Iga festival on eriline. Pärdi päevade muusikalavastused Noblessneri valukojas

Pärdi päevad 1.–11. septembrini 2019. Kontsertetendus “Surmatants” 3. septembril: Arvo Pärdi “Stabat Mater”, Thomas Adèsi “Totentanz” – EFK, ERSO ning solistid (metsosopran Christianne Stotijn, bariton Mark Stone ja Surma rollis tantsija Ingmar Jõela) Thomas Adèsi dirigeerimisel. Kontsert “Lepitus” 2. septembril: Arvo Pärt “Saara oli 90-aastane”, James MacMillan “Clemency” – TKO, Madis Metsamart (löökpillid), Kadri Toomoja (orel) ja vokaalsolistid James MacMillani juhatusel.

 

Alustuseks toome ära festivali kunstilise juhi Tõnu Kaljuste tsitaadi Pärdi päevade kavaraamatu sissejuhatusest: “Keegi ütles, et need pidavat olema juba kümnendad Pärdi päevad “Nargenfestivalil””. No kui juba maestro nii ütleb, küllap siis nõnda ka on.

 

Kümme aastat on üsna pikk aeg, igatahes on “Nargenfestivali” raames toimuvad Pärdi päevad selle aja jooksul laienenud üle-eestiliseks festivaliks. Peale Tallinna anti Pärdi muusikaga kontserte tänavu ka helilooja sünnilinnas Paides, koolipõlve Rakveres, aga ka Tartu, Rapla ja Viljandi kirikutes, Hiiumaal Pühalepa kirikus ning mõistagi Arvo Pärdi keskuses Laulasmaal.

 

Öeldakse, et iga festival on eriline, kuid mõnikord öeldakse seda lihtsalt kombetäiteks. Tänavused Pärdi päevad olid aga kindlasti erilised juba selles mõttes, et Pärdi muusikat tõlgendasid siin teised maailmanimega heliloojad, kes juhatasid nii Pärdi teoseid kui ka enda loomingut. Jutt on festivali silmapaistvatest külalisesinejatest, Suurbritanniast pärit komponistidest-dirigentidest James MacMillanist ja Thomas Adèsist.

 

Mõlema, nii MacMillani kui Adèsi juhatatud kontsertidel oli ühiseks eripäraks muusikalavastuslik aspekt: “Surmatantsu” programmis otseselt koreograafia ja multimeedia-visuaalsuse näol, muusikaõhtul “Lepitus” mõnevõrra tinglikumalt, kuna MacMillani kammerooper “Clemency” jõudis publiku ette kontsertettekandes.

 

Neid kaht kava ühendas seegi, et mõlemad sidusid dirigendi enda helitöö muusikalavastusliku kontseptsiooniga ka ühe mõtteliselt haakuva teose Arvo Pärdilt. Kuigi traditsioonilisemas kontsertettekandes, moodustasid nii Pärdi “Stabat mater” nii Adèsi “Surmatantsule” kui ka tema “Saara oli 90-aastane” (ka “Clemency” tekst räägib Saara ja Aabrahami loost) MacMillani “Clemency” ettekandele sissejuhatava, temaatiliselt raamistava proloogi. 

 

Niisugune mõttelaiendus, kui publiku ette jõuab muusikaõhtul ühe ja sama vaimuliku tüviteksti või üldinimliku Suure Küsimuse (nagu surm seda ju on!) kunstiline tõlgendus kahelt heliloojalt, annab kontserditervikule juurde veel ühe paralleeldimensiooni. Nii tekib moodsalt ja piltlikult väljendudes justkui “3D mõtteruum”. 

 

Surm etenduses "Surmatants". FOTO SIIM VAHUR

 

Kontsertetendus “Surmatants” oli Pärdi päevade avaakordiks ning jõudis koos eelesietendusega (31. augustil) Noblessneri valukojas publiku ette koguni neljal korral. Too koreograafia ja multimeedia-visuaaliga lavastus vääris seda kõikides parameetrites – alates Thomas Adèsi dirigenditööst Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja ERSO-ga, maailmanimega vokaalsolistidest Christianne Stotijnist (metsosopran, Holland) ja Mark Stone’ist (bariton, Inglismaa), Surma rolli tantsijast Ingmar Jõelast, Priit Võigemasti lavastusest kuni video (Emer Värk), kunstniku (Kristjan Suits) jt asjaosaliste panuseni välja.

 

Nagu ennist öeldud, kõlasid tol vaheajata muusikaõhtul esmalt Pärdi “Stabat mater” (1985/2008) segakoorile ja keelpilliorkestrile ning teisena Adèsi “Totentanz” (2013) metsosopranile, baritonile ja orkestrile. Ehkki Thomas Adès (s 1971) on maailma üks tuntumaid nüüdisheliloojaid, on tema muusikuampluaa tegelikult veelgi laiem. Ja sedagi maailma tipptasemel, sest dirigendina on ta juhatanud Bostoni, BBC ja Londoni sümfooniaorkestrit nagu ka kuninglikku Concertgebouw’ ja Leipzigi Gewandhausi orkestrit. Lisaks on ta dirigeerinud oopereid Londoni kuninglikus ooperimajas, Metropolitan Operas, Zürichi ooperis, Viini riigiooperis jm. Samas on Adès pianistina soolokontsertidega üles astunud nii New Yorgi Carnegie Hallis kui Londoni Wigmore Hallis ning soleerinud ka New Yorgi filharmoonikute ees. Kõlab uhkelt, et mitte öelda lausa uskumatult! 

 

Vahetult enne Pärdi päevade algust ütles lavastaja Priit Võigemast teleintervjuus, et peab “Surmatantsu” kontsertetenduses oluliseks kahte aspekti. Ühelt poolt surma teema käsitlemist läbi kristliku kaemuse, mis avaldub Jumalaema leinas pärast Jeesuse ristisurma Arvo Pärdi “Stabat materis”. Ning seejärel surma n-ö ilmaliku tahu avamist, millest räägib Adèsi “Surmatantsu” saksakeelne (täpsemalt ülem-saksi dialektis) tekst, mis pärineb Bernt Notke Tallinnas asuva “Surmatantsu” maali säilinud fragmentidelt ja Lübecki Maarja kiriku “Surmatantsu” tekstide üleskirjutustelt, enne kui see maal (arvatavalt samuti Notke töö)  hävis. Teadupärast kirjeldab too keskaegne tekst Surma fataalset tantsu nii kuninga, kardinali, rüütli, kaupmehe kui talupojaga, rääkides sellest, et Surma palge ees on kõik võrdsed, seisusele ja rahakotile vaatamata.

 

Ehkki Adès kirjutas “Surmatantsu” kontsertesituseks, ei saa selle nüüdse ettekande puhul lavastusest “ei üle ega ümber”. Kui vahel võib visuaalne moment kuulaja tähelepanu muusikalt liigselt kõrvale hajutada, siis seekord oli risti vastupidi. Noblessneri lava kolmest küljest ümbritsevatel ekraanipannoodel nähtav, kiire montaažiga 3D graafiline must-valge animatsioon ning efektsete maalingute ja grimmiga Surma tantsiv (või pantomiimis kehastav) Ingmar Jõela tegelikult võimendasid sünergeetiliselt kõike muusikas toimuvat-kuuldavat.

 

Adèsi “Surmatantsu” helikeel ise on väga intensiivne, põhiosas atonaalselt dissoneeriv ja hästi tihedaks orkestreeritud, ent seejuures minevikumuusikaga ka teatud allusioone loov. Kavaraamatust sai igatahes lugeda, et paljudes ingliskeelsetes arvustustes on Adèsi “Surmatantsu” võrreldud küll Gustav Mahleri, Richard Straussi, Alban Bergi, Witold Lutosławski ja koguni Dmitri Šostakovitši helikeelega. Ise ma peale Dies irae motiivi midagi konkreetsemat ei adunud, kuid päris mitmes episoodis tajusin teatud déjà vu tunnet küll.

 

Üheks “Surmatantsu” muusika eripäraks oli aga see, et teose lõpupoole hakkasid sinna sisse imbuma mingid “olustikumuusikana” mõjuvad intonatsioonid ning ka lavapilt ja koreograafia hakkasid toonitama Surma kui lavapersooni teatud inimlikustamise aspekti, seda peaaegu et koomiliste nüanssideni välja. Iseenesest päris originaalne mõte – Surm kui müütiline kuju teose lõpuks demüstifitseerida!

 

Mis vokaalsesse esitusse puutub, siis bariton Mark Stone laulis Surma rolli ja metsosopran Christianne Stotijn kõikide teiste tegelaskujude (Surmaga tantsivad kuningas, käsitööline, teenijatüdruk jt) partiisid. Stone’i esitus oli kuni lõpuni karmikõlaliselt dramaatiline, kuid Stotijnil oli karakterite mõttes muusikalist mänguruumi natuke rohkem. Siiski tundus, et metsosoprani “pehmemad” karakterid kippusid kõlaliselt mõnikord orkestri fortissimo alla ära kaduma.

 

Kõneldes Arvo Pärdi “Stabat materi” esitusest, tahaks tunnustada Adèsi kui dirigendi tõlgendust selles mõttes, et ta lisas ettekandesse meisterlikult sisemist dünaamilisust sel kombel, et tõstis orkestri järjestikustes vahemängudes iga kord ka natuke tempot, pannes nii Pärdi suhteliselt staatilise muusika justkui sisemiselt liikuma. Muidugi tuleb tunnustada Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljate, eriti sopranite ülimalt puhtalt kõlanud, ülemheliderikast vokaalset intoneerimist ning Pärdi teosesse sisseelamise oskust. Aga see pole EFK puhul üllatus – üllatus oleks, kui seda kõike poleks kuulda olnud!

 

Pärdi päevade teine siinkäsitletav kontsert “Lepitus” – kus nii Pärdi helitöö kui MacMillani kammerooperi aluseks oli Saara ja Aabrahami lugu Vanast Testamendist – toodi James MacMillani (Šotimaa) dirigeerimisel publiku ette samuti rahvusvahelise esitustiimiga. Tallinna Kammerorkestri ees olid solistideks Saarana sopran Andrea Lauren Brown (USA) ja Aabrahami partiiga bass-bariton Olari Viikholm ning Rändajatena (Jumala saadikutena) šoti kontratenor David Hackston, inglise bariton Benjamin Kirk ja meie tenor Valter Soosalu. Lisaks Madis Metsamart löökpillidel ja Kadri Toomoja orelil Pärdi helitöö “Saara oli 90-aastane” ettekandes.

 

Kontserdi avateosena kõlanud “Saara oli 90-aastane” (1976/1990, esialgne pealkiri “Modus”) kuulub helilooja loometeel üleminekuaega, mis eelnes vahetult tema lineaarsele-kolmkõlalisele tintinnabuli-stiilile. Pärt kirjutab oma helitööst nii: “See sündis tegelikult arvude seostest ning kasutab kõigest nelja nooti. Nende nelja heli 48 võimalikule kombinatsioonile lisanduvad lihtsa rütmikujundi tuletised, mis on saadud faasinihete abil.” Seletame öeldu lihtsa matemaatika abil lahti. Nelja heli võimalike kombinatsioonide arv on tegelikult arvu 4 faktoriaal ehk siis 1×2×3×4, mis võrdub 24. Pannes kõik 24 neljanoodilist motiivi lisaks veel inversiooni (ehk peeglisse), saamegi kokku tulemuseks 24 algkuju + 24 tuletist inversioonis = 48. Nii lihtne see ongi!

 

Kuulaja muidugi toda matemaatikat kontserdil ei taju, küll aga löökpillide hüpnootilisi rütmifiguure ning solistide vokaliisi (verbaalset teksti siin pole) ajatuna mõjuvat heljumist. Kuni kirgastavate, keskaegset organumi meenutavate orelikõladeni.

 

James MacMillani (s 1959) ühevaatuseline kammerooper “Clemency” (“Leebus”, 2010) kõlas, nagu juba eelpool öeldud, autori juhatusel kontsertettekandes. Ooperis on küll juttu Saara ja Aabrahami loost, kuid libretist on sinna Vanast Testamendist lisanud veel ka Soodoma ja Gomorra hävitamise teema. Täpsemalt nõnda, et Aabraham keelitab ooperis kolme rändajat (st Jumala saadikut) neid kahte patupesa ikkagi säästma. Eeldusel, et vähemalt kümme Soodoma ja Gomorra elanikku lähevad meeleparanduse teed.

 

Oma helikeelelt on “Clemency” päris mitmes mõttes huvitav. Esiteks oma orkestratsiooni läbipaistvuse ja polüfoonilise tekstuuri poolest, mis mõjub kuidagi “vanatestamentlikult” selgelt ja reljeefselt. Teiseks paneb kõrvu teritama MacMillani muusikaliste kujundite leksika, kus nii mõnigi kord mängivad värskendavalt kaasa teatud vanamuusika stilisatsioonimomendid. Mitte küll otseste quasi-tsitaatidena, aga ikkagi. Ning kolmandaks toetavad “Clemency’s” teineteist väga värvikalt kaks vokaalsolistide ansamblit – Saara ja Aabrahami duett ning vastukaaluks Rändajate vokaaltrio. Kuigi kõnealuses ettekandes võis ehk mõnes episoodis aduda ka vokaalansamblite väikest dünaamilist ebaühtlust, siis suurt pilti see küll ei seganud.

 

Kokkuvõtte asemel naasen “Nargenfestivali” kunstilise juhi Tõnu Kaljuste tsiteerimise juurde: “Koos hea muusikaga voolab aeg paremini …”

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload