Saagem tuttavaks – Karmen Rõivassepp!

03/12/2019

Karmen Rõivassepp on Eesti laulja, helilooja ja arranžeerija, kes on omandanud jazzihariduse Taanis, Aarhusi kuninglikus muusikaakadeemias. Elades juba seitsmendat aastat Taanis, on ta seal palju saavutanud – avaldanud debüütalbumi “Dance of Sounds” (arvustus Muusika mulluses augusti-septembrinumbris), teeninud läinud aastal Aarhusi jazzitalendi preemia ja leidnud omale rohket rakendust ansambli- ja orkestrijuhina ning pedagoogina. Nagu muusik siinses intervjuus ütleb, pole ta Eestis muusikuna tegutsenudki. Ometi on teda meilgi märgatud – sel kevadel omistati Rõivassepale Eesti noore jazzitalendi preemia. Festivalil “Jõulujazz” toimub üks tema esimesi etteasteid koduse publiku ees, mis leiab aset 11. detsembril Kumus. 

FOTO Michael Svenningsen

 

Milline oli sinu elu- ja muusikutee Eestis enne Taani siirdumist?

Ma olin just lõpetanud Tartu Mart Reiniku gümnaasiumi, kui ma Ülenurme laulustuudio baasil EMTA jazziosakonda õppima asusin. Mul ei olnud õrna aimugi, mida akadeemias õppimine või muusikuks olemine päriselt tähendab, sest ma polnud seda ametit kunagi proovinud. Esimene aasta akadeemias oli äärmiselt õpetlik. Sain esimest korda aimu jazziteooriast, mängisin päris esimest korda ansamblis koos teiste noorte muusikutega, kirjutasin enda esimesed heliloomingukatsetused, lisaks tegi Kadri Voorand mulle laulmise alustehnika nii selgeks, et tean tänapäevani, kuidas mingite probleemide kallal töötada. Samas olin ma uskumatult arglik ja mõnevõrra omaette hoidev ning mõtlesin pidevalt, kas muusika on üldse minu jaoks. Kuna mul ei olnud midagi kaotada, otsustasin proovida minna vahetusõpilasena välismaale, et siis aasta pärast kaaluda, kas peaks ehk hoopis eriala vahetama. Nüüd, seitse aastat hiljem, elan endiselt Taanis ja mulle tundub, et toonane otsus välismaale õppima asuda oli minu jaoks parim.

 

Kuidas võrdled Eesti ja Taani jazzielu, keskkonda, võimalust end muusikuna teostada? 

Ma pole Eestis muusikuna päriselt tegutsenud, nii et ma ei julge kindlaid paralleele tõmmata. Aga niipalju kui ma Eesti jazzieluga kursis olen, tundub, et võimalused ja arengusuunad on Eestis Taaniga võrreldes üpriski sarnased.

Nii Eestis kui ka Taanis toimub muusikastiilide aktiivne arendamine ja evolutsioon, kus jazzmuusikal pole kindlat karakteristikat ja piire. See on tänapäeva maailmas muidugi väga loomulik protsess, arvestades muusika kättesaadavust ja võimaluste mitmekesisust. Mõlemas riigis tehakse jazzi nimel palju tööd ja JazzDanmarki, P8 jazziraadio, Eesti Jazzliidu, “Jazzkaare” ja Raadio Tallinna näol on tegemist väga oluliste jazzmuusika edendajate ja levitajatega, kes loovad aluse, et jazzmuusika jõuaks riigi igasse nurka ning et see ärataks huvi ka inimeste seas, kes on siiamaani olnud jazzi suhtes pigem skeptilised.

Tõenäoliselt on üks suuremaid erinevusi kahe riigi suurus ja majanduslik võimekus, ka kultuuri panustamisel. Mulle on jäänud mulje, et Taanis on lihtsalt rohkem ressursse ja fonde, kust oma tegemiste jaoks toetust küsida. Seega avaneb siin kergemini võimalus viljeleda ka sellist muusikat, millel on võibolla väga väike kuulajaskond, kuid mis kannab endas suurt kunstilist väärtust ja põhineb erakordsel eneseväljendusel. Lisaks on siin ka suurem kuulajaskond – kui kõrvutada Eesti ja Taani rahvaarvu, on selge, et Taanis on  kontserdipaiku ja kuulajaid mõnevõrra rohkem kui Eestis.

 

Millised on sinu tööd ja tegemised Taanis?

Olenevalt sellest, mis mul parasjagu käsil on, olen ma jazzlaulja, helilooja, arranžeerija, bigbändidirigent ja lauluõpetaja. Minu töö jaguneb kahte ossa – igapäevatöö ja kontserdid.

Viimasel ajal on mul kõige rohkem tegemist Karmen Rõivassepp Quartetiga, millega nüüd ka Eestisse tuleme. Järgmisel poolaastal jõuame paljudesse erinevatesse Taani jazziklubidesse, organiseerime parasjagu tuuri Indias ja sõidame Eesti Jazzliidu ja Kultuurkapitali toel ka Prantsusmaale Vienne’i “Forum Jazz Festivalile”.

Lisaks kvartetile teen ma nii laulja kui ka arranžeerijana koostööd Aarhusi jazziorkestriga, juhin projektipõhist kollektiivi Where’s My Bag Big Band ning laulan ja kirjutan muusikat vokaalansamblis UMAMI Vocals. 2019. aasta kõige võimsam kogemus oli kontsert Taani Raadio kontserdisaalis koos Taani raadio bigbändiga.

Minu igapäevatöö on dirigeerimine – juhin iganädalaselt nelja amatöör-bigbändi, mis mängivad nii kolme- ja neljakümnendate aastate bigbändimuusikat kui ka ansambli Tower of Power stiilis funk-muusikat. Õpetan kohalikus muusikakoolis ka paari lauluõpilast ja laulan kirikukooris. Lisaks nendele projektidele ja igapäevatöödele on mul ka juhuslikke mänge kohvikutes, veini- ja jazzibaarides. Kõige selle kõrval tuleb ka enese arendamise ja omaloominguga töötada ning ka mänedžeritööd teha, nii et tegevust jätkub mul igasse päeva küllaga.

 

Kuidas iseloomustad oma lähenemist muusikale? Mis on selles oluline, kes ja mis sind juhivad, inspireerivad?

Muusika on minu jaoks inimese sisemaailma ja emotsioonide peegeldus. Vaatamata sellele, kas sinu loomingu alguspunktiks on mõni intellektuaalne või tundmuslik aspekt – kõik, mida sa lood, on läbi põimunud sinu alateadvuses peituva informatsiooniga. Mind inspireerivad eelkõige erinevad emotsioonid ja meeleolud. Heliloomine on minu jaoks omamoodi teraapia, sest muusika kaudu on tihti võimalik leida vastus keerukatele mõttekäikudele ilma sõnu kasutamata.

Minu jaoks on muusika puhul kõige olulisem ausus. See võib kõlada väga abstraktselt ja pole kindlasti universaalne. Ehk on see kõige lihtsam sõna, mida kasutada, kui ma juurdlen selle üle, miks mõni artist mind kõnetab ja teine jällegi mitte. Tõenäoliselt on sel puhul tegemist teatava mõttemaailma ja muusikalise lähenemise kattuvusega, teisest küljest vaadates aga ebakõlaga, mis mind sedaviisi tundma paneb. See “aus” muusika, millest ma räägin, tekitab minus mingisugust seletamatut äratundmisrõõmu. Teisalt on muusikal ka meeli väljakutsuvalt proovile panev vägi. See kõik tõestab muusika mitmekülgset mõju.

 

Milline tähtsus on sinu jaoks noore jazzitalendi preemial? 

Preemia oli minu jaoks suur üllatus, kuna ma ei ole Eestis tegevmuusikuna elanud. Mul on nii hea meel, et minu tegemised on siit Taanist kuidagi Eesti inimeste kõrvu kandunud, sest selline preemia kannab endas sõnumit “sind on märgatud” ning innustab veel usinamalt tööd tegema ja julgemalt uutele väljakutsetele vastu astuma. Lisaks on see justkui kutse tagasi koju. Ma olen pikka aega hoogu võtnud, et oma muusikaga Eestisse jõuda ning auhind innustab ja toetab, et see samm lõpuks astutud saaks. Ma siiralt loodan, et mul õnnestub nüüd tihemini Eestit külastada, sest tulevikus näen ennast kindlasti pigem Eestis kui Taanis. Eks ole näha, mis tulevik toob!

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload