Viisteist aastat Eesti Jazzliitu – palju tehtud, palju veel teha

02/11/2019

 

 

Eesti Jazzliit on organisatsioon, mis on meie jazzipeenraid rohinud, kastnud ja väetanud juba 15 aastat. Väikese juubeli künnisel valiti Jazzliidule värske juhatus, mille tegevust suunab juhatuse esimees, pianist-helilooja Kirke Karja. Uues ametis vastab ta küsimustele Jazzliidu eilse, tänase ja homse kohta.

 

 

Kirke Karja. FOTO RENE JAKOBSON

 

Milline on olnud Jazzliidu senised suuremad saavutused?

Kirke Karja: Minu arvates on suurimaks saavutuseks jazziklubide võrgustiku loomine ja kontsertide korraldamine. See töötab kahtpidi: muusikud on saanud oma kava sisse töötada, pälvinud kuulajatelt head tagasisidet ja innustust jätkata. Kuulajad on saanud huvitavaid kogemusi. Tänu klubide võrgustikule on jazzmuusika jõudnud paljude noorteni, kellest on nüüdseks kasvanud tugev põlvkond muusikuid. Kindlasti on aja jooksul muutunud laiahaardelisemaks rahvusvaheline tegevus. Koostöös “Jazzkaare” ja teiste festivalidega on Jazzliit suutnud luua Eesti muusikutele võimalusi leida tunnustust ja tööd ka välismaal. See on hädavajalik, sest Eesti on pisike ja töö (näiteks kontserdid ühe kavaga) võib siin kiiresti otsa saada.

 

 

Millised eesmärgid sõnastab uus juhatus? Mis on need valdkonnad, kuhu Jazzliidu tegevus peaks ulatuma?

Eesmärke on rohkem kui ajakirja trükiruum võimaldab kajastada. Toon välja mõned olulisemad: haridustegevus, kontserdikorraldus, eksport ja pärandi säilitamine.

Üritame jõuda kontserttegevusega erinevatesse Eesti paikadesse. See protsess on olnud pisikeste tagasilöökidega, aga üldjoones edukalt. Pikemas perspektiivis töötame selle nimel, et igas Eesti maakonnas korraldataks teatud regulaarsusega jazzikontserte. Suure tähtsusega on teavitustöö – et keegi ei pelgaks jazzikontserdile tulla, kartuses, et seal aetakse mingit väga keerulist ja arusaamatut asja.

Uuest aastast proovime käivitada projekti, mis viib jazzikontserdid lasteni väljaspool Tallinna, sest haridustegevus on üks valdkondi, millesse tahame võimalikult palju panustada. Jätkuvalt proovime esile tõsta oma muusikuid: pakkuda neile kontserdivõimalusi nii Eestis kui ka välismaal. Paraku võtavad kõik need protsessid aega, sõltume suurel määral ikkagi riigi rahastusest ning seetõttu peavad otsused sündima võimalikult läbipaistvalt ja demokraatlikult. See muudab masinavärgi muidugi aeglasemaks, aga ilmselt õiglasemaks.

 

 

Kas Jazzliidule on eeskujuks mõni analoogne organisatsioon välismaal?

Jazzliit sai loodud Taanis tegutseva JazzDanmarki eeskujul. Hetkel tundub mulle, et meil on lisaks Taanile palju ühist ka Soome Jazzliiduga. Meie rahastus on sarnase põhimõttega ning kontsertide korraldamine ja infrastruktuur on üldises plaanis samasugune.

 

 

Kas tänaseks on Eesti jazzihariduse struktuur paigas? Millised on mured ja rõõmud?

Muusikahariduse ja hariduse teema üleüldse valmistab mulle suurt südamevalu. Ja ma ei tahaks sellest probleemist rääkida keskendudes jazzile, vaid kogu muusikale ja isegi veel laiemalt, ühiskondlikul tasandil. 

Lastel on vaja võimalust õppida muusikat süvitsi – see on niivõrd tarvilik koostöövõime, kohusetunde ning kiire ja loova mõtlemise arendamiseks. On kohutavalt kurvastav kuulda, kuidas muusikatunde lühendatakse ja vähendatakse ning kui madalad on õppejõudude palgad. Suurtest keskustest kaugemal sõltutakse veel täiesti muusikavälistest teguritest. Mida teha, kui külast linna muusikakooli viiv buss võeti liinilt maha? Muidugi oleks lotovõit, kui sirguks palju uusi muusikuid ja neid jätkuks nii jazzilavale, koori dirigeerima, viiulit õpetama kui ka kõikjale mujale, aga suur saavutus oleks ka muusikat armastavate ja väärtustavate inimeste hulga suurenemine. Rääkimata sellest, kui palju loovam, targem ja kaastundlikum võiks ühiskond tervikuna olla, kui oskaksime muusikaharidust rohkem väärtustada. Jazzmuusika seisab samadel sammastel nagu kogu ülejäänud muusikaelu ning meie probleemid on ühised. Kui puudub püramiidi alus, pole võimalik tekitada püramiidi tippu.

Kõrgharidusest – teen hetkel õpirännet Londoni kuninglikus muusikaakadeemias ja ma ei ütleks, et siinsed tudengid on andekamad kui Eesti tudengid. Erinev on aga see, et tunnis ollakse palju aktiivsem, ei puuduta, ei tegelda muude asjadega, tõstetakse kätt ja ollakse igaks tunniks valmistunud. Olin hämmingus, kui seda esimest korda nägin. Ma usun, et meie õpilased võiksid olla oluliselt aktiivsemad, ka juba keskastmes. Kui nad pingutaksid rohkem, ootaks neid suur edu. Tean mitmeid väga edukaid jazzmuusikuid väljaspool Eestit, kes olid keskastmes pigem viletsad muusikud, aga on uudishimu ja visa tööga jõudnud maailma suurimate festivalide pealavale.

Aga rõõmudest ka. “Koolijazz” ja Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager on väga vahvad! Seal näeb, kui palju on tegelikult lapsi, kellel on janu tegelda improvisatsioonilise muusikaga. Lapsed suudavad teha terve päeva proovi ja alles hilja õhtul saab neid öörahu huvides prooviruumist jämmimast välja kupatada. See on fantastiline. Neid tuleb tähelepanelikult suunata ja õnneks on meil üle Eesti palju häid õpetajaid, kes seda teha oskavad. Jazzialane kõrgharidus on väga tugev, näiteks EMTA-s on tõeliselt mugav õpikeskkond, ägedad õppejõud ja ka väljaspool jazziosakonda väga huvitavad mõtlemist arendavad õppeained, millest saavad osa kõik tudengid.

 

 

Kuidas hindad Eesti jazzielu, selle kõiki komponente: muusikud, publik, loomekeskkond, maine, meediakajastus, väljundid ja võimalused eneseteostuseks?

Muusiku perspektiivist sõltub väga palju suutlikkusest tegelda pühendunult oma alaga, aga ka paratamatult võimest teha administratiivtööd. Pole midagi teha, aga kui muusikul ei ole helisalvestist, mille väljaandmisega kaasneb arvuti taga istumine ja paberite määrimine, on tal keerulisem laiemale publikule ligi pääseda. Aga usun siiski, et kui muusik võtab oma tööd tõsiselt, siis on Eestis võimalik leida väljund ja esinemisvõimalused. See võib ainult oodatust pisut rohkem aega võtta.

 

Publikuga on hästi, kontsertidel näeb erineva vanuse ja taustaga inimesi. On positiivne, et jazzmuusika pole Eestis ei kahtlasena näiv õllehaisune subkultuur ega ainult kõrgklassile kättesaadav asi. Infrastruktuur on enam-vähem korralik, kuigi püüame veelgi rohkematesse kohtadesse jõuda. Peavoolumeedias on keeruline saada kajastust, kuna meil on väike skeene ja pole kuigi palju “arvamusliidreid”, kuid tähtsamad uudised kellegi plaadilepingust, auhinnast või ilmuvast plaadist jõuavad õnneks ajakirjandusse. Raadiotega on kahtlemata lihtsam, mitmed jaamad on jazzielu aktuaalsetest uudistest alati huvitatud. Jazzmuusika positsioonist muusikaelus on mul raske kõnelda, kuna valdkonna sees olles on võimatu vaadelda seda kõrvalt. Kuid mulle tundub pigem, et meie roll muusikaelus on viimase aastakümnega suurenenud ning seda nii tänu institutsionaliseerimisele ja jazzialase kõrghariduse võimalikkusele kui ka koostööle teiste muusikastiilide viljelejatega.

 

Kas Eesti jazz on juba rahvusvahelises jazzipildis või on suur läbimurre veel saavutamata?

 

Me oleme sinnapoole teel, aga see võib võtta palju aega. Oleme väike rahvas ning kahtlemata ei saa me läbi murda samamoodi nagu näiteks Norra jazzmuusikud, kes saavad majanduslikus mõttes palju julgemalt opereerida, või nagu prantslased, keda on lihtsalt nii palju. Nad saavad lubada endale rohkem arrogantsi ja prohmakaid, aga vanker veereb ikka edasi. Me peame asju ajama filigraanselt. Kui üks Eesti muusik saab välismaal mingi suure jamaga hakkama, on ka teiste maine rikutud. Rahvuse positiivse kuvandi nimel peavad kõik muusikud oma valdkonnast hoolimata koostööd tegema, meil ei ole muud võimalust.

Jazzmuusikast rääkides ei saa alahinnata ei bluusi ega Põhja-Ameerika mustanahaliste kultuuri tähtsust, kuid see muusika on alati laenanud ka teistelt stiilidelt ja kultuuridelt. Charlie Parker oli suur Stravinski fänn ja tahtis õppida Edgar Varèse’i juures, Duke Ellington sai palju mõjutusi oma reisidelt ja sisserännanutelt. Neid näiteid on lõpmatult. Ken Vandermark kasutab tabavat sõna jazzi olemuse kirjeldamiseks: risttolmlemine. Kuigi Eesti jazzmuusikud on väga erinevad, on meil ühine taustsüsteem. Ma usun, et Eesti jazzmuusikutel on midagi, mida mitte kellelgi teisel ei ole ja see tingib meie unikaalsuse.

 

 

Jaak Sooäär. FOTO JAZZ.EE

 

Jaak Sooäär

Jazzliidu juhatuse liige, juhatuse esimees aastatel 2004-2009

 

 

Jazzliidu peamine ülesanne on algusest peale olnud Eesti jazzi propageerida kodus ja välismaal.

Algne tõuge tuli Põhjamaade ja eriti Taani Jazzliidu tegevust jälgides. Seal loodud infrastruktuur toimib väga hästi ja abistab muusikuid. On riike, kus selline organisatsioon puudub ja muusikute olukord on seetõttu selgelt ebasoodsam.

Jazziharidusest rääkides tuleb välja tuua seda, et jazz jõuab Eesti muusikaõppuriteni hiljem kui paljudes Euroopa riikides. See on oluline puudus, sest just teismeeas saavad paika kuulamis- ja harjutamisharjumused. Suur osa Eesti muusikakoolidest on vastava koolituse ja tasemega õpetajatega katmata ja seetõttu jääb meil palju talente avastamata või jõuab vajalik infoväli nendeni oluliselt hiljem. Aga üldpilt on kindlasti palju rõõmsam kui viisteist aastat tagasi, meil on terve hulk haritud noori muusikuid, kes on suutelised oma teadmisi järgmistele põlvkondadele edasi andma. 

Meie muusikute keskmine tase on kindlasti tõusnud, püramiid on laiem ning ka tipud on olemas. Publikuga on paljude teiste riikidega võrreldes päris hästi, aga uute huviliste leidmisega tuleb pidevalt tegelda. Infrastruktuur on ilmselt parem kui kunagi varem, aga kasvuruumi on, kasvõi võrreldes meile eeskujuks olevate Põhjamaadega. Kuna Eesti turg on väga väike, siis on hädavajalik ka väljapoole pürgida. Eesti jazzmuusikud mängivad aina rohkem rahvusvahelisel areenil ning mitu muusikut on läbimurdele väga lähedal. 

 

 

Ivi Rausi-Haavasalu

Jazzliidu tegevjuht aastatel 2016-2019

 

Ajal, mil mina juhatuse töös osalesin, kujunes Jazzliidust organisatsioon, mis arendas jazziskeenet plaanipäraselt, mitte ainult kontserte korraldades. Muutused hakkasid toimuma juba siis, kui Jazzliidu juhatuse eesotsas oli Peedu Kass – vähendati kontsertide arvu, et tõsta kvaliteeti.

Lisaks hakkasime planeerima raha kasutamist, suunasime rohkem raha turundusse, Jazzliidu liikmete kontserdihonorarid kasvasid 50%. Töötasime välja turundusplaani, hakkasime välja andma uudiskirja. Liikmete arv tõusis pea sada protsenti, hakati aru saama, miks on kasulik organisatsiooni kuuluda. Hakkasime sõlmima kirjalikke kokkuleppeid, koostama statistikat ning analüüsima publikunumbreid ja kulusid-tulusid. Oluline oli välissuhtlus, noori muusikuid kaasata, Eesti jazzi ajalugu tähtsustada ja talletada. Kokkuvõtvalt oli meie eesmärk muuta Jazzliit oma põhikirjale vastavaks organisatsiooniks. Eelnenud kümmekond aastat oli Jazzliit rohkem katuseorganisatsioon käputäiele muusikutele, kes said isiklikku (välis)karjääri arendada. Selles veendusin, kui süvenesin liidu tegevuse ajalukku...

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload