XI Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festival

6.–9. novembrini toimus Tartus XI Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festival. Kokku osales 79 keelpillimängijat, neist 54 viiuldajat, 17 tšellisti, 5 vioola- ja 3 kontrabassimängijat. Lisaks Elleri ja Otsa kooli ning Tallinna muusikakeskkooli õppuritele oli osavõtjaid ka Nõmme, Pärnu, Põltsamaa, Saku ja Vanalinna hariduskolleegiumi muusikakoolidest. Kõigis kolmes vanusegrupis oli kohustuslik eesti helilooja pala. Lemmikuks osutus Heino Eller, kelle palu esitati 18 korral, kuid kavadesse oli valitud ka kaasaegsete heliloojate teoseid: Tõnis Kaumann, Mihkel Kerem, Andres Lemba ja Timo Steiner, samuti meie raudvara Ester Mägi, Edgar Arro, Hillar Kareva, Lepo Sumera, Eugen Kapi, Eduard Tubina jpt näol. Kontsertmeistritest tõsteti esile Ebe Müntel (Elleri kool), Kai Õunapuu, Signe Hiis ja Lea Leiten (TMKK) ja Olga Kulikova (Otsa kool). Žüriisse kuulusid Aet Ratassepp, Indrek Leivategija ja Arvo Haasma.

Arvo Haasma: “Kooliliselt oli pilt ühtlane ja enamasti järgiti kuulsusrikka vene kooli põhimõtteid. Aga see on ju ka maailma parim! Eriti laureaatidel lisandus heale pillivaldamisele tavaliselt ka veel see seletamatu “isiksuse võlu”, mis neid teistest oskajatest eristas. Kartmata laskuda liigsesse subjektivismi, tahaksin siiski eraldi esile tõsta kaht isiklikku lemmikut: Katariina Tammemägi (viiul, õp Raeli Florea) I vanuserühmast ja Karret Sepp (tšello, õp Ardo Västrik) II vanuserühmast. Vioolamängijatest tõsteti esile nelja noort inimest. Põhikvaliteetidele (intonatsioon, rütm jne) etteheiteid pole. Töö peaks jätkuma eelkõige tooni sügavuse ja suurema väljendusrikkuse suunas.

Osalejate geograafia ilmselt lähiaastail eriti ei laiene. Väiksemad muusikakoolid on riik jätnud omavalitsuste ülal pidada ning ka kogemustega pedagoogid on seaduse silmis “noorsootöötajad”. Neil põhjustel on keelpillimängu populaarsust aga väljaspool Tallinna ja Tartut keeruline tagada. Mitte kuidagi ei saa jätta märkimata eranditult kõigi klaverisaatjate kõrgtaset. Sellised muusikud ainult rikastavad ja toetavad noorte mängu.”

Indrek Leivategija: “Eesti keelpillimängu hetkeseis on minu arvates hea. ESTA konkurss-festival andis nelja sisutiheda päevaga väga selge ülevaate noorema põlvkonna keelpillimängijate oskustest ja arengust ning lõi üsna tervikliku pildi praegusest olukorrast.

Kolmes erinevas vanuserühmas oli osavõtjate arv väga erinev (nooremas vanuserühmas pea 40 osalejat ja vanimas ainult 12), mis on ilmselt paratamatu, kuna pilliõpe on keeruline ja nõuab pühendumist ning koosneb paljudest nüanssidest. Seetõttu jätavad paljud õpingud pooleli. Hilisemas elus ei ole tööjõuturul selle erialaga kuigi lihtne löögile pääseda ning seetõttu paljud mõne muu suuna valivadki.

Olles ise selle kadalipu läbinud, tean, milline konkurss ootab noori ees pärast keskkooli lõpetamist. Siis on vaja edukalt sooritada sisseastumiseksamid muusikakõrgkooli ning mainekate õppejõudude klassidesse võib ühele vabale kohale tahtjaid olla mitukümmend. Kui see õnnestub, ootab paljusid ikkagi ees karm reaalsus, kus kõigest hoolimata ei vasta töö ja palk ootustele või tuleb hakata leiba teenima hoopis mõne muu elukutsega.

Oma 11-aastase töökogemuse jooksul Saksamaal olen kuulanud suurel arvul orkestrikonkursse. Viimasele vabale kohale Bambergi sümfoonikute tšellorühmas laekus 239 avaldust ning trend on tõusuteel. Sellises konkurentsis sõelale jääda on ääretult raske. Seetõttu on oluline, et noored konkursi pingelise situatsiooniga juba varakult harjuksid ning ka hoolega läbi mõtleksid, kas see on see rada, mida mööda nad tahavad käia.

Loomulikult on orkestri kõrval veel mitmeid muid võimalusi pillimänguga elatist teenida, kuid keelpillimängijate suund on suuremal määral ikkagi orkestritöö.

Etteasteid kuulates oli selgesti tajutav, mil moel erinevad õppejõud oma õpilastega tööd teevad ning millele on pööratud tähelepanu. Olulised keelpillispetsiifilised aspektid nagu pingevaba pillimängu asend, intonatsioon, poogna töö (legato, poogna kiiruse ja asukoha kontroll keelel, erinevad štrihhid), vibrato ning selle kontroll, fraasi kujundamine ja muusikaline väljendusrikkus on muusikateose ettekandmisel määrava tähtsusega. Nende oskuste arendamisega tuleb tegelema hakata juba varakult ja see on õpetaja ülesanne. Kui selles töös peaks esinema puudujääke, siis hiljem midagi korrigeerida on raske. Eestis on väikese riigi kohta rõõmustavalt palju pedagooge, kes seda tööd suurepäraselt teevad, ning see väärib tunnustust.”

Aet Ratassepp: “Sündmus tervikuna jäi meelde väga positiivsena, kuna oli hästi organiseeritud ja läbi viidud. Meeldiv üllatus oli nii arvukas osavõtt. See, et eestlased armastavad laulupidusid järjest rohkem, on juba ammune tõde. Suurenenud huvi keelpilli õppimise vastu on aga uus ja väga rõõmustav nähtus, olgu selle ajendiks siis mis või kes tahes. Arenguruumi näeksin sellise konkurss-festivali õhkkonna muutumises avatumaks.

Ideaalis võiks see olla foorum, kuhu tullakse üksteise saavutustele kaasa elama, kus pedagoogid vahetaksid elavalt mõtteid ja muljeid, nooremad võiksid nõu küsida kogenumatelt jne. Mitte nii, et minu õpilane on mu “ratsu” ja nüüd vaatame, “kes keda”!

Žürii hindab ju tegelikult mitte ainult mängijaid, vaid ka õpetajate tööd. Mitmel korral pani imestama kava valik, mis ilmselgelt õpilast tema kõige tugevamast küljest ei näidanud. Seetõttu otsustasime pigem rohkem tunnustusi jagada kui karmi kriitikat teha. On ju 15–20-aastane noor kõige õrnemas arengueas, kus pigem suunav tugi ja tunnustus vajalik. Kui nüüd tulemusi, näiteks laureaadi tiitli pälvinute taset võrrelda kasvõi hiljuti lõppenud L. Spohri nimelise noortekonkursi tasemega Weimaris, on kasvuruumi veel küllaga. See oli teadlik otsus, mitte võtta mõõdupuuks rahvusvahelist taset, sest siis oleks tulemused nii mõndagi masendanud, ja see paraku ei innusta kedagi. Aga tuleks püüda sinnapoole, et tulevikus ei peaks enam hinnaalandust tegema. Lõppkontserdi kunstiline tase oli igati rõõmustav ja oleks võinud elamusi pakkuda laiemalegi publikule.”

Millal võiks eestlaste hulgast tõusta mõni interpreet päris maailma tippude hulka?

A.R.: “Selleks, et päris tippu jõuda, peaks olema kolm komponenti: sünnipärane erakordne anne, väga tugev kool kõigis vanuseastmetes ning võime ja tahe allutada oma elu mänedžeri poolt dikteeritud “oravarattale”. Lisaks veel meeletu töövõime.

Väga andekaid inimesi sünnib ikka aeg-ajalt, ka Eestis, kuigi neid plaanipäraselt “toota” pole võimalik. Eesti oludes on praegu probleemiks paraku koolituse kesine tase. Ei tahaks kellegi suhtes ülekohtune olla, kuid ei või nõuda, et pedagoog, kellel on klassis 20–30 õpilast, tegeleks pidevalt enesetäiendamisega, ja vaevalt õnnestub teisele õpetada seda, mida ise ei tea või ei oska.

Väikesel maal, nagu Eesti, on probleemiks, kui andekas õpilane areneb kiiresti teistest peajagu üle ja jääb siis oma positsiooni nautima. Sellega on areng ka peatunud. Kiiresti oleks vaja sattuda keskkonda, kus kõik teised on sinust peajagu üle, ja siis neilt püüda õppida.

Väitele, nagu võiks meie suhteliselt kinnine ja tagasihoidlik iseloom olla takistuseks rahvusvahelisele areenile pääsemisel, ma alla ei kirjutaks. Seda on ikka püütud aeg-ajalt õigustuseks tuua. See on sama hea kui näiteks lapsele väikesest peale korrutada, et ta on puudega sündinud ja ega tast ikka õiget elulooma saa. Siis on kindel, et ei saagi. Eestlastel on tänu ajaloolistele sündmustele ja geograafilisele asukohale võrreldes põhjanaabritega palju kirevam geneetiline taust, elavam temperament ja kiirem õppimisvõime. Arvan, et põhjendamata kompleksidest vabanemine ongi esimene vajalik tingimus, kui tahetakse tipu suunas liikuda.”

Tulemused:

I vanuserühm​​ Laureaadid: Lisanna Kadarik (TMKK, õp K. Välja), Johannes Palm (Elleri kool, õp K. Eeroja-Põldoja), Katariina Tammemägi (TMKK, õp R. Florea), ​Miia Ruubel (TMKK, õp T. Peäske), Ekke Rainer Arndt (TMKK, õp M. Laas), ​Aleksander Traksmann (TMKK, õp M. Laas), ​Evelin Uue (Elleri kool, õp R. Mets).

​​​Diplomandid: Eevo Eenok Eeriki Kask (Elleri kool, õp K. Eeroja-Põldoja ja H. Taks), Daniel Leevi Metsala (TMKK, õp L. Karin), Kristin Klesment (TMKK, õp E. Tepp), Maari Ello Onni (Elleri kool, õp K. Eeroja-Põldoja), ​​Helene Tamm (Elleri kool, õp E. Roosaar), Kadri-Karoliina Tralla (TMKK, õp T. Peäske), Maria Tepp (TMKK, õp M. Laas), Estella Elisheva Pärn (Saku MK, õp K. Klesment), Marie Välja (TMKK, õp M. Laas), ​Hans-Richard Antsmäe (Otsa kool, õp L. Mets).

​​Eripreemiad: Aneta Ponetajev, Miia Ruubel​.

II vanuserühm​​ Laureaadid: ​​​​​​Karret Sepp (TMKK, õp A. Västrik), ​Triin Veissmann (TMKK, õp T. Peäske), Ingmar Erik Kiviloo (VHK MK, õp T. Šmerling), Sofia Vinkel (TMKK, õp K. Välja), ​​​Grettel Eerik (TMKK ja SibA NO, õp K. Välja ja L. Maijala). ​​Diplomandid: Hanna Maria Semper (TMKK, õp K. Välja), Karina Rostovtseva (TMKK, õp P. Tralla), Miia Olivia Onni (TMKK, õp T. Peäske), Miina Roost (Otsa kool, õp M. Saareväli), Aleksander Sebastian Lattikas (TMKK, õp M. Laas), Hanna-Ingrid Nurm (Elleri kool, õp L. Viller ja R. Udod), Mia Kurvits (Elleri kool, õp K. Eeroja-Põldoja), Iris Eva Aabloo (TMKK, õp T. Peäske), Laura-Liisa Kümnik (TMKK, õp S. Kuulmann), ​​​​​​​​​​Erik Rauk (TMKK, õp N. Murdvee). Eripreemiad: Eva-Lotta Krigul (Elleri kool, õp R. Mets), Albert Leppik (TMKK, õp N. Murdvee), Karrett Sepp (TMKK, õp A. Västrik), Claudia Maria Ruhno (Nõmme MK, õp A. Šleifer), Marii Piirsalu (TMKK, E. Tepp) ja Ingmar Erik Kiviloo (VHK MK, õp T. Šmerling).

III vanuserühm​​ Laureaadid: Teodor Juko Hiiemaa (TMKK, õp M. Laas).

Diplomandid: ​Loo Arukask (Elleri kool, õp R. Mets), Oliver Vilu (TMKK, õp M. Tampere-Bezrodny), Kirke Aer (Elleri kool, õp K. Eeroja-Põldoja), Helina Sommer (Elleri kool, õp K. Eeroja-Põldoja), ​​​​Karl Jõgi (Elleri kool, õp K. Eeroja-Põldoja).

​​Eripreemia Teodor Juko Hiiemaa (TMKK, õp M. Laas).

I vanuserühma diplomand Johannes Palm. FOTO http://www.esta.ee/