Fantaasia Jörg Widmanni teemale ehk Septett à la carte

Järjekordne maagiline õhtu Berwaldhallenis. Järjekordne ja ometi nii eriline – kui maailm kukub kokku, kui luuakse uus. Mul on tunne, et kohe-kohe pudenen alla oma lemmikkohalt, mis on vasakul rõdul; enne kontrabassideni jõudmist olen ilmselt juba lahustunud nendesse uutesse unustustesse, mida helid loovad. Carolin Widmann mängib oma venna Jörg Widmanni viiulikontserti. Ei, mäng see tegelikult pole, see on loomine, unistamine, uskumine, armastamine. Tol õhtul luuakse nende helidega kreedo, mis mind saatnud ja aidanud juba kolm kuud. Nii lõplik ja lõputu, nii kahtlev, ahvatlev ja kindel, nii hirmus ja ometi armas. Tõeline elu, sündinud tõelisest surmast.

Helilooja Jörg Widmann. FOTO Marco Borggreve

Helilooja Jörg Widmann. FOTO Marco Borggreve

Soolo. Florebius. Misterioso

Nüüd, tagantjärele vaadates, nägi ta väga selgelt, kuidas teda selle õhtuni juhatati. Nii nagu leivapuru aitas ühes muinasjutus lastel koduteed leida, nõnda vääramatult näitasid märgid Florebiusele tema südamerada. Kõigepealt muidugi Pariis, kuhu ta läks Mahleri 9. sümfoonia ja Daniel Hardingi pärast. Jörg Widmanni vioolakontsert õhtu esimeses pooles Antoine Tamestit’ soleerimisel oli üllatav, vaatemänguline, kütkestav. Aga isegi veel kuid hiljem ei saanud ta aru, et süda oli juba ära tundnud “oma”, et näiline unustus oli muutumas salajaseks unistuseks, millest teadvus midagi ei teadnud. Ta oli harjunud mõtlema ja üle mõtlema, leidma loogikast vastuseid. Ja siis imestas, miks ikkagi hinges kriibib ja valutab – ei Mahler, Mozart ega teised eluaegsed armastatud toonud lõplikku leevendust.

Järgmine kohtumine oma tõelise minaga oli Berliinis. Ta arvas, et läks sinna Martha Argerichi pärast, kes mängis Berliini riigikapelliga Prokofjevi 3. klaverikontserti. Milline naine, milline artist! Ta oli imetlenud seda pianisti nii palju aastaid ning lõpuks kuulis teda kontserdil. Vabadus, vabadus ja veelkord vabadus – kehas, vaimus, loo vormis ja kõlas! Ta tundis ennast nagu laps kommipoes, ülima fantaasia- ja loomingulisuselained käisid tal üle pea, ta püüdis endasse jääda keset lavalt voogavat metsikust ja ettearvamatust ning kaotas end siiski selles lummavas kaoses. Ta arvas, et see on see, mida ta igatseb.

Aga teises pooles oli Widmanni “Babylon-Suite” … Ta ei tundnud seda muusikat, ei osanud tahta seda otsida. Seegi kord oli hr Widmann tema lemmiku kannul nagu muuseas tema koju sisenenud, nagu kontvõõrana peole. Florebius registreeris alateadlikult selle järjekordse “kokkusattumuse”, teades ometi, et juhuseid pole ju olemas. Paabeli segadus rääkis talle elust tänapäeval, suhestumisest maailma ja iseendaga. Nii palju keeli ja kultuure, võõrast ja lahkuajavat ning kõige taga ometi teadmine, et oleme üks – et on keel, mida me kõik oskame, oleme alati osanud. Igatsus ühtsuse ja koosmeele järele ei jäta meid kunagi lõplikult maha. Aga kas ta seda tol õhtul tõeliselt adus?

Lootuse ja Skepsise duett. Con fuoco

“Ta jõuab varsti kohale, ta on õigel teel,” hõiskas L. õnnelikult. “Naiivitar,” porises S. vaevukuuldavalt. Ning jätkas hetk hiljem pisut valjemini: “Kui palju kordi oleme siin juba säärast vestlust pidanud? Ta ei tunne ära ja isegi kui tunneb, annab ta alla veel enne, kui asi tõeliselt alanud on. Ei aidanud romantikud, ei aidanud klassikud, ei aita ka Widmann. Ja pealegi, kas sa unustad, et ta on eestlane?” “Mis see siia puutub?” küsis L. üllatunult. “Miks on Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega võrdlemisi killustunud vaimne kogukond?” vastas S. küsimusele küsimusega. “Püha Tõe ja Õiguse tegelane on endiselt eestlaste olemuses, nagu ka “naabrist parem”-kubjas. Kus siirus kutsub, seal kipuvad nad südant sulgema ja rehkendama.” “Seekord on teisiti,” õhkas L. õnnelikult. “Utopist!” kähvas S. juba vihasemaks muutudes. “Ta ei armasta Widmanni muusikat.” “VEEL mitte,” rõhutas L. kirglikult. “XXI sajandiga pole tal kunagi erilist sidet olnud, see üritus on nurjumisele määratud,” põristas S. südamepõhjast ja pidulikult. “Just see teebki selle nii ilusaks ja eriliseks!” sädistas L. vaimustunult. “Ta ei oska end kaitsta, sest ta ei tea karta. Ning kui ta lõpuks aru saab, on juba hilja.” “Florebius on nagu kameeleon, muudab värvi vastavalt vajadusele. Ka seekord läheb nii nagu alati, ehkki ta kahtlemata tahab parimat.” “Kuidas sul temasse üldse usku pole, kuidas sa inimesi nii alahindad?” kurvastas L. “Ma olen realist, maailm ei muutu, “ deklareeris S. “Maailm MUUTUB ja on juba muutunud,” lausus L. õrnalt. “Ja midagi väga ilusat saab sündima, kui ta veel Berwaldhallenisse jõuab ning Caroliniga kohtub.” “Kui ta sinna üldse kohale jõuab …” pomises S. ja keerutas kavalalt vuntsi.

Trio. Con amore

Florebius ei suutnud mõista, kuidas ta seda kontserti polnud märganud. Pärast seda, kui ta sel sügisel oli esimest korda kuulnud Rootsi Raadio sümfooniaorkestrit nende kodusaalis Berwaldhallenis, oli ta enda teada ostnud piletid kõigile selle hooaja kontsertidele, mis neil oma peadirigendi Daniel Hardingiga kavas olid. Jah, ta nägi reklaami kontserdile “2 X Widmann”, kuid paigutuse järgi arvas, et see kuulus eelmise hooaja kavade hulka. Ja ta ei mäletanudki enam, kuidas ja millal ta viimaks avastas, et see sündmus siiski alles tulevikku kuulub. “Hmm, jälle Widmann,” pidi ta tõdema. Helilooja 2. viiulikontsert polnud veel aastanegi, selle esiettekanne oli olnud eelmise aasta augusti lõpus Tokyos autori dirigeerimisel ning sellele oli järgnenud veel kaks esitust Euroopas. Stockholmis pidi nüüd aset leidma selle Rootsi esiettekanne ja nagu ka eelnevatel kordadel, soleerima helilooja õde Carolin Widmann.

Esmamulje YouTube’is oleva video põhjal oli nii tugev, et Florebius hakkas kokku ostma Widmanni plaate. Eriliseks lemmikuks sai Rootsi Raadio sümfooniaorkestri ja Daniel Hardingi CD, kus Christian Tetzlaff mängib helilooja 1. viiulikontserti. See südantlõhestavalt valus muusika kõnetas alguses isegi rohkem kui verivärske 2. kontsert. Florebius ei saanud aru, mis temaga toimub – kuidagi näiliselt puhtjuhuslikult, nagu kogemata oli ta leidnud oma kaasajal tegutseva helilooja, kes kirjutas nootidesse seda, mida Florebius oma südames tundis. Kelle muusikasse ta iga järgmise päevaga üha rohkem ära armus.

Temas ärkas ajakirjanik ja tõeotsija, ta tahtis aru saada. Miks just see helilooja, miks just nüüd? Ta soovis Heliloojast rääkida, jõuda tema muusika olemusele nii lähedale kui võimalik. Florebius otsustas, et läheb Stockholmi juba kontsertide prooviperioodiks. Ta oli valinud õige suuna, aga vale tee ning tema suured unistused olid määratud purunema. Ega poleks aidanud, kui ta seda siis oleks teadnud – ta poleks osanud ega tahtnud olukorda muuta. Kuid ta oli juba hakanud armastama, väga tugevalt armastama, ning see on ju kokkuvõttes kõige tähtsam.

Adagietto

“Sa peaksid rääkima Viiuldajaga,” sõnas Dirigent. “Kas sa tead, et see teos on talle pühendatud?” Jah, muidugi teadis Florebius seda. Viiuldajal on tema jaoks aega? Absurd! Florebius oli liigagi tuttav selle maailma seadustega. Staarid ei räägi sinuga, kui sa just pole niivõrd mõjukas tegelane, et sinu tegemistest midagi sõltub. Florebius oli sisuliselt eikeegi, ta teadis seda. Nukralt kõndis ta mööda koridori, hinges pakitsemas igatsus jagada kellegagi seda suurt tunnet, mis tema südames oli tekkinud. Rääkida sellest imelisest teosest ja heliloojast, sellest äratundmisest, mis oli talle osaks saanud. Aga reaalsus oli arvuti, selle virtuaalsed virvatuled ja telefoni häälekeskne kommunikatsioon. Florebiusel oli sellest nii villand. Ta igatses rahulikke vestlusi, kus pole kiiret, soovis vaadata inimeste silmades toimuvat, tunnetada seda, mis jääb sõnade taha ja pauside sisse. Kogeda inimeste vahel tekkivat energiat, selmet lugeda nii petlikke sõnu telefoni- või arvutiekraanilt.

Oli kolmas Ülestõusmispüha ja Florebius oli juba paar päeva Stockholmis olnud. Täna oli olnud esimene orkestriproov ja juba ülejärgmisel päeval on kontsert. Sõnaga, aega oli väga vähe jäänud. Ta oli rõdult näinud, kuidas Viiuldaja orkestriga kokku harjutas, oli näinud teda lava taga pärast proovi. Aga ta ei läinud temaga rääki