Ühe inimese hingevaevast võib sündida kunst, mis lohutab teisi. Lepo Sumera viies sümfoonia

 

 

Minu isa oli geniaalne helilooja.

See on fakt.

Nõnda et see sai siis nüüd kokku lepitud. 

 

Kõige võimsamad asjad tema loomingust on sümfooniad. Orkester annab võimaluse suureks mõtteks, pikaks kaareks, orkestri värvid lubavad maalida muusikaväliseid maailmu ja panna kuulaja unustama, et tegemist on orkestri või üldse kõigest muusikaga. Näiteks klaver jääb enamasti ikka selgelt klaveriks, siin pole teha midagi.

Lepo Sumera tütre Kadri-Anniga veel enne sümfooniad.

 

Kõik isa sümfooniad on meistriteosed omaette. Muidugi kellamängu ja kabareega esimene ja “maailmalõpusümfoonia” teine, mis haaravad enamasti endaga ka muusikakauge inimese. Esimest ta kirjutas, kui mina olin kolmene, ja minu isiklikust suhtest selle teosega on säilinud ka kirjalik tõend. Vanaema säilitas hoolikalt paberilipakat, kuhu olin oma värskelt õpitud kraakjalgades punase vildikaga üles tähendanud järgmise olulise sõnumi: “aga mina mängisin isa simfoniat. muusias ilma noodita”. Ema sõnul olin klaveril üles leidnud e-moll murtud kolmkõla, sellest piisas.

Kolmandat kuulasin kordi ja kordi Saksamaa suves pärast isa surma ja hämmastusin selle mägise mõju üle. Miks seda küll rohkem ei mängita? Neljas, mida isa kirjutas juba arvutis ja süntesaatoril lõputult motiivide kombinatsioone katsetades, neid väikeste muudatustega üha uuesti ja uuesti läbi minu ööune toksides, salvestus mu mällu esialgu tüütu kõrvaussina, pininana, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Ja kuues, mis jäi viimaseks – lõputu ronimine ja kukkumine, ronimine ja kukkumine, kuni jaks saab otsa. Ei tea, kas ta teadis ...? Isa suri kuu pärast selle esiettekannet. Ema sõnul oli ta sellele viimasele andnud mitteametliku nime “Loobumise sümfoonia”. Tütrena lõikab mõnikord hinge: oli meil ju harmooniline ja õnnelik pere, isa võis vahetpidamata nalja visata ja pulli teha, paljud mäletavad teda ühe kõige säravama isiksusena üleüldse – kust tuli küll ometi see määratu üksildus ja valu ta südamesse ja muusikasse? Muidugi saan aru, et sügaval hinges võib ka kõige õnnelikum inimene tunda suurt tühjust ja hingevalu ning muidugi ka vastupidi.

Aga kõige rohkem tahke on minu mälestustes viiendast. See on mõneski mõttes ehk kõige erilisem, märgilisem teos isa loomingus üleüldse, nii sisuliselt kui vormiliselt, ja isa ise hindas seda vist kõige kõrgemalt. Tundis, et leidis seal kõige selgemalt midagi, mida oli alati otsinud, sai võbisevale märklauale pihta. Seda kirjutades pöördus ta juba omandatud arvutikirjast käsikirja juurde tagasi, programmi etteantud võimalused piirasid ettekujutuse vabadust. Nooti vaadates tundub, et käega tõmmatud jooned hakkavadki elama oma elu, tõmbavad kätt ja heli kaasa. Teose kirjutamise ajal hakkas pihta see kodusaaga, kus siiani silmini sees istume, või täpsemalt, kust meid praegu nagu märga koera välja visatakse. Isa võttis seda tohutult südamesse – perekonnapeana, aga ka uue riigi sünni juures viibinuna. Omandireformi loogika – 50 aastat nõuka aega nagu polegi aeg, sel ajal elanud, töötanud ja armastanud inimesed nagu polekski täieõiguslikult elanud, töötanud ja armastanud, seda kõike saab vaid häbeneda ja maha vaikida ning tõelist tunnustust ja tunnistust väärib ainult see, mis on olnud varem ja kes on olnud varem – täitis teda õõvaga, aga teha ei saanud midagi. Aga see selleks. Küllap süvenes ka sellest tema viimaste aastate kibestumus ja pettumus, mis muusikas kanali leidsid.

Esiettekande ajal ei saanud ma suurt midagi aru. Paljud vahest ei saanud, siinmail oli sedasorti teos uudne ja harjumatu. Üks tuttav orkestrant teatas, et vabandust väga, aga see küll muusika ei ole. Isegi ema oli hämmingus – et jah, kõik väga huvitav, aga kus on kulminatsioon? Isa vihastas: “Ah, teie, naised, tahate kogu aeg pauku saada!” Muidugi, tema oli seda lugu ja ideed juba kaua südames kandnud. Pärast kontserti tuli muusikakeskkooli õppealajuhataja, väikest kasvu vahvate vuntsidega mees, keda me tema lonkamise pärast Tai-ri’ks hüüdsime, ja soovis mulle õnne nagu ikka isa esiettekannete järel: “Küll sa oled tubli tüdruk!” Minu jaoks oli alati pisut arusaamatu, kuidas võis minu tublidus olla seotud mu isa uue teosega, aga tema jäi kõigutamatuks: oled tubli tüdruk, sellepärast isal ongi nii hea kirjutada!

Isal oli sellal kinnisidee viiendatest sümfooniatest. Ta püüdis ära tõestada, et pärast Beethovenit on kõigi järgmiste oluliste heliloojate viiendad üks ja seesama lugu. No Mahleri omas on viide beethovenlikule saatuse koputusele muidugi selgelt kuulda ja igati eksponeeritud. Šostakovitšil on ta-ta-ta-taaaaa’st saanud algul keelpillide, siis vaskede karjuv ta-daaaa!, ning saatuse paindumatu agressiivsus ja väikese inimese lootusetu võitlus temast tugevamate jõududega on seal igatahes täiesti selgelt olemas. Tšaikovski on mõnes mõttes täiesti teistsugune, puudub säärane resoluutne manifest nagu Beethovenil, Mahleril ja Šostil; siin roomab saatus hoopiski nagu alt üles. Tšaikovski ei lärma kohe niimoodi, vaid läheneb teemale endale omase elegantsusega – aga lõpuks saab ettemääratus sind ikkagi kätte ja neelab alla. Keeruliseks läks lugu Brahmsiga, kel teadupärast viiendat sümfooniat polegi. Isa arusaamist mööda on Brahmsi neljas tegelikult sisuliselt viies, umbes nagu et ta kirjutas selle ette ära; ja kuigi selle meeleolu ning põhikujundid tunduvad mulle esmapilgul üsna teistsugused, oli isa absoluutselt veendunud ja püüdis mingite intonatsiooniliste skeemide varal meidki veenda, et Brahms vehkis oma sümfoonia täiesti teadlikult Beethovenilt sisse, muidugi heas mõttes. Esimesed kaks nooti on muidugi tõesti samadel astmetel nagu Beethovenil. No ja siis tuleb Sumera oma viiendaga, mis algab tromboonide ähvardavalt õhku rippuma jääva kellakuminaga: taa-taa ta-ta-ta-ta ...! Mis ei pidada olema mitte midagi muud kui Beethoven pahupidi. Vaat siis!

Viimastel aastatel olen seda lugu kuulanud mitmeid kordi. Enam ei tekita segadust, vastupidi – täidab kujutluspiltidega, nii selgetega, et kasvõi hammusta. Alguse tromboonid on muidugi saatus, siin pole millegi üle vaielda. Astub peale ja litsub laiaks. Õnnetud keelpill-inimhinged püüavad püüelda ülespoole, rabelda välja, ent kaotavad oma kontuurid, lahustuvad – ja siis äkki kukume mingisse poolunne, peegli taha nagu Alice Imedemaal, tuulevihurisse, kus silm ei seleta selgeid piire ja kõik on pidevas muutumises. Lapsepõlves oli mul korduv õudusunenägu, mis oli eriti õudne sellepärast, et midagi konkreetselt õudset polnud võimalik tuvastada: mingi kihav mass, nagu musttriljon sipelgat moodustamas mingeid kujundeid, mis aga kadusid, enne kui õieti vormuda jõudsid. Mind ahistas see pilt miskipärast täiesti kohutavalt, ajas kirjeldamatut ängi täis. Sellisesse ängi kukub ka see sümfoonia oma seitsmendal minutil, nagu pöördtorusse, mis imeb su tsentrifuugina kuhugi ... kuhugi. Läbi varjude ja kinnismõtete maailma. Oma teekonnal, kuhu vihur su saadab, möödud erinevatest tegelastest, kõik nagu iseenese sisse kinni kasvanud, iseenesega ametis, enese sees puuris, aga ükski ei jõua õieti kujuneda, valmis saada enne, kui juba kaob – äpardunult, kasutult. Pärast ligi kahtkümmet minutit rähklemist neis mitte-päriselt-kehastunud-tegelastes jõuad unenäost välja, ainult selleks, et omaenda üksildusele silma vaadata. Viimasele noodile kirjutati crescendo ja diminuendo alles peaproovis juurde ja see pani üksioleku i-le lõpliku punkti. Huvitav, et kõik see äng teeb ikkagi kuulaja hingele head.

 

Esiettekanne toimus Malmös ja Eestis kõlas see teos elavas ettekandes alles kaks aastat hiljem. Ametlikku salvestust polnud; isal oli muidugi kontserdi lint, aga seda kuulsid vaid need, kellele ta seda mängis. Kord oli Tallinnas mingi muusikateadlaste konverents või tont teab mis; igal juhul kutsus isa kaks Kesk-Aasia muusikateadlast külla, Kasahstanist või Tadžikistanist või kuskilt sealt. Olin harukordsel kombel just sel õhtul suutnud tõesti vara, enne kümmet magama minna ja kavatsesin hommikul varakult tõusta; õhtul oli peavalu ja kuidagi paha olla ja mõtlesin, et mis ma punnitan, jätan koolitükid parem hommikuks. Poolunne lõikas järsku kõrvaltoast tromboonide TAA-TAA TA-TA-TA-TA! Ehmatasin nõnda, et hüppasin kõhtupidi lakke. Paotasin ust ja palusin isal muusika veidi vaiksemaks keerata. Ta justkui noogutas, aga nii kui olin jälle pea padjale ja silmad kinni saanud, tulid tromboonid uuesti. Sümfoonia on üle poole tunni pikk. Käisin veel mitu korda palumas, lõpuks karjumas; isa ütles, et ärgu karjugu, ei kuule sümfooniat. Päris viimases vihas haarasin jalast sussi ja loopisin selle kolksuga üle toa. Isa vaatas sellise näoga, nagu see olekski vana eesti rahvuslik komme, et katkises öösärgis loobitakse susse. Kasahstanlannad tegid näo, et ei näinud midagi. Mina magasin hommikul sisse.

 

Kevadel oli sest sümfooniast ikkagi kasu ka. XX sajandi muusika ajaloo eksamiks oli vaja ette valmistada iseseisev punkt. Mina valisin siis muidugi Sumera viienda, see oli hea kindel valik, seda polnud keegi siin ei kuulnud ega näinud, keegi ei saanud midagi vaidlustada ega ebamugavaid täiendavaid küsimusi esitada. Ega mul sest muusikast tol hetkel veel mingit arusaamist polnud; mõtlesin välja ühe lause, mida selle kohta öelda: “Arhitektuurseks intervalliks on väike sekund ja selle pööratud kuju suur septim”. Muud ei tulnud midagi pähe, sellest pidi piisama. Isa pidi omal kõhu paigast naerma, kui oma teaduslikku uurimistööd talle esitlesin. Eksamile võtsin kaasa partituuri – A3 formaadis, rullköites, katkutud nurkadega, parandusi ja proovides tehtud märkusi täis. Nii vähe kui mu iseseisev punkt ette valmistatud oligi, oli seda ikkagi rohkem kui ülejäänud materjali; panustasin sellele, et ehk tabab mind loov vaim ja suudan sümfooniast nii pikalt kokku padrata, et ülejäänuks eriti aega ei jäägi (teadsin ju, et on suht ükskõik, mida räägin, kuna õppejõud lugu ei tunne). Eesti ja kaasaegse muusika ajalugu andis Tiia Järg, sapise ütlemise ja otsekohese valskusevaenuga legendaarne õppejõud, kelle repertuaaris oli lugematu arv nõuka-aja tõestisündinud anekdoote, mis sageli paljastasid kellegi alatust ja kitsarinnalisust. Teda peljati, sest seesama sapisus võis tabada ka rumala avalduse teinud üliõpilast, ja eksaminandi enesetunde võis ta parajaks põrguks teha. Mulle tundus ta natuke nagu Urr, keda peetakse hirmsamaks kui ta on, aga kes tegelikult peab lugu heast naljast ja inimlikust soojusest nagu iga teinegi, ning tundsin salajast kahepoolset sümpaatiat. Köhisin hääle ukse taga puhtaks, astusin sisse ja ütlesin võimalikult kõlavalt ja rõõmsalt: “Tere! Nii ilus ilm on!” (mis oli ka täiesti tõsi). Teised, kes samas ruumis parajasti närvilikus vaikuses oma piletit ette valmistasid, võpatasid häiritult ja vaatasid mind nagu kurjategijat või vähemasti poolearulist. Tiia Järg turtsatas, aga sain aru, et mitte pahameelest, ja mõistsin, et osad pildikaardid on mul nüüd juba käes. Kui tuli minu kord, panin pidulikult partituuri lauale ja laulsin oma ühe lause ette; õppejõud lehitses nooti sellise ilmega, et sain aru, et praegu on parem üldse mitte segada. Ühe lehe peal oli kohvitassist jäänud pruun sõõr. Tiia Järg peatus selle juures ja ütles: “Šellišed ašjad võivad vahel väga tähendušrikkad olla”. Noogutasin mõistvalt. Pärast pidin vastama veel ühele küsimusele, mida ma juhuslikult teadsin, ja sain oma viie kätte. Nõnda purjetasingi mõnusas pärituules kergelt läbi EMTA cum laude’ni välja. Kursavend Taavi Kerikmäe, kes ka tegelikult kaasaegset muusika teab ja tunneb ja juba akadeemia lõpuaastatel põhiliselt sellele keskendus, pidi ristküsitluse tule all otsad andma ja oli minu peale pärast päris pahane. No aga oma viga, miks ta ise siravat kevadpäikest ära ei kasutanud.

 

Aasta pärast oli isa jälle Malmös, kuna Paavo Järvi võttis kogu ta sümfoonilise muusika salvestada ja helilooja oli muidugi protsessi juures. Oli talv. Harjutasin Kivimäel B-maja kolmanda korruse saalis. Ema tuli kõrvalklassist, kus ta õpetas, näol arusaamatus ja kuidagi kergendatud mure. Kas sina saad midagi aru? Lepo helistas, et jõuab õhtul koju ja kõik on korras; aga samal ajal kuulsin õpetajate toa raadios uudistest, et tuntud eesti helilooja Lepo Sumera pääses Kopenhaagenis napilt uppumisest ja kosub nüüd Taani haiglas. Mis toimub? Kui isa koju jõudis, siis ta seletas: pärast lindistussessiooni jäi veel päev aega ja ta sõitis üle väina Kopenhaagenisse lõbureisile. Istus kuskil sadamalokaalis ja jutles võõraste inimestega, nagu talle ikka meeldis teha. Küllap ka provotseerivalt. Oli krõbe külm; kuna ta polnud kohvrit pakkides sellega arvestanud, oli keegi talle laenanud paksu karvase kasuka. Lokaalist lahkudes tulid kaks meest talle järele; ta kuulis veel selja tagant midagi nagu “K tšortu, pribaltiki”;  järgmist hetke polnud olemas ja ta ärkas alles jäise vee valusa hammustuse peale. Kasukas imas vett ja muutus tonnide raskuseks; isa hoidis mingist laevaköiest kinni ja karjus, nagu kopsud võtsid, aga kostis piano pianissimo. Kasukas muudkui tiris ja tiris ja külm puges aina sügavamale kehasse, kuni keegi lõpuks kohale tõttas ja ta välja õngitses. Muud polnud viga midagi, aga alajahtumine oli vägev – paar null-koma-kraadi veel ja olekski olnud krõška. Kukla tagant leidsid arstid kerge muhu, nii kerge, et peale paari tundi vees ligunemist poleks seda enam õnnestunud tuvastada, aga väga täpse koha peal; mehed teadsid, mis nad tegid. Märg kasukas oli kaalunud 65 kilo. Õnneks kuulsime seda kõike täpsemalt alles siis, kui kõik oli jälle hästi, isa tervelt kodus ja viies õnnelikult salves.

 

Kuulasin hiljuti üht taasärkamisaegset loominguliste liitude kultuurinõukogu salvestist, kus ka isa kõne pidas. Ta rääkis kõigepealt midagi venestamisest, immigrantidest, keda tuuakse aina juurde ja juurde, ja teenis sellega kõva aplausi. Siis ütles ta, et tegelikult, päris tegelikult tahtis ta hoopis midagi muud öelda, nimelt et: kogu aeg on olnud paha, nii paha, aga vaadake, milline kultuur on sündinud. Äkki peaksimegi olema tänulikud võõrvõimule, et on nii paha, et see tekitab säärast painet, et sisutihe kunst hakkab iseenesest voolama. Sellele järgnes piinlik vaikus. Tüüpiline papsi kahekordse sõlmega mõttekäik, mis ajab tõsimeelsed inimesed segadusse. Või siis just mitte piisavalt tõsimeelsed. Kas pole sageli nõnda, et ühe inimese hingevaevast võib sündida kunst, mis lohutab teisi.

 

See võib tunduda armastuskirjana oma isale. Eks ta seda ju ongi. Olengi oma surnud isasse vahel kohe täitsa armunud. Ärge kadestage, ega see pole ka kerge kanda.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload