Tähesärased Riia ja Jūrmala

09/10/2019

 

 

Valge mereliiv ja mõõdukas leitsak, mida merelt puhuv tuul meeldivalt leevendab, mändide veidi kirbe lõhn ja üksteise kõrval lösutavad vanemad või uuemad, puidupitsilisemad või klaasisemad, suuremad või vähemad villad. Ja selle suvemõnuluksuse kroonil klassikalise muusika pärlid, üks ilusam kui teine, üks kallim kui teine … Möödunud suve neljal nädalavahetusel avas kuulajaile oma varalaeka Riia Jūrmala festival. Mis Riia, mis Jūrmala, kumb siis? Õige vastus on: mõlemad. Tänavu esimest korda toimunud Riia Jūrmala festivalil anti kontserte nii Riia erinevates saalides kui suvekuurordi Jūrmala Dzintari kontserdisaalis. Õigupoolest on ka Dzintaris saale kaks, aga ... kõigest järjekorras. 

 

Korraldajaile tuleb au anda ega saa jätta möönmata, et tegu oli tõesti uhke programmi, väärikate esinejate ja kõva korraldusliku tööga festivaliga. Reklaamiga löödi ka näoraamatus lakkamatult lokku, üles võetud pisiklipid olid igati toredad ja pilkupüüdvad, kontsertide fotogaleriid väga heade piltnike looming. Kahjuks ei sujunud kõik siiski algsete suurejooneliste plaanide kohaselt. Nimelt festivali avama pidanud Baieri Ringhäälingu orkestrit ei juhatanud mitte muusikamaailma kuulsamaid lätlasi Mariss Jansons, sest küllalt kõrges eas ja juba ammugi tervisega kimpus dirigent oma kahte välja kuulutatud kontserti juhatama ei saabunud. Paraku tuleb tunnistada, et festivali avakontsert, mis kulges kiiresti asemele leitud Susanna Mälkkiga orkestri ees, sümfooniaorkestri kontserdiks küllalt kesise akustikaga Läti rahvusooperi saalis suurt elamust ei jätnud. Nii Sibeliuse 1. sümfoonias kui Prokofjevi 2. viiulikontserdis (solist Julian Rachlin) orkestri ja dirigendi vahel valitsenud jahedus mahenes alles R. Straussi “Roosikavaleri süidis”, kus orkester “oma” muusikast inspireerituna lõpuks mängima hakkas. Lisapalad (Prokofjevi “Romeost ja Juliast” üks number ja Sibeliuse “Kurb valss” – samad heliloojad, mis alguses) läksid pärast seda juba palju parema energiaga ja pehmitasid esimese poole “kääre”. Sama orkestri teist kontserti, kus kõlasid Brahmsi 2. klaverikontsert (solist Rudolf Puchbinder) ja Beethoveni 2. sümfoonia, kuulda ei õnnestunud.

 

Neljale nädalavahetusele laiali pillutatud festival hakkabki nii toimuma – jupitatult ja mitte kõik kontserdid kobaras koos, nagu festivalidel tavaliselt. Omamoodi huvitav kogemus, ehkki kaugemalt tulijale mitte kõige hõlpsam variant, aga siiski justnimelt kuurortlik! On ju nädala tagumises jaos võimaliku publiku hulk suurem, kui aga tuua kohale külalisorkestrid, siis oleks kena, kui saalid oleksid täis. Avakontsert Läti rahvusooperis seda tõesti oligi. Ning kui esimene nädalavahetus hõlmas Riia linna saale – kahe rahvusooperis läbi viidud sümfooniakontserdi kõrval olid Suurgildi hoones kammerkontserdid – siis teisest nädalavahetusest alates oligi kontserdipaigaks Jūrmala. Ning rahvast tulvil olid kontserdid ka seal, iseäranis Jūrmala suurem Dzintari saal, kus istekohti palju – üle kahe tuhande! Dzintari kompleksis on nimelt kaks saali. Esimene, väiksem ja kammerlik, on ehitatud 1930-ndatel ja selles puidust siseinterjööriga ruumis olid kammerkontserdid. Sümfooniaorkestrid astusid üles selle hoone taha 1960-ndatel ehitatud suuremal püünel, mis ei olnud küll täielikult vabaõhulava, sest orkester seadis end ikkagi korralikule poodiumile, kus mängijate taha jääb puidust sein ning kus ka kuulajate peakohal on katus, aga kuna küljed on tuultele valla, siis lausa “saal” see nüüd muidugi ka ei ole. Ning tõesti-tõesti, ehkki neljast seal kuuldud sümfooniakontserdist kõigil mõningaid istekohti veel oli, siis sisuliselt oli tegu täis “majaga” ning minu meelest on see Läti ja Eesti sarnast rahvaarvu arvestades saavutus.

 

Kolmest Jūrmalas lavale astunud orkestrist õnnestus kuulda kahte, Iisraeli filharmoonikuid Zubin Mehta dirigeerimisel ning Londoni sümfooniaorkestrit Gianandrea Noseda juhatusel (külas käis veel Vene rahvuslik orkester Mihhail Pletnjoviga eesotsas). Kui nüüd arutada, milline on selle vabaõhusaali akustika, kus heli põrkuda ega peegelduda ei saa, siis ühest küljest ei anna see võimalust hoomata esinevate orkestrite peenemaid kõlaiseärasusi, samas ei ole siiski alust ka nuriseda, sest kasutatud võimendus oli äärmiselt delikaatne ja absoluutselt parim, mida mina olen kogenud. Vaevu-vaevu märgatav. On see tõesti võimalik, niimoodi heli keerata? Kui aga festivali repertuaari vaagida, siis torkas silma suvitusajale ja suvitajatele kohaselt veidi kergem programm – kammerkontsertidel ei pakutud pikki sonaate, sümfooniaorkestrid ei pürginud Bruckneri poole. Kavas olid küll tuntud heliloojad, kuid esindatud pigem teostega, mida kõige sagedamini ei esitata. 

 

Yuja Wang ja Iisraeli filharmoonikud Jūrmalas. FOTO SØREN MEISNER

 

Zubin Mehta ja Iisraeli filharmoonikute kõige eredamad muljeid sain nende esimesel õhtul Jan Lisiecki soleerimisel kõlanud Beethoveni imeliusast 4. klaverikontserdist ja järgmisel päeval superstaaritari Yuja Wangi vedades kulgenud “kontsertide kontserdist” ehk Rahmaninovi kolmandast. Yuja Wang, kes on kuulus ka väga nappide kleitide poolest, oli muidugi üks selle festivali naelu. Aga kleit ju ei mängi ja paljas selg braavohüüdeid välja ei meelita, seda teeb ikka inimhing seal kleidi sees. Ja tõepoolest, esimestest nootidest peale oli tal publik pihus ning õblukeste paljaste õlgade ja käsivarte alt tulnud akordide kaskaadid panid kaasa elama nii, et kolm lisaks mängitud pala (kolmandana vägagi põnevad ja virtuoossed variatsioonid “Tea for Two” teemal) olid igati kuulajaskonda õnnestavad. Sama orkestriga Beethovenit mänginud Jan Lisiecki oleks algse plaani kohaselt pidanud piirduma sooloõhtuga – võimalus orkestri ees üles astuda langes sülle nädalase etteteatamisega, kui selles kontserdis algselt soleerima pidanud Murray Perahia oma esinemisest loobus, kuuldavasti samuti tervise tõttu. Nii et teinegi kiire vangerdus, kuid sedakorda väga õnnestunud. Päev varem antud soolokontserdil paelus noor pianist vaheldusrikka kavaga Bachist üle Chopini ja Schumanni Rahmaninovi ja Ravelini, köites tähelepanu iga helilooja jaoks leitud erineva kõla ning kuidagi pigem sissepoole vaatava interpretatsiooniga, publikust justkui mitte välja tehes ja saali tagumisse nurka mitte pingutades mängida, kuid samas oma veendumuses ja keskendumises omamoodi artistlik, nii et järgmisel päeval kõlanud Beethoveni lüüriline kontsert sobis talle tõesti nagu valatult. Sümfooniatest mängisid iisraellased Mahleri esimest ja Berliozi fantastilist. Minu eelistus kuulus väga värvikalt läbi viidud viimasele; Mahleri skepsise ja iroonia jaoks polnud mul tollel hetkel vist tuju. 

 

Festivali viimase nädalavahetuse kollektiiv oli Londoni sümfooniaorkester Gianandrea Noseda dirigeerimisel. Taas troonis teistest üle soleeriva pianistiga teos, seekord Prokofjevi 2. klaverikontsert Seong-Jin Cho soleerimisel. Elamuse tõid mitte üle ekspluateeritud teos ning sugestiivne ettekanne (eriti esimese osa pöörane kadents!), samas kui päev hiljem Vadim Repini soleerimisel kõlanud Bruchi viiulikontsert nr 1 oli ju igati korralik, aga mitte erutav. Sümfoonilistest teostest mängisid britid Rimski-Korsakovi (süit “Legend nähtamatust linnast Kitežist”), Britteni (instrumentaalnumbrid ooperist “Peter Grimes”), Šostakovitši (5. sümfoonia) ja Tšaikovski (5. sümfoonia) helitöid – kõik hästi värvikad lood, minu lemmik neist oli ülinõtke viimase osaga Šostakovitš.

 

Elamuslike orkestrikontsertide kõrvale mahtus veelgi rohkem kammerkontserte. Nendest jäi kahjuks terve rida kuulamata, alustades lätlaste ühe lemmiku Mischa Maisky esinemistest ja lõpetades kogu festivalile punkti pannud pianisti Lucas Debargue’i kontserdiga. Aga ühest ettekandest tuleb tingimata rääkida. Minnes Dzintari kammersaali kuulama soprani Ying Fangi soolokontserti, ei osanud ma eelnevalt ei midagi arvata ega aimata. Tagantjärele saan öelda, et see on absoluutselt parim soololaulukontsert, mida ma elus kuulnud olen. See idamaine lauljanna pakkus hõrgu assortii Händelist üle Mozarti ja Schuberti Bizet’ ja Rahmaninovini, esitades inglis-, itaalia-, saksa-, prantsus- ja venekeelset eri ajastute muusikat vapustavalt stiilselt, baroksetest sädelevatest kaunistustes, sügavtõsisest Lied’ist romantiliste tundepurseteni. Uskumatu, aga tõsi. Kirsiks tordil olid üheks lisapalaks kõlanud hiinakeelne laul ning teiseks väga nauditavalt kõlanud “Over the Rainbow”. Olgu öeldud, et klassikalise kooliga lauljaid ma jazzi rajal enamasti ei näha ega kuulda ei soovi ...

 

Seega – kui meie Pärnu festivalist jääb aega ja energiat üle, siis tasub järgmisel suvel pilk lõunapoole seada. Nagu Pärnus, on sealgi kuurort, meri ja veelgi imelisem valge liiv segamini heade kontsertidega. Kui Pärnu festivali fenomen on kohal olevate muusikute eriline energeetika, võimalus näha-kuulda neid eri kombinatsioonides, ja eriti festivaliorkestri vaimustavad etteasted, siis teispool piiri saab võrrelda erinevaid külaliskollektiive ja sinna kõrvale häid soliste-kammeransambleid. Kui pole jaksu terveks festivaliks, siis võiks kasvõi üheks nädalavahetuseks kohale sõita. Järgmise aasta info peaks praegu juba kättesaadav olema. Festivali korraldajate andmeil olla seekord kohal olnud 15 296 külalist rohkem kui 50 maalt!

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload