Kitarrist Yamandu Costa: “Tahan näidata Brasiiliat väljaspool stereotüüpe”

28/09/2019

 

Oktoobrikuise Viljandi kitarrifestivali esinejate reas on üks nimekamaid ja isikupärasemaid Yamandu Costa. Seitsmekeelset klassikalist kitarri mängiv Costa on Brasiilia muusika komeet, kes esineb Eestis juba teist korda – ta oli külaline ka 2012. aasta Tallinna kitarrifestivalil. Järgnevalt veidi juttu temast ja temaga, aluseks kitarristiga tehtud põgus intervjuu.

 

 

Brasiilia muusika troopiline-eksootiline lopsakus, värskus, värvikirevus ja kaasakiskuvus on mind paelunud juba aastakümneid. Bossanoova kuldajastu repertuaar oli tuttav niikuinii, kuid sellised albumid nagu Marisa Monte “Rose and Charcoal” või Milton Nascimento “Angelus” (mõlemad 1994) juhtisid mind ka teistesse suundadesse – traditsioonilised samba ja choro ühes servas ja noortekultuurilised tropicália, mpb (música popular brasileira) ja funk carioca teises. Brasiilia muusika on žanrist sõltumata väga rikas. Seda iseloomustab sofistikeeritud, keeruline harmoonia, suure ulatuse ja “tülika” intervallikaga meloodiad, arendatud vorm, sageli ka rikkalik instrumentatsioon ja peaaegu alati aktiivne rütmika. Mõni näide eelpool öeldu kinnituseks – lood, mis esimesena pähe tulid, igaüks Brasiilias pophiti staatuses: Djavani “Flor de lis”, Gonzaguinha “Ė”, Chico Buarque “Vai passar”, Antonio Carlos Jobimi “Piano na Mangueira” või kasvõi kõigile tuttavad “Aquarela do Brasil”, “Copacabana” ja “Garota de Ipanema”. Kontserdisalvestusi kuulates ei lakka ma imestamast selle üle, kuidas suur saalitäis publikut laulab keerulisi viise kaasa. Brasiillased näikse olevat väga musikaalne rahvas. 

 

Arvukad kooseisud ja stiilid, milles Brasiilia imekitarrist Yamandu Costa end teostab ja väljendab, on juurtega sügaval kodumaises muusikamullas. Kitarrist Andre Maaker ütleb: “Yamandu on tõeline Brasiilia kitarripomm! Tema pillikäsitlus on enneolematult virtuoosne, kätkedes endas nii rütmilist tulevärki kui ka plahvatuslikke soololiine. Tema puhul on selgesti tajutav, kuidas interpeet sulab pilliga üheks, tekitades nii omamoodi vabavoolukanali, milles voolavad suure elujõuga pulbitsev mängurõõm ja spontaanne loomistahe”. Viljandi kitarrifestivali kunstiline juht, kitarrist Ain Agan lisab: “Yamandu Costa on väga omapärase ja erilise käekirjaga muusik. Tundub, et tema muusikatunnetusel ja pillikäsitlusel puuduvad piirid. Sellist pühendumist ja muusikas olemist ei kohta eriti tihti.” Sama leiab ka kitarrist Aet Mikli: “Costa on esinedes looduslapselikult vahetu.”

 

Minugi silmis iseloomustavad Yamandu Costa kitarrikunsti mängutehniline täius ja suur, sügav emotsionaalne panustamine. Kui nendest pooltest üht pisendada, oleks tulemuseks kas pedantselt puhta nooditeksti esitamisele keskenduv klassikakuivik või mõõdutult tundlev romantiline kunstnikutüüp, kuid kui sisu ja vorm(istus) on nii naturaalses üheshingamises nagu Costa puhul, saamegi muusiku, kelle mäng haarab esimesest hetkest ja kes kuulub õigusega kogu maailmas imetletud kitarristide sekka.

 

39-aastane Yamandu Costa on sündinud-kasvanud Lõuna-Brasiilias ja tema esimeseks mõjutaks oligi kodukandi, aga ka Argentiina ja Uruguay gaucho’de juurtemuusika, samuti tango. Hiljem on ta oma reviiri laiendanud ka põhjapoolse Brasiilia stiilidega; võõrad pole talle ka klassikalise muusika koosseisud ja väljendusvahendid. Eelkõige on Costa siiski oma kodumaa uhke eksponaat, kes on teinud koostööd kümnete tippudega Brasiiliast ja mujalt. Kuna elame YouTube’i ajastul, on Yamandu Costa imekspandavalt virtuoosseid ja vangistavalt lüürilisi esitusi lihtne leida. Tulevärgi tõestuseks võtke näiteks soolopala “Samba pro Rafa” ja ilu imetlemiseks “Eu já não sei”, kus osalevad kaks vaimustavat lauljat, Antonio Zambujo Portugalist ja Roberta Sá Brasiiliast.

 

Viljandis Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Risto Joosti saatel esitusele tulev “Concerto de fronteira” (otsetõlkes “Piirikontsert”) on Yamandu Costa omalooming, mille kohta ta ütleb Muusikale antud intervjuus: “Tahan teosega näidata Brasiiliat väljaspool stereotüüpe. Brasiilia on väga suur maa ja enamusel pole ettekujutust sellest, mida selle maa muusikas leidub. Tavaliselt teatakse karnevali, sambat ja bossanoovat – muusikat, mis on pärit peamiselt Rio de Janeirost. Aga Brasiilia piirneb kõikide Lõuna-Ameerika riikidega peale Equadori ja Tšiili ning igas piirkonnas on eri tüüpi muusika. “Concerto de Fronteira” sündis soovist näidata, milline muusika on levinud kontinendi lõunaosas, seal, kus Brasiilial on riigipiir Argentiina, Uruguay ja Paraguayga.”

 

Kõnealune kitarrikontsert on nüüdisteos, kuid minu küsimusele traditsiooni ja uute otsingute vahekorra kohta Costa kui helilooja loometegevuses vastas brasiillane nii: “Ma arvan, et on väga pretensioonikas ja ka ohtlik luua midagi, mida sildistatakse “kaasaegsena”. Mida see tähendab? See, mida määratletakse kaasaegsena, on tavaliselt kiirelt mööduv, seetõttu ei kuulu pretensioon “kaasaegsusele” minu kui kunstniku kontseptsiooni juurde.” Kui aga küsin Brasiilia muusika juurtetunnetuse, folkloorse tagapõhja ja erinevate piirkondade stiilide ja rütmide sulatamise kohta, mis on Yamandu Costa isikupärast lähenemist defineeriv muusikaline “emapuu”, rõhutab ta kitarri ja kitarristide olulist positsiooni Brasiilia muusikas: “Kitarril on Ladina-Ameerikas väga oluline roll. Eriti suur on see Brasiilias ja Argentiinas, kus on väärikad koolkonnad ja palju häid mängijaid. Kaks minu peamist mõjutajat on Brasiilia kitarristid Baden Powell ja Rafael Rabello. Nemad määratlesid ja kristalliseerisid Brasiilia kitarrikeele. Tulen alati nende juurde tagasi, nii kuulaja kui ka muusikuna. Ma mängin mitmes stiilis. Armastan väga choro’t, tangot ja valssi. Valss on levinud kõikjal Ladina-Ameerikas, aga see on igal pool veidi erinev. Armastan ka teisi stiile ja laiendan alati hea meelega oma repertuaari.”

 

Muusika on, eriti kontserdiolukorras, hetkes loomise kunst, kus isegi hetk hiljem õhku hajuvast “ei tea, mis see oli”-iluehmatusest võib saada rikastava ja hingestava, kuulaja meeltes pikka aega vastu kajava elamuse. Yamandu Costa, peatne külaline Viljandi kitarrifestivali laval, on selliste hetkede meister.

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload