_page-0001.jpg)
Wrupk Urei lennutab meid oma kolmanda albumiga lendaval taldrikul ajas kolm aastakümmet tagasi Tartu levimuusikapäevadele ja sealt otse Linnuteele. Viisteist aastat tegutsenud kooslus on loonud omaenda salapäraselt peibutava heliuniversumi, milles ringi rännates näib kõik justkui tuttavlik, kuid veidralt nihkes nagu unenäos, mida püüad pärast ärkamist meenutada. Kui oled sellesse maailma sisenenud, on end selle lummusest raske lahti rebida. Nagu varasemat loomingut, pole ka nende uut albumit võimalik üheselt lahterdada. Võib kujutleda, kuidas see tulnukate kamp itsitab pihku, jälgides läbi kõikenägeva kristallkuuli sulepead närivat muusikaarvustajat. Lugude pealkirjad nagu “Kolmas silm”, “Nuudlid kosmosest” või “Bolšoi pauk” on näited intellektuaalrokkaritele omasest huumorimeelest, milles ei puudu eneseiroonia. Ei tahaks ent uskuda, et keegi suudaks pelgalt nalja pärast luua sellist lausa kõrvus sulavat naudinguainet. Yesi või Asia plaadiümbristelt tuttaval kuumaastikul ringi hõljuvate värvikirevate helimullide sabas ringi hüpeldes arvad ühel hetkel kuulvat puhast proge-rocki, teisal heiastusi funk’ist. Pala “La Nuit Tresor” kõlab lausa meeleolumuusikana. Siin-seal saksofonikäikudega garneeritud klahvpilli- ja kitarripassaažid vahelduvad sujuvalt, saadetuna nõtkest trummimängust. Erandlikult kõlab valdavalt instrumentaalsel albumil palas “Montreaux 86” Liina Leemeti vokaal, mida võinuks ehk kuulda mõnes muuski loos. Vaatamata eklektikasse kaldumisele on Wrupk Urei looming üllatavalt kuulajasõbralik. Mahu poolest on see, esialgu vaid digitaalses formaadis ilmunud materjal antoloogia mõõtu, sisaldades 17 kompositsiooni. Harva muusikat avaldav Wrupk Urei teab, et popmuusika ühepäevaliblikatega ei ole neil põhjust võidu lennata.