_page-0001.jpg)
Ain Agana 60. sünnipäeva tähistav album võidab palju sellest, et kitarrist on kaasanud olulise kõlavärvide loojana keelpillikvarteti Prezioso. Plaat võidab ka sellest, et ehkki olles kõikide lugude autor, on ansamblijuht loovutanud arranžeerija rolli kahele kolleegile, kes seda tööd peensusteni valdavad. Raul Sööt on kolme seade autor, Kristjan Randalult on neli arranžeeringut. Randalu osaleb ka pianistina, kontrabassi mängib Mihkel Mälgand ja trumme soomlane Mika Kallio. Seesama bassi-trummide rütmisektsioon osales ka Agana kvarteti eelmisel, 2015. aastal ilmunud plaadil “Now I Know” (neljandaks liikmeks Soome kitarrist Teemu Viinikainen). See koosseis andis 2009. aastal omakorda välja albumi “Pictures”. Nii et tõeline family affair.
Ain Agana kompositsioonides prevaleerib eleegiline, romantiline hoovus (mis sobib suurepäraselt poogenpillide voolusängiks), teravaid nurki ja dünaamilisi purskeid kohtab harvem. Nii mõnigi lugu on definitsiooni järgi up-tempo, aga neiski laotuvad ansambli kohal laiad kõlakaared. Kõige aktiivsema “minekuga” on lõpulood “Soon” ja “Lillelõim”. Mujal kannab ansambel lõuendile laiemaid pintslijooni, keelpillikvarteti pikad liinid on justkui õhkõrn Haapsalu sall, mis looritab Agana ja Randalu solistlikke, aktiivsema rütmika ja fraseerimisega esileastumisi. Arusaadavalt soleerib kõige rohkem Ain Agan, kuid ka Kristjan Randalu klaverikäsitlus (nii soolod kui ka kontrapunktiline saatemäng) lisab sellele muusikale olulise väärtuse. Mälgandi ja Kallio nõtke mäng toetab delikaatselt ansamblikaaslasi ja kokku sünnib valdavalt mahedas meeleolus tervik, kus ükski komponent liialt esile ei tüki.