Woolgathering. Liis Ring / Õunaviks

Keharütme toniseerivast tantsulisest rütmimuusikast eristuvalt esineb Liis Ringi autoriplaadil pulssi vaid osaliselt, see on varjatum, ad libitum voogav, vahel ka ambientlikult puuduv. Rütmid on lõdvestunud, sarnaselt rahus uneleja pulsile. See pole aktiivse kehalisuse, vaid pigem (unes) lendamise, maastike kohal liuglemise muusika. Uitava mõtte rännakule jäävad järveäärne maamaja Rootsis, mööblita ajutine üüripind, ootesaal ja loodus (tuul, vihm, linnulaul). Meel uitab pooludus, impressionistlikult; ekspressiivselt end kehtestava üheplaanilise tõe asemel on hajusad kontuurid. Puudub väga selge vormikeel, muusika kulgeb üsna vabakäigul, ühed impulsid juhatavad teisteni. Ringi kirevast pagasist tulvab spontaanselt kilde: proge mõjusid, loodus- ja argihelindeid ning huvitavaid müraseid avangardistlikke võnkeid, mis võiksid isegi pikemalt mõjule pääseda. Taoline eklektika ei katkesta muusika mažoorse, veidi sumbuurse põhihoovuse eleegilist voogamist. Nagu mõtterännakulgi – meel küll registreerib aeg-ajalt ümbritsevaid helisid, kuid ei lase end häirida, hetkeks reaalellu lülitumine aitab tõugata värskelt uutele uidudele. Stiililis-meeleolulised kontrastidki ei tekita üheseid vastandusi, vaid juhatavad leebelt edasi. Lauldes, siin seal kitarri-klahvpille mängides ning eelsalvestatud rütme, pillipartiisid, heliefekte ja välitööde helindeid sisse-välja lülitades arendab Ring laulu algideid improvisatsiooniliselt. Ansambliliku helipildi saavutab sooloesinejana kaua harjutanud, üksikesinejana mitu plaati-kassetigi välja andnud Liis Ring oma pillide-nuppude ja mikrofoniga ka kontsertidel. Selline musitseerimisviis on oma eneseväljenduse totaalsusegs suureks eeskujuks-inspiratsiooniks.

Liis Ringi (siin-seal dubleeritud) poolehäälne laulmine kõlab pisut häguselt, justkui väheke eemalt või nurga tagant. Laulusõnade keerdkäigud muudavad unistustesse või mälestustesse mähkunud helge üldtoonuse mitmemõttelisemaks. Muusika kõlab koduselt, samas on seal ka eksootilist värsket üleilmset trendi (autor on küpsenud pikalt ka Norras ja Rootsis). “Woolgathering” on krestomaatiline album, millel tänapäeva tehniliste vahendite valdamisjulgus kohtub õnnelikult autori mitmekülgse muusikalise harituse ja loomingulisusega. Plaat võtab kokku mitmed kaasaja muusikas olulised vektorid, mis defineerivad avardamise kaudu ümber muusika mõistet.