• Virge Joamets

Elleri kool saja aasta künnisel

Meie muusikaõppeasutuste saja aasta juubelite rida on jõudnud järjega Elleri koolini. Sellest, mis on Tartu muusikakoolis tehtud ja teoksil ja kuidas koolil praegu läheb, kõneles direktor Kadri Leivategija.

Foto: Kadri Leivategija Tubina saalis. FOTO ELLERI KOOL

Kui EMTA tähistas oma saja aasta juubelit uue hoone ja toreda saali avamisega, siis Otsa kooli ootab ees liitumine muusikakeskkooli ja balletikooliga. Kuidas asetub sellele taustale Elleri kool?

Kadri Leivategija: Olukord on ootusärev. Tallinna muusika- ja balletikool peaks hakkama sisaldama neid kõiki erinevaid võimalusi muusikaharidust omandada, mis ka praegu erinevates koolides olemas on. Muusikaharidus käib ju koos üldharidusega. Elleri ja Otsa kool on kutsekoolid, muusikakeskkool aga muusika süvaõppega gümnaasium, kus on võimalus saada suurepärane muusikaharidus koos vägagi konkurentsivõimelise gümnaasiumiharidusega.

Ma ei muretse eriti selle pärast, et mis nüüd Tartus võib juhtuda, kui Tallinna tuleb selline suurte võimalustega kool – see on meie muusikakultuuri kestma jäämiseks väga oluline haridusasutus. Noor inimene ei rutta pealinna lihtsalt ilusa koolihoone pärast, kui head muusikaharidust saab omandada ka Tartus. Pigem on meie probleem selles, et Lõuna-Eestist Tartusse õppima tulles on siin kallis elada ja meil ei ole ikka veel oma õpilaskodu.

EMTA uut hoonet näinuna ja seal kontserte kuulnuna võin öelda, et seal on väga muusikasõbralik keskkond ja imelise akustikaga kontserdisaal – meie muusikatempel on saanud valmis.

Kuidas praegu muusikakooli keskastmes õppimine välja näeb? Palju õpib ainult siin, palju on neid, kes käivad paralleelselt veel kusagil?

Umbes 30% õpilastest on valinud üksnes muusikakooli erialaõppe ja gümnaasiumiainetega, kus õppeaeg on neli aastat, 70% aga õpib paralleelselt gümnaasiumis või ülikoolis. Kahes koolis korraga õppida on väga raske, eriti praegu, kus haridusministeerium on teinud meie jaoks väga ebapopulaarse otsuse. Nimelt need õpilased, kes on üksnes Elleri (või Otsa) koolis, omandavad kutsekeskhariduse nelja aastaga. Need aga, kes käivad kahes koolis, saavad õppida ainult kolm aastat ning peavad lõpetama Elleri kooli ja gümnaasiumi üheaegselt. See on ebainimlik koormus.

Kas akadeemilist puhkust ei ole siis võimalik võtta?

On, ja võetaksegi, kui on mingid probleemid, nt tervislikud, aga häda on selles, et kui õpilane ei lõpeta kooli nominaalajaga, kaovad tal kõik sotsiaalsed garantiid.

Milliseid muudatusi või uuendusi on olnud viimasel ajal kooli struktuuris?

Meil on juurde tulnud kaks suunda – rütmimuusika ja pärimusmuusika. Pärimuse suuna avamisel oli oluliseks partnertiks TÜ Viljandi kultuuriakadeemia, kuna sellealane keskastme õpe Eestis seni puudus. Meie pärimuse lõpetanud jätkavadki haridust enamasti Viljandis. See suund on osutunud väga populaarseks.

Samuti on seoses kaasaegsete vajaduste ja moderniseerumisega võimalik õppida elektronmuusika kompositsiooni ning saada helirežissuuri aluseid.

Kas uute suundade lisandudes on suurenenud ka õpilaste arv? Kas vastu võetavate õpilaste hulk on kuidagi reguleeritud?

Õpilaste hulk on suhteliselt stabiilne, ehkki see on natuke kasvanud seoses uute suundade tulekuga. Praegu õpib meil keskastmes 152 ja noorteosakonnas (NO) 240 õpilast. See on optimaalne.

Akadeemiliste pillide õpilaste hulk on pisut vähenenud, aga ei ole ka nii, et pooled õpilastest on rütmimuusikud/pärimusmuusikud ja pool on akadeemikuid. Akadeemiliste erialade osakaal on jätkuvalt suurem. Küll on aga tekkinud mõnede klassikaliste pillidega probleeme. Näiteks praegu peaaegu ei ole sisseastujaid akadeemilise akordioni erialale. Valitakse pigem rütmimuusika suuna akordion või pärimusmuusika lõõts.

Samuti on saksofoni ja löökpillidega – kas nad üksnes akadeemilisel suunal õppides/õpetades leiavad muusikahariduse maastikul piisavalt tööd? Või kuidas saaks vähendada kooridirigentide osas tekkinud põuda? Meie dirigendid on juba siin õppimise ajal suuremas osas endale koorid moodustanud ja teevad lõpueksami sageli oma kooriga.

Tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi OSKA analüüs 2016. aastat näitab, et tervelt 50% noortest peredest elab Tallinnas ja Harjumaal, 13% Tartus ja Tartumaal ja ülejäänud protsent noori peresid elab mujal Eestis. Muusikakoolides on suur puudus noortest õpetajatest ja mida väiksem linn või ääremaa, seda suurem on probleem. Harjumaal on vajadus õpetajate järele hästi suur ja kõrghariduse omandanud muusikud jäävad sinna. Mujal Eestis aga õpetajaid napib.

Noored muusikud, kes õpivad keskastmes, haaratakse suures osas kohe muusikakoolidesse tööle, sest õpetajate põud on nii suur, absoluutselt kõikidel erialadel.

Kas siis enam ei ole nõuet, et kõikidel pedagoogidel peab olema kõrgharidus?

Muusikalise kõrghariduse poole pürgib suurem osa Elleri kooli lõpetanutest. Ma väga väärtustan ja tunnustan meie muusikalist kõrgharidust. Meie lõpetajad on konkurentsivõimelised ja see kõik on väga hea. Aga kui pooled noortest peredest elavad Tallinnas ja noored muusikud suuresti leiavad Tallinnas töö, siis ülejäänud, see nn teine Eesti, jääb järelkasvust ilma. Mida sellise olukorra lahendamiseks ette võtta? Kas nii on ja jääb, või on võimalik midagi muuta? Me vajame muusikaõpetajaid, kes leiaksid andekad lapsed üles igal pool üle Eesti. Seda ei saa garanteerida tänane EMTA lõpetanu, sest ta lihtsalt jääb pealinna. Näiteks EMTA-s pianistliku meisterlikkuse saavutanud noor pianist ei kipu väikelinna muusikakooli kontsertmeistriks ega klaveriõpetajaks. Muusikakoolis väikeste instrumentalistide kontsertmeistrina töötades piisaks ka pisut vähemast – bakalaureuse kraad on selleks absoluutselt piisav. Ning väikeses kohas töötaval või tööle asuval muusikul läheb vaja võibolla hoopis teistsuguseid, laiemaid oskusi – näiteks orelimängu, võibolla ka oskust panna tööle kirikukoor. Loomulikult, tänapäeval me räägimegi elukestvast õppest, et tulen uuesti, et õppida siin juurde mingi pill, või mingi muu oskus … omandada grupiõppe metoodikat jne, jne.

Muusikakoolid alluvad omavalitsustele ja need dikteerivad koolide käekäigu. Nad üldjuhul väga hoiavad oma koole ja ootavad piirkonna muusikalist teenindamist parimal moel, soovivad, et kõigile lastele oleksid uksed avatud. Ja muusikaharidus on jätkuvalt väga populaarne.

Kuhu Elleri kooli lõpetanud enamasti edasi õppima lähevad?

Kui valitakse muusikaline kõrgharidus, siis Eestist on muidugi esimene valik EMTA, pärimusmuusikas Viljandi KA, vähem TLÜ. Ent nt kaks aastat tagasi läks 60% nendest, kes valis muusikalise kõrghariduse, välismaale. Kõige rohkem pakuvad huvi Soome (Sibeliuse akadeemia) ja Saksamaa (Köln, München, Hamburg), aga on mindud Šotimaale, Prantsusmaale, kitarristid lähevad Taani jne.

Tänane noor on väga andekas. Ta tahab head haridust, õpib pühendunult ja ootab koolilt väga palju. Ta vastutab ise oma hariduse eest ja ka korraldab ise, et oma haridusteed jätkata. Meie juures õppinud ja seejärel kõrghariduse omandanud noortelt ootame aga, et nad tuleksid siia tagasi ja tooksid nii värsket õhku, uusi metoodikaid kui uut lähenemist. Ma näen, kui hästi läheb noorel generatsioonil, kes on tagasi tulnud. Näiteks Heigo Rosin, kes on löönud elu sisse meie löökpilliosakonnale – tema klass on puupüsti noori huvilisi täis, ja ta aitab veel omakorda rütmimuusikuid meloodiapillide õppimisel. Või Rene Laur, kes on saksofonistina siia tulnud, või Lauri Kadalipp ... Näen, kuidas nad toovad oma oskuste ja noortele lähenemisega värskust, julgustades õpilasi muusiku teed valima.

Kuidas läheb Elleri koolil Lõuna-Eesti muusikahariduse keskusena koostöö siinsete väiksemate muusikakoolidega?

Oleme mitmesuguseid koolitusi teinud kogu aeg. Aga nüüd on meil mõned uued programmid. Näiteks on väga hästi käima läinud viis aastat tagasi algatatud “Tulevikumuusikute” programm. See on mõeldud väljaspool Tartut elavatele ja muusikat õppivatele noortele. Õpilane tuleb ja teeb sisseastumiskatse ja kui ta osutub valituks, hakkab ta saama lisatunde Elleri kooli vastava eriala õpetajalt. Ta on seotud meie kooli õppetööga, esinemiste, arvestuste, meistrikursustega. Nendes tundides on kohustus käia koos oma eriala õpetajaga. See on olnud väga tänuväärne tegevus, õpetajad on öelnud, et see on neile nagu teine ülikool. Meie mõte on aidata sellel väikelinna õpetajal tulla oma õpilasega koos oma kodukohast välja. Edasi julgevad nad tulla juba muusikakoolide liidu konkursile ja saavad juba ka seal oma eduelamuse. Nendes lastes me näeme oma tulevasi keskastmesse sisseastujaid, võibolla tulevad nad juba varemgi, NO viimastesse klassidesse. Nad on väga hästi ettevalmistunud ja teadlikud sellest pingutusest, mida muusika õppimine tähendab.

Siis on meil Elleri Akadeemia. On kümmekond välisõppejõudu, samuti mõned pedagoogid Tallinnast, kes käivad siin regulaarselt, kolm-neli korda aastas. Välisõppejõud võtavad teinekord osa ka meie orkestritööst, töötavad pillirühmadega eraldi ja esinevad siis õpilastega koos. Ka nüüdsele kooli juubelikontserdile on palutud Elleri Akadeemia õppejõud kaasa mängima. Nad osalesid selle ettevalmistusprotsessis juba õppeaasta alguses toimunud orkestri sessioonil.

Meil toimub ka palju konkursse, festivale, mitmedki neist juba pika traditsiooniga. Näiteks on siin alguse saanud tšellofestival, kus viimati oli u 120 noort mängijat. Kohe algab ja on artikli ilmumise ajaks juba lõppenudki ESTA viiuldajate konkurss-festival, mis on iga pooleteise aasta tagant Tartus. Taas tuleb noorte pianistide konkurss. Need sündmused toovad Tartusse palju oma valdkonna inimesi – vastava eriala kogukonna, sõpruskonna. Ja need konkursid on omakorda hoogustanud tellima noortele uut eesti heliloomingut.

Kuidas on korraldatud Elleri kooli juubeliüritused?

Meie kooli 100. aastapäeva üks tippsündmusi on muidugi 8. detsembri galakontsert Vanemuise kontserdimajas koos järgneva piduõhtuga. Aga juubelit oleme vaadanud terve aasta vältava sündmuste reana. Aastapäevale mõtlema hakates tegime üleskutse nii oma vilistlastele kui ka õpetajatele ning nende kontserdisarja “Juubeldame” on koondatud ca 30 kontserti Tubina saalis. Sari algas juba sügisel ja on väga toimekas, võimalusel viime neid ka mujale Lõuna-Eesti ilusatesse saalidesse. 16. septembril oli minikonverents “Kolm pilku sajasse” ettekannetega Tartu muusikaelust. Septembris tuli ilus kingitus meie staažikalt vilistlaselt Erna Saar-Võerahansult, kes lõpetas Tartu Kõrgema Muusikakooli 75 aastat tagasi. Kohtumisõhtul kinkis ta koolile Johannes Võerahansu maali “Tartu vaade”. Kooli ajaloost on trepikojas tore näitus, kooli välistrepil tervitab tulijaid lustlik skulptuur “Väike Heino”. Samuti koondab kooli aastapäeva kontserte meie traditsiooniline “Jõulumuusika festival”.

Kas teadsite, et

  • tänane Elleri kool on asunud algusest peale ühes ja samas kohas. Lossi tn 15 hoone on ehitatud XIX sajandi keskpaiku ja oli algul kaupmehe maja. Muusikakool sai 1919. aastal enda käsutusse hoone teise korruse, kuna 1. ja 3. korrusel oli korterid;

  • Eesti Helikunsti Seltsi Tartu Kõrgem Muusikakool alustas tööd 15. septembril 1919;

  • esimese vabariigi ajal õppeasutust korduvalt reformiti. Alates 1927. aastast tähistatakse kooli aastapäeva traditsiooniliselt 10. detsembril (või selle paiku);

  • 1920–1940 töötas koolis kompositsiooni ja muusikateoreetiliste ainete õpetajana Heino Eller (7. III 1887 –16. VI 1970), tema klassi lõpetasid mh Eduard Oja, Eduard Tubin ja Karl Leichter;

  • 7. märtsist 1971: Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool;

  • 1976 võeti ette kapitaalremont ja ehitati välja praegune klassisüsteem. Ühtlasi osteti välja kõrval oleva hoone korterid; 1990-ndatel laieneti ka sinna majja;

  • 1981 avati algklassid (praegune noorteosakond);

  • 2009 olemasolevad hooned täielikult renoveeriti;

  • 15. septembril 2014 avati kooli hoovi ehitatud uus korpus, kus on mh 230-kohaline, väga hea akustika Eduard Tubina saal. Selle on hästi omaks võtnud ka linnarahvas;

  • 1. septembrist 2019: Heino Elleri Muusikakool.