on ka olukordi, kus ma just lavastangi teatud stseeni.
Mõnikord on mul idee olemas ja ma ootan, et tuleks keegi, kes sellega sobib. Näiteks Theodor Sink lehtede keskel, mis teil just nüüd kaanel oli olin selle koha juba varem välja vaadanud ja tahtsin teda just seal pildistada. Mõnikord loob inimene ise idee.
Triin Ruubeliga tegime stuudios pilte ja siis ma nägin tal seda musta kleiti, millega ta on oma ingellikus olemuses natuke nagu langenud ingli moodi. Oli pime märg novembriilm, läksime Kumu taha nõlvale, seal on vanad jändrikud puud ja tegime need pildid, mis praegu temast palju kasutuses on.
On sul lemmikfotograafe ja lemmikfotosid?
Kõigepealt muidugi Ansel Adams, kellele ma pühendasin sel suvel oma suure näituse. Üksikpildina Arnold Newmani foto Stravinskist: pea, suur graafilise kujundina mõjuv klaverikaas – ikooniline võte. See pilt on minu jaoks alati sümboliseerinud fotograafia tippu. Selles on portreed, metafoori, maastikku, vormi ja muusikat. Neid pilte on loomulikult veel, mis ühel või teisel hetkel tugevalt kõnetavad ja see ei pea ka alati foto olema. See võib olla maal või joonistus. Aga ma lasen end teadlikult muusikal, kirjandusel, filmil, aladel, mis ei ole nii üks-ühele visuaalsed, inspireerida. Kui lased end inspireerida fotol või pildil, võid hakata alateadlikult seda kopeerima.
Millega Ansel sulle muljet avaldas? Ta üks esimesi suuri nimesid, kelle töid ma noore poisina nägin. Kõik need võimsad avamaastikud, kus ta enamiku oma elust veetis – California, Nevada, Arizona, Colorado, New Mexico kõnetasid kuidagi erilisel moel. Eestis ju, kui meri kõrvale jätta, ei ole sellist looduslikku avarust, on kas mets või võsa. Metsas pole sa kunagi üksi, seal on varjuline, aga avamaastiku üksindus on hoopis midagi muud. Tundsin, et pean neid kohti vaatama minema ja nüüd on minu sees mingi Anseli nurgake, nagu pühamu sellele suurele eepilisele mustvalgele avarusele.
Kuidas tuli idee kokku panna raamat “Eesti muusika portree?
See tuli järjest selgemaks muutuvast soovist oma piltidest üks vahekokkuvõte teha. Fotod on mul arvutis, neid on sadu ja tuhandeid. Neid on internetis. Mul oli vaja sellist käegakatsutavat resultaati, et uue energiaga edasi liikuda. Selline raamat ei ole ju teab kui tulus äriprojekt, aga tänu headele inimestele, kes projekti toetasid, sai see teoks.
Palju olulisi fotosid ja persoone jäi välja, neist saaks kohe kokku panna teisegi raamatu. Aga oma piirid pani see, et raamat ei saanud tulla ülipaks ja raske, kuna selle üks funktsioone on olla ka kingitus.
Siin raamatus on pilte nendest, keda enam meiega ei ole – Veljo Tormis, Eino Tamberg, Mati Palm, Valter Ojakäär. Siis maailmas tuntud muusikuid: Pärt, Paavo Järvi, Neeme Järvi, Erkki-Sven Tüür, Ain Anger, Tõnu Kaljuste, Kristiina Poska. Heliloojaid: Tõnu Kõrvits, Ülo Krigul, Jüri Reinvere. On noori, kellel on ees suur tulevik. Meie muusikaelu olulisi tegijaid ja alustalasid. Mõned fotod on lavastusliku kunstiambitsiooniga, nagu seesama ülalpool mainitud pilt Theodorist, Silvia Ilvese võte mere ja paadivrakiga, Eesti Raadio tütarlastekoor rabas, Maria Fausti kanaga pilt.
Need on just portreed, mitte lavaesinemistest võetud pildid. Mul on sageli suuri näoülesvõtteid, ma nimetan neid näomaastikeks. Nägu hakkab niiviisi maastikuna toimima, valgus vaheldub, lihased liiguvad. Läbitungivus, mis tuleb ühest suureplaanilisest portreest, on väga võimas.