Narva ooperipäevist nii ja naa

 

Narva ooperipäevad on toimunud juba mitmel aastal. Seni on etendusi läbi viidud Narva linnas erinevates kontserdipaikades, kuid sel aastal jõuti esimest korda oma suure ooperitelgini, mis peaks justkui tähendama lapsekingadest väljakasvamist. Siiski kimbutavad seda üritust mitmed “lastehaigused”, millest ehk kõige tõsisemaks tuleb pidada korralduslikku poolt. Mitmed planeeritud, kuid ära jäänud või ümbertõstetud etendused; piletite mitte just kõige loogilisem hinnatase; kontrolli puudumine etenduste sisulise taseme üle ja nõnda edasi. Kõik need asjaolud võivad olla surmavad ühele noorele festivalile, kuid õnneks on need parandatavad. Peakorraldajal Julia Savitskajal, kes väärib absoluutset kiitust selle ettevõtmise ning jonnakuse eest selle läbiviimisel, tuleks veidi rohkem panustada oma abilistesse (eeskätt heasse produtsenti) ning segadused kaovad. 

 

Peter Kohlmetz Molleri “Dust”, nukunäitleja Svend E. Kristensen. 

 

28. augustil Peter Kohlmetz Molleri “Dust”. Lavastaja Jesper Pedersen, laulude tekstid Neill Cardinal Furio, stsenograaf Kristian Knudsen, valgus: Mikkel Jensen, kostüümid Lise Klitten, Line Bech. Laulja Nina Sveistrup Clausen, nukunäitleja Svend E. Kristensen.

 

Kohe alguses pean tunnistama, et mulle see kaasaegne ooper iseenesest meeldis. See tõdemus on minu puhul väga suur kompliment, sest ma ei ole kaasaegse muusika fänn – kaugel sellest. Ma enamasti eelistan siiski barokkmuusikat ning klassikat, kuid seda enam on hinnatavad sellised eredad sähvatused nagu see.  

 

Kavaleht ütleb ooperi tutvustuseks, et “viis rabavat inimsuurust nukku, särav ooperisopran ja salapärane tegelane räägivad loo maailmast, mis on läinud omadega rappa”. Tõesti – lugu ennast tuleb kiita: “draama, mis seob täiskasvanute nukuetenduse ja lavalise ooperilaulu; fantaasia, mis kutsub publiku võimalikku tulevikku, kus tsivilisatsioon ja inimkond on langenud ohvriks omaenda ahnusele ja ihadele. Näidend, mis esitab küsimusi ja otsib uue alguse lootust pärast seda, kui on toimunud see katastroof, mida me hetkel näeme maailmas üha lähemale hiilimas”. Praeguses maailmas on tõepoolest kerge tajuda meie ümber millegi suure ja kohutava kokku tõmbumist ning “Dust” flirdib selle tundmusega täiuslikult. Düstoopiat, traagikat ja pakse tumedaid värve on selles ooperis omajagu ning leidub ka tõeliselt hinge minevaid hetki – näiteks Sõduri suitsiid või pime Ema otsimas oma Poissi. Kõige üle valitseb teatav gootilik õhkkond, mis süvendab etenduse üldist tumedust veelgi. Siiski ei lahku ma etenduselt masendunult, vaid teatava lootustunde ja puhastumisega, mis tähendab, et lavastajal on õnnestunud mängida publiku tunnetega ning kuhugi lavastusse oli peidetud midagi, mis äratab meis igikestva lootuse.  

 

Nukunäitleja Svend E. Kristensen on suurepärane. Nukud elavnevad ta käes täiuslikult ning mõjuvad kohati suisa reaalsete inimestena. Tunded peegelduvad nende vähimaski liikumises. 

 

 

Väga võimalik, et järgnev mõjub julma märkusena, kuid pole midagi teha – lavastuse kõige nõrgemaks lüliks jäi minu jaoks laulja. Iseenesest pole ju häälel midagi viga ja YouTube’ist kontrollides selgub, et Nina Sveistrup Clausen lajatab Öökuninganna aarias ülemisi fa-sid n-ö vasaku käega. Sellest oskusest jääb aga “Dustis” minu meelest väheks. See roll nõuab häälelt peeneid detaile, paindlikkust ja eeskätt värve, lisaks tahaks kuulda rohkem jõulisust ja isikupära. Kõiges selles jäi laulja liialt üheplaaniliseks. Ma tean, et unistus kellestki Meredith Monki või Laurie Andersoni häälematerjaliga seda rolli esitamas on idealism, kuid unistada ju võib. Veelgi enam häirib laulja lavaline olek. Ta mõjub laval nii, nagu oleks lavastaja talle andnud instruktsioone stiilis “no tee midagi”. Puudu jääb sulandumisest kogu laval toimuvaga. Laulja on laval asi iseeneses ja interaktsioon nukunäitlejaga jääb pinnapealseks. Kahju.

 

30. augustil Vincenzo Bellini ooper “Norma”. Libreto Felice Romani, dirigent Chloé Dufresne, lavastaja Ville Saukkonen. Osades: Katrin Targo (sopran, Norma), Giuseppe Varano (tenor, Pollione), Kaisa Näreranta (metsosopran, Adalgisa), Kristjan Mõisnik (bass, Oroveso), Eeva Semerdjiev (metsosopran, Clotilde), Ilmari Leisma (tenor, Flavio), Heikki ja Helmi Näreranta (Norma lapsed), Ella Vesa (Püha puu valdjas); Osakunnan Laulajat.

 

Selle etenduse arvustamine on tõsine Augeiase tallide puhastamine. Põhimõtteliselt võiks öelda, et seda etendust poleks Narvas pidanud toimuma ... ega ka kusagil mujal, sest professionaalsel laval ei peaks sellist diletantismi piletiraha eest näitama. Kui tegemist oleks koolitööga, siis oleks arusaadav, aga see pidi olema hoopis midagi muud.  

 

Kõige professionaalsem oli terves ettevõtmises orkester koos dirigendiga, kes ujusid sõna otseses mõttes vastutuult ning püüdsid igast otsast lagunevat üritust kuidagigi koos hoida. Võib küll kahelda otsuses tõmmata orkester kokku kammerkoosseisule, kuid ega see väga ei häirinud. Normas on õnneks vaid mõned momendid, mis vajaksid suurt orkestri kõla. 

 

Lavastaja Ville Saukkonen ebaõnnestus minu meelest täiesti oma idee teostamisel, mis iganes see idee siis pidi olema. Kui tahetakse muuta mingi ooperi ajastut, siis peab selleks olema väga hea põhjus, mis tuleb ka publikule selgeks teha. Norma originaaltegevus toimub Gallias Antiik-Rooma ajal, kus Norma on druiidide ülempreestritar ja Pollione roomlaste asekonsul. Ville Saukkonen oli ilmselt otsustanud, et see ei kõneta publikut ja tõi tegevuse tänapäeva – Normast sai afgaanide keegi (see jäigi arusaamatuks, kes siis Norma uues käsitluses oleks pidanud olema) ja Pollionest USA sõjaväelane. Paraku lagunes sellega kogu ooperi pinge, sest tegevuse ajaline distants annab publikule tihtipeale just tugevama elamuse, kuna fantaasiale on antud suurem vabadus. Kaasaeg on meile kõigile liiga lähedane ja igapäevane ning see lahjendab romantismi. Vabal ajal koduses miljöös diivanil mobiiltelefoni näppiv või põrandal madratsil magavaid lapsi tappa püüdev Norma lihtsalt ei kanna välja ei muusikalist pinget ega veel vähem rolli romantilist ülevust.  

 

Norma osatäitja Katrin Targo jäi rolli nõudmistele täiesti alla. Ei saa salata, et Targo hääl on Norma rolli jaoks iseenesest kauni ja sobiliku kõlaga, kuid kahjuks kujunes kogu etenduse kõige põnevamaks osaks küsimus, kas tema hääl peab lõpuni vastu või mitte. Pärast esimest 15 minutit oli hääl ülemises registris kähisev, ülemisi noote tuli võtta kas jõuga, mis ei aidanud, või jätta see lihtsalt jumala hooleks ning jumalal paistis olevat mujal rohkem tegemist. Lisaks ei olnud näitlemisoskusedki piisavad. Ilma mõtestatud lavalise liikumise ja sisemise veendumuseta romantiline roll mõjub lõpuks groteskselt. Siinkohal saab küll soovitada, et enne osa vastuvõtmist tuleks tõsiselt mõelda, kas jõud ja oskused käivad sellest üle või mitte. Muidu vägagi soovitav ambitsioonikus on siinkohal halb nõuandja. 

 

 

Bass Kristjan Mõisnikul ja tenor Giuseppe Varanol on mõlemal ilus tummine hääl, mis sobis rolli suurepäraselt. Kuna Oroveso tegelaskuju oli lavastajal lahendatud üsna staatilisena, siis mõjus Mõisnik pealikuna veenvalt. Pollione rollilt nõudis lavastaja enamat, millega Varano mitte alati hakkama ei saanud. Tema näitlemine mõjus ajuti tummfilmilikult, kus žestid ja näoilmed peavad olema suuremad kui elu ise. Kaisa Näreranta Adalgisa roll jäi samuti mitmel põhjusel teostamata. Tema hääl on külma ja sirge kõlaga, mis annab tunda eriti ülemistes nootides. Samas tahaks just seal kuulda elavat ja n-ö sirisevat tooni, mis annaks karakterile vajalikku noorust ja siirust juurde. 

 

 

Eeva Semerdjievi Clotilde pisiroll oli selles tõlgenduses Norma teenija, kelleks Semerdjiev sobis väga hästi. Tema hääle tumedus ja suur vibraato olid vanemaealise naise kujutamiseks äärmiselt head. Ka tuleb kiita tema lavalist olekut ja näitlemist, mis olid väga veenvad. 

 

Suuremana kui elu ise mõjus laval koor, mille moodustasid 9 Kardemoni linna röövlit ja 8 kloostrist põgenenud õigeusu nunna. Jah, tegelikult pidid need olema ilmselt siiski afgaani mässulised ja külanaised, kuid paraku eelkirjeldatud mulje nad jätsid. Koori kõlast pole mõtet rääkida, sest seda ei olnud, nagu polnud ka elementaarseid näitlemisoskusi – hammaste irevile ajamisest ja mõõgaga vehkimisest ei piisa afgaani mässulise mängimiseks. Seega tuleks enne sügavalt järele mõelda, kui kaasata ooperisse amatöörkoor. Selle etenduse “edukusest” annab aimu seegi, et vaheaja jooksul publiku read hõrenesid …

 

Kokkuvõttes: Narva ooperipäevad võtsid sel aastal suurelt ette, kuid jõud ei käinud veel päriselt üle. Kindlasti tuleks kasuks läbikaalutumad repertuaarivalikud ja kindlakäelisem planeerimistöö. Publik andestab altvedamisi ehk korra, võibolla kaks, kuid edasi enam kohale ei tulda, kui ei olda kindlad kvaliteedis ja “maailma lõppu” sõitmise mõistlikkuses. Jah – paraku tuleb arvestada sellega, et Narva on paljude jaoks Eesti kõige kaugemas otsas ning sestap tuleb külastajate kohale toomiseks oluliselt rohkem vaeva näha. Ma olen veendunud, et korraldajad õpivad oma vigadest ning jätkavad selle väga tänuväärse ettevõtmisega. Edu ja tarku valikuid sulle, Julia! 

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload