EMTA erialad lähivaates

Eesti muusika- ja teatriakadeemia on esmajärjekorras tema erialad. Aastate jooksul on klassikaliste instrumentide, laulu ja dirigeerimise kõrvale lisandunud uusi erialasid, õppvorme ja -kavu. Mida kõike ja kuidas EMTA-s õpitakse, räägivad lähemalt õppejõud ja koordinaatorid.

Mihkel Poll avab kontserdisarja “Ristuvad kultuurid”.

Mihkel Poll avab kontserdisarja “Ristuvad kultuurid”. FOTO EMTA ARHIIVIST

MIHKEL POLL (pianist, muusika interpretatsiooni osakonna koordinaator)

Hetkeseis.

Huvi interpretatsiooni erialade vastu on EMTA-s rõõmustavalt suur. Enamikele erialadele on soovijaid märksa enam kui on õppekohti, toimub tõsine konkurss. EMTA-s õppivate noorte tase on soliidne ning minu meelest tõuseb iga aastaga. Mõneti murettekitav on Eesti üliõpilaste kahanev osakaal, seda eriti klaveri erialal. Eesti pianiste vajatakse nii kontserdilavale, kontsertmeistriteks kui ka klaveriõpetajateks ning see vajadus aasta-aastalt kasvab. Kuna pianistidest kasvavad sageli ka tulevased heliloojad, muusikateoreetikud, dirigendid, siis on klaveriõppe küsimus seda tõsisem.

Välistudengite kasvav huvi EMTA-s õppimise vastu on minu meelest väga positiivne. Tegemist on pea alati professionaalselt kõrgelt motiveeritud inimestega, kelle hea mängutase, pühendumine ning loomingulisus rikastavad oluliselt EMTA õpikeskkonda.

Millised oskused ja teadmised annab praeguse aja muusikaline kõrgharidus?

Olen kindel, et EMTA-s on noorel muusikul võimalik omandada kõrgel tasemel amet ning ühtlasi saada laiapõhjalised muusikalised teadmised. Tänapäeva tihedas konkurentsis tulevad noorele muusikule kasuks ka suutlikkus end julgelt ja atraktiivselt sõnas väljendada, elementaarsed IT-oskused ning samuti teadmised muusikaettevõtlusest. EMTA püüab oma õppekavades olla kaasaegne ning alustavaid muusikuid ka kaasajal vajalike “töövahenditega” varustada. Olen siiski veendunud, et muusikahariduse keskmesse jäävad alati need traditsioonilised, aastasadade jooksul välja kujunenud oskused ja teadmised, mille EMTA lõpetanud muusikud kaasa on saanud, ning millel põhineb Eesti muusikakultuuri kõrge tase.

Aga võibolla olulisim, mida kõrgkool saab inimesele anda, on näidata kätte tee, mida mööda edasi liikuda, siis kui koolitee juba seljataga. Teadmiste omandamine ning teekond ilusa ja inspireeriva poole on lõputu. Nagu ütles Marju Lepajõe – see on lõppematu nauding!

Millised on ootused ja unistused seoses uue saaliga?

Loodan väga, et uuest saalist saab armastatud kontserdipaik, kus viibimisest tunneb rõõmu nii laval esinev interpreet kui saalis kuulav publik. Juba praegu, valmimise ajal on õhus tunda erilist ootust. Loodan, et see realiseerub paljudeks unustamatuteks muusikaelamusteks!

KLAHVPILLIOSAKOND

MATI MIKALAI (õppe juht, dotsent), AGE JUURIKAS (klaveriõppe dotsent)

Hetkeseis.

Mati Mikalai: Üldpilt on positiivne, klaveri eriala on akadeemia üks suurima üliõpilaste arvuga. Sisseastujaid on palju, on tekkinud konkurss. Probleemiks on see, et suur protsent sisseastujaid on välismaalased. Selletõttu on minu kõige lähem eesmärk seda olukorda tasakaalustada. Selleks oleme ka juba samme astunud. Näiteks lõppesid just EMTA traditsioonilised klaveri suvekursused Haapsalus. Järelkasv jättis väga positiivse mulje. Meil on andekaid õpilasi, keda peaks igati motiveerima ja kes võiksid tulevikus olla väljapaistvad nii meil kui ka mujal.

Age Juurikas: Klaveriosakonna hetkeseis on ambitsioonikas, ent meeldiv. Kollektiiv on asjalik ja tegutseme üsna üksmeelselt. Püüame hoida lippu kõrgel. Keskmine tase on soliidne ja tõusuteel, suuresti ka tänu siinsetele tugevamatele välismaa tudengitele. Rahvusvahelisus ei ole kindlasti halb ja see on ülikooli üks taseme tunnuseid. Tugevad välismaa tudengid toovad meile ainult head konkurentsi ja viivad meist maailma häid sõnumeid. See, et tung siia pidevalt suureneb, võiks olla ka heaks motivatsiooniks meie klaveri erialal õppivatele keskastme noortele.

Kuna meie ala nõuab eelnevat pikemaajalist pühendumist, siis niisama katsetajaid ja õnneotsijaid eksamitele naljalt ei satu. Eriti saab seda öelda siia tulevate välismaalaste kohta, kes üldjuhul on endale selgeks teinud, et neid ootab ees pime ja külm maa, kus töö on püha. Mõnevõrra segasemad on asjaolud Eesti tudengitega, kelle seas on väga motiveerituid, aga ka neid, kes pole eriti aru saanud, kuhu nad sattunud on. Rabavad samaaegselt mitmel rindel tööd teha ja õpingutesse kõrgelt ei panusta. Enesehinnang on sellistel tudengitel tihti kõrge ja ootused naiivsevõitu. Loomulikult selline õppimine eredaid tulemusi ei too ...

Miks aga muusikaakadeemia klaveriosakonda jõuab Eesti noori vähem kui kunagi varem, on mitmetahuline küsimus. Tuleb vaadata ka selle pilguga, kas muusikalise alghariduse omandamisel on saavutatud konkurentsivõimelisus? Kui seda künnist mingiks eaks ei ületa, kaob motivatsioon.

Meie noortele klaverimängijatele võiks julgustuseks öelda, et end hästi üles töötanud noored pianistid on pea alati leidnud oma tee ja tunnustuse. Sellel alal ilma panustamata kuhugi aga ei jõua. Ei saa nii, et ühe jalaga jääd teise tuppa. Kunsti peab tegema andunult ja suurest armastusest selle vastu. Siis annab see ka tagasi!

Mida annab praeguse aja muusikaline kõrgharidus?

Mati Mikalai: Eelkõige muidugi professionaalseid oskusi ja võimet tulevikus iseseisvalt hakkama saada, samuti omandada lavalise esinemise julgust. Kaasajal oleks muusikaüliõpilasel vajalikud ka mingid mänedžmendi alased teadmised, kuigi sellega ei saa ka liiale minna – et ei väheneks keskendumine oma erialale.

Age Juurikas: Kindlasti on tekkinud juurde lisavõimalusi omandada akadeemiliselt teadmisi kõikvõimalikest muusikuelu üksikasjadest. Varem sai tudeng sellised teadmised rohkem erialatundidest ja isiklike kogemuste kaudu. Juurde on tulnud spetsiifilisi õppeaineid. Samas on see millegi arvelt. On kurb, et näiteks muusikaajaloo õppetsükkel on poole lühemaks jäänud. Kindlasti saab tudeng ise juurde lugeda, aga tänapäeva kiiruse juures soodustaks loengus õppejõu energiaruumis viibides “aja seiskamine” muusikule süvenemist ja sügavamale vaimsuse tasandile minemist. Muusikaajalugu on vähenenud ka näiteks Tallinna muusikakeskkoolis ja olen sattunud kuulma bakalaureuse kraadi diplomiga noortelt muusikutelt kurvastamapanevat harimatust oma eriala sfääris. Kui baasteadmised on nõrgad, siis on sinna peale väga raske midagi ehitada.

Muusikaharidus on muutunud spetsiifilisemaks ja võibolla on see ka üks põhjusi, miks meie noored kardavad liiga pühenduda. Sellist hirmu minu õpingute ajal polnud ja noored viibisid rohkem hetkes, mis on süvenemise eelduseks. Võibolla oleks abiks üliõpilaste veel parem integreerimine muusikaellu õpingute lõpustaadiumis. Selleks oleks vaja paremat suhtlust tööandjate ja peagi diplomi saavate üliõpilaste vahel. Selliseid programme saaks kohandada ainepunktidesse ja samal ajal institutsioonidesse praktikavõimalusena.

Millised on ootused ja unistused seoses uue saaliga?

Mati Mikalai: Ma usun, et sellest saab üks Eesti parimaid saale, kus on nii meil kui ka välismuusikutel väga hea esineda, mida toetab saali suurepärane akustika. Saali esteetiline välimus on erakordselt hästi õnnestunud.

Age Juurikas: Kindlasti aitavad uued saalid noorel muusikul paremini saada aimu kaasaegsetest n-ö “päris” esinemistingimustest. Selline keskkond oli Tallinnas seni puudu. Loodetavasti kujuneb saalikompleksist uus prestiižne tõmbekeskus ja ka laiem publik leiab tee meie majja. Kitsamalt vaadeldes loodan saalist uut ideaalilähedast esinemispaika meie interpreetidele sooloõhtute korraldamiseks, et see atraktiivne ja põnev kontserdivorm võimalikult paljude inimesteni jõuaks!

Arvo Leibur õppejõudude jõulukontserdil.

Arvo Leibur õppejõudude jõulukontserdil. FOTO EMTA ARHIIVIST

KEELPILLIOSAKOND

ARVO LEIBUR (keelpilliõppe juht, professor)

Hetkeseis.

Sisseastumisel on rohkem soovijaid ja seega ka tihedam konkurss. Võimalik, et ka tase tõuseb. Õppijate seltskond on muutunud rahvusvahelisemaks, tudengeid tuleb Aasiast, Euroopast (Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Balti riigid), kandidaate on USA-st. Tendents on saada haridust rahvusvaheliselt, erinevates riikides.

Millistele aspektidele keskendub kaasaja muusikaline kõrgharidus?

Haridus keskendub meil pillimängu kui tulevase ameti valdamisele. Keelpillimängu tase on maailmas tõusnud – õiged mängupõhimõtted, teaduslikult pädev algõpetus on üksikutest suurtest keskustest levinud laialdaselt üle maailma. Professionaalina pilli valdamine on akadeemilises õpetuses kõige aluseks. Tähtis aspekt on aidata õpilasel ennast teostada tema suundumuste, loomingulisuse ja eripära toetamisel, lähtuvalt tema perspektiivist – solist, kammermuusik, orkestrant, uue muusika spetsialist, vanamuusika interpreet, õpetaja, regiooni või muusikajuht jne.

Millega peaks muusikaline kõrgharidus veel tegelema, et anda üliõpilastele praegusel ajal vaja minevad oskused?

Isikupära arendamine, iseseisva mõtlemise arendamine. On ülitähtis, et me õpetame noort muusikut iseseisvalt endaga tööd tegema. Veel peab õpetama oma kavasid, ideid, muusikalisi projekte vormistama, presenteerima nii laval kui ka meedias.

Kuidas hindate kõrgharidusega muusiku töövõimalusi?

Muusiku töövõimalused Eestis: meil on küllaltki tihe konkurents riiklikesse kollektiividesse. Tuleks vaadata maakondade, ka väiksemate linnade suunas (muusikakoolid ja üldse muusikaelu). Heal interpreedil on igal juhul palju projektipõhist tegemist – kontserdid, festivalid, projektorkestrid-ansamblid.

Mida ootate ja millised on teie unistused seoses uue saaliga?

Uus saal on ennekõike meie akadeemia õppeprotsessiks väga vajalik, seal hakkavad toimuma orkestri ja kõigi osakondade kontserdid. Aga laiemalt võttes peab sellest kujunema üks kultuurikeskus, sealhulgas rahvusvaheline.

Peeter Sarapuu ja Toomas Vavilov õppejõudude kontserdil.

Peeter Sarapuu ja Toomas Vavilov õppejõudude kontserdil. FOTO EMTA ARHIIVIST

PUHKPILLIOSAKOND

PEETER SARAPUU (puhkpilliõppe juht, professor), TOOMAS VAVILOV (puhkpilliõppe professor)

Hetkeseis.

Peeter Sarapuu: 2018. aasta Eesti puhkpillimängijate rekordilise osavõtuga konkursi rahvusvahelise žürii hinnangul on interpreetide tase kõrge, seega oleks justkui põhjust hetkeolukorraga rahul olla. Samas teeb muret, et küllalt arvukast keskastme õpilaskonnast edasiõppijate hulk väheneb järjepidevalt. Võtmesõnadeks on siin motivatsiooni hoidmine ja ande väärtustamine – anne kujuneb talendiks ainult keskkonnas, kus seda väärtustatakse.

EMTA puhkpilliõppejõud on õnneks eranditult pedagoogid-interpreedid, kes hoolivad oma erialade elujõulisusest ja jätkusuutlikkusest ning pühendavad suved ja sageli ka nädalalõpud kursustele, tundidele ja meistriklassidele üle Eesti. Paraku sellest ei piisa, meistriklasside mõju on pigem emotsionaalne kui praktiline, seega tasuks kaaluda tugevamat ja järjepidevamat koostööd Eesti muusikakoolidega, samuti ideed luua EMTA juurde noorteosakond. EMTA-s on hilja keskenduda pillimängu baasoskustele; peame toetama algastme õpet, et kõrgkoolis saaks tegelda interpretatsiooniga. Eesti muusikakoolide ja eriti nende pühendunud õpetajate panus on kirjeldamatult suur, kuid lähedasem koostöö EMTA-ga aitaks tagada, et suurepäraselt juhendatud andeka noore edasine õppe- ja arengutee oleks aukudeta, selge perspektiiviga. Anded ei tohi jääda avastamata ja välja arenemata.

Toomas Vavilov: Kõige paremini iseloomustab osakonna hetkeseisu sõna “stabiilne”. Kogenud õppejõudude koosseis on ühtlaselt tugev, erialaklasside täituvus hea ja välistudengite huvi õppimaks EMTA-s näitab endiselt kasvutendentsi. Arvan, et meil on erialaõpe intensiivsem ja “äkilisem” kui teistes osakondades, puhkpilliosakond on kuulus oma nõudlikkuse poolest. Tundub, et vahetevahel vajaks mõni tudeng esimestel aastatel isegi veidi rahulikumat keskkonda, aga seda, et muusiku elu lihtne peab olema, pole ju kusagil öeldud.

Milliseid tendentse olete märganud uute sisseastuvate üliõpilaste juures?

Peeter Sarapuu: Võrreldes aastakümnete taguse ajaga, mil Tallinna riiklikku konservatooriumi (hiljem EMTA-sse) astumine ilma keskastme muusikaõppeasutuse lõpudiplomita oli pea võimatu või vähemalt eriline, esitab praeguste esmakursuslaste ettevalmistuse mitmekesisus õppejõule päris suuri väljakutseid. Suur osa üliõpilastest tuleb hoopis teistsuguse taustaga kultuurist, mistõttu peab õppejõud tänapäeval tulemuse saavutamiseks haldama niisama palju meetodeid ja arenguteid, kui on tal üliõpilasi. Kui siiski üritada välja tuua mingi läbiv tendents, siis selleks oleks üliõpilaste hüppeliselt paranenud võõrkeelte oskus ja alanenud emakeele õigekirjutuse tase.

Toomas Vavilov: Järjest nõrgemaks on jäänud erialaõpet otseselt toetavate ainete (solfedžo, harmoonia, polüfoonia, vormianalüüs) tase, see tõmbab eriti esimesel kursusel arengutempot kõvasti alla ja pärsib õpet kooli lõpuni välja. Kaudsemalt toetavad ained (kirjandus, ajalugu, psühholoogia, filosoofia) on paljuski iseomandatavad, suures mahus grupitööd ehk “läbikirjutamist” nõudvad ained kindlasti mitte. Seetõttu olen soovitanud loobuda ühildatud eksamitest keskastme muusikakoolidega – on aineid, mille valdamine on vaat et tähtsamgi kui erialaline tase (mida selles vanuses hinnatakse valdavalt tehniliste kriteeriumite järgi) ja kujundamaks esimeste kursuste õppeplaani, oleks hea omada sisseastujatest võimalikult värsket ning laia pilti.

Millistele aspektidele keskendub kaasaja muusikaline kõrgharidus? Mida ta noorele kaasa annab?

Peeter Sarapuu: Keskne on oma erialainstrumendi täiuslik valdamine, mis ei ole saavutatav kõrgkooliõpingute kestel kultiveeritavate isiksuseomadusteta – tohutu töövõime, keskendumisoskus, avatus, pidev uurimine, otsimine, leidmine, kursisolek oma eriala puudutavate kõige värskemate uuringutulemustega, vooludega, ideedega. Muusikakõrgkool ei tähenda ainult lõputut harjutamist, tuues ohvriks intellektuaalsuse ja akadeemilise harituse. Üliõpilased mõistavad üha enam, et EMTA-sse immatrikuleerimise järel on nad professionaalid, kelle edasised valikud ja elustiil on määratletud. Tasuks saavutavad nad õpingute kestel tugeva töö-, analüüsi- ja keskendumisvõime, mis teeb neist väga mitmes valdkonnas head ja kiire kohanemisvõimega spetsialistid.

Toomas Vavilov: Ma ei eristaks siinkohal niiväga kaasaegset (muusikalist) kõrgharidust kesk- ja vanaaegsest. See, mis toimub erialaklassides, kuhu esimesel koolipäeval sisenetakse ja kust viimasel koolipäeval hoopis teistsugusena väljutakse (musta kasti meetod), on olnud olulisim igal ajastul. Muidugi on oluline vallata vabalt kõiki kaasaegseid mängu-, komponeerimis- ja analüüsivõtteid, aga põhiline on ikkagi klassikaline muusikaõpe ning töö emotsioonidega.

Millega peaks muusikaline kõrgharidus veel tegelema, et üliõpilased omandaksid parimad, praegusajal vaja minevad oskused?