Fantaasia Jörg Widmanni teemale ehk Septett à la carte

 

Järjekordne maagiline õhtu Berwaldhallenis. Järjekordne ja ometi nii eriline – kui maailm kukub kokku, kui luuakse uus. Mul on tunne, et kohe-kohe pudenen alla oma lemmikkohalt, mis on vasakul rõdul; enne kontrabassideni jõudmist olen ilmselt juba lahustunud nendesse uutesse unustustesse, mida helid loovad. Carolin Widmann mängib oma venna Jörg Widmanni viiulikontserti. Ei, mäng see tegelikult pole, see on loomine, unistamine, uskumine, armastamine. Tol õhtul luuakse nende helidega kreedo, mis mind saatnud ja aidanud juba kolm kuud. Nii lõplik ja lõputu, nii kahtlev, ahvatlev ja kindel, nii hirmus ja ometi armas. Tõeline elu, sündinud tõelisest surmast.

 

 

Helilooja Jörg Widmann. FOTO Marco Borggreve

 

Soolo. Florebius. Misterioso

Nüüd, tagantjärele vaadates, nägi ta väga selgelt, kuidas teda selle õhtuni juhatati. Nii nagu leivapuru aitas ühes muinasjutus lastel koduteed leida, nõnda vääramatult näitasid märgid Florebiusele tema südamerada. Kõigepealt muidugi Pariis, kuhu ta läks Mahleri 9. sümfoonia ja Daniel Hardingi pärast. Jörg Widmanni vioolakontsert õhtu esimeses pooles Antoine Tamestit’ soleerimisel oli üllatav, vaatemänguline, kütkestav. Aga isegi veel kuid hiljem ei saanud ta aru, et süda oli juba ära tundnud “oma”, et näiline unustus oli muutumas salajaseks unistuseks, millest teadvus midagi ei teadnud. Ta oli harjunud mõtlema ja üle mõtlema, leidma loogikast vastuseid. Ja siis imestas, miks ikkagi hinges kriibib ja valutab – ei Mahler, Mozart ega teised eluaegsed armastatud toonud lõplikku leevendust.

Järgmine kohtumine oma tõelise minaga oli Berliinis. Ta arvas, et läks sinna Martha Argerichi pärast, kes mängis Berliini riigikapelliga Prokofjevi 3. klaverikontserti. Milline naine, milline artist! Ta oli imetlenud seda pianisti nii palju aastaid ning lõpuks kuulis teda kontserdil. Vabadus, vabadus ja veelkord vabadus – kehas, vaimus, loo vormis ja kõlas! Ta tundis ennast nagu laps kommipoes, ülima fantaasia- ja loomingulisuselained käisid tal üle pea, ta püüdis endasse jääda keset lavalt voogavat metsikust ja ettearvamatust ning kaotas end siiski selles lummavas kaoses. Ta arvas, et see on see, mida ta igatseb.

Aga teises pooles oli Widmanni “Babylon-Suite” … Ta ei tundnud seda muusikat, ei osanud tahta seda otsida. Seegi kord oli hr Widmann tema lemmiku kannul nagu muuseas tema koju sisenenud, nagu kontvõõrana peole. Florebius registreeris alateadlikult selle järjekordse “kokkusattumuse”, teades ometi, et juhuseid pole ju olemas. Paabeli segadus rääkis talle elust tänapäeval, suhestumisest maailma ja iseendaga. Nii palju keeli ja kultuure, võõrast ja lahkuajavat ning kõige taga ometi teadmine, et oleme üks – et on keel, mida me kõik oskame, oleme alati osanud. Igatsus ühtsuse ja koosmeele järele ei jäta meid kunagi lõplikult maha. Aga kas ta seda tol õhtul tõeliselt adus?

 

 

Lootuse ja Skepsise duett. Con fuoco

“Ta jõuab varsti kohale, ta on õigel teel,” hõiskas L. õnnelikult. “Naiivitar,” porises S. vaevukuuldavalt. Ning jätkas hetk hiljem pisut valjemini: “Kui palju kordi oleme siin juba säärast vestlust pidanud? Ta ei tunne ära ja isegi kui tunneb, annab ta alla veel enne, kui asi tõeliselt alanud on. Ei aidanud romantikud, ei aidanud klassikud, ei aita ka Widmann. Ja pealegi, kas sa unustad, et ta on eestlane?” “Mis see siia puutub?” küsis L. üllatunult. “Miks on Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega võrdlemisi killustunud vaimne kogukond?” vastas S. küsimusele küsimusega. “Püha Tõe ja Õiguse tegelane on endiselt eestlaste olemuses, nagu ka “naabrist parem”-kubjas. Kus siirus kutsub, seal kipuvad nad südant sulgema ja rehkendama.” “Seekord on teisiti,” õhkas L. õnnelikult. “Utopist!” kähvas S. juba vihasemaks muutudes. “Ta ei armasta Widmanni muusikat.” “VEEL mitte,” rõhutas L. kirglikult. “XXI sajandiga pole tal kunagi erilist sidet olnud, see üritus on nurjumisele määratud,” põristas S. südamepõhjast ja pidulikult. “Just see teebki selle nii ilusaks ja eriliseks!” sädistas L. vaimustunult. “Ta ei oska end kaitsta, sest ta ei tea karta. Ning kui ta lõpuks aru saab, on juba hilja.” “Florebius on nagu kameeleon, muudab värvi vastavalt vajadusele. Ka seekord läheb nii nagu alati, ehkki ta kahtlemata tahab parimat.” “Kuidas sul temasse üldse usku pole, kuidas sa inimesi nii alahindad?” kurvastas L. “Ma olen realist, maailm ei muutu, “ deklareeris S. “Maailm MUUTUB ja on juba muutunud,” lausus L. õrnalt. “Ja midagi väga ilusat saab sündima, kui ta veel Berwaldhallenisse jõuab ning Caroliniga kohtub.” “Kui ta sinna üldse kohale jõuab …” pomises S. ja keerutas kavalalt vuntsi. 

 

 

Trio. Con amore

Florebius ei suutnud mõista, kuidas ta seda kontserti polnud märganud. Pärast seda, kui ta sel sügisel oli esimest korda kuulnud Rootsi Raadio sümfooniaorkestrit nende kodusaalis Berwaldhallenis, oli ta enda teada ostnud piletid kõigile selle hooaja kontsertidele, mis neil oma peadirigendi Daniel Hardingiga kavas olid. Jah, ta nägi reklaami kontserdile “2 X Widmann”, kuid paigutuse järgi arvas, et see kuulus eelmise hooaja kavade hulka. Ja ta ei mäletanudki enam, kuidas ja millal ta viimaks avastas, et see sündmus siiski alles tulevikku kuulub. “Hmm, jälle Widmann,” pidi ta tõdema. Helilooja 2. viiulikontsert polnud veel aastanegi, selle esiettekanne oli olnud eelmise aasta augusti lõpus Tokyos autori dirigeerimisel ning sellele oli järgnenud veel kaks esitust Euroopas. Stockholmis pidi nüüd aset leidma selle Rootsi esiettekanne ja nagu ka eelnevatel kordadel, soleerima helilooja õde Carolin Widmann.

Esmamulje YouTube’is oleva video põhjal oli nii tugev, et Florebius hakkas kokku ostma Widmanni plaate. Eriliseks lemmikuks sai Rootsi Raadio sümfooniaorkestri ja Daniel Hardingi CD, kus Christian Tetzlaff mängib helilooja 1. viiulikontserti. See südantlõhestavalt valus muusika kõnetas alguses isegi rohkem kui verivärske 2. kontsert. Florebius ei saanud aru, mis temaga toimub – kuidagi näiliselt puhtjuhuslikult, nagu kogemata oli ta leidnud oma kaasajal tegutseva helilooja, kes kirjutas nootidesse seda, mida Florebius oma südames tundis. Kelle muusikasse ta iga järgmise päevaga üha rohkem ära armus. 

Temas ärkas ajakirjanik ja tõeotsija, ta tahtis aru saada. Miks just see helilooja, miks just nüüd? Ta soovis Heliloojast rääkida, jõuda tema muusika olemusele nii lähedale kui võimalik. Florebius otsustas, et läheb Stockholmi juba kontsertide prooviperioodiks. Ta oli valinud õige suuna, aga vale tee ning tema suured unistused olid määratud purunema. Ega poleks aidanud, kui ta seda siis oleks teadnud – ta poleks osanud ega tahtnud olukorda muuta. Kuid ta oli juba hakanud armastama, väga tugevalt armastama, ning see on ju kokkuvõttes kõige tähtsam.

 

Adagietto

“Sa peaksid rääkima Viiuldajaga,” sõnas Dirigent. “Kas sa tead, et see teos on talle pühendatud?” Jah, muidugi teadis Florebius seda. Viiuldajal on tema jaoks aega? Absurd! Florebius oli liigagi tuttav selle maailma seadustega. Staarid ei räägi sinuga, kui sa just pole niivõrd mõjukas tegelane, et sinu tegemistest midagi sõltub. Florebius oli sisuliselt eikeegi, ta teadis seda. Nukralt kõndis ta mööda koridori, hinges pakitsemas igatsus jagada kellegagi seda suurt tunnet, mis tema südames oli tekkinud. Rääkida sellest imelisest teosest ja heliloojast, sellest äratundmisest, mis oli talle osaks saanud. Aga reaalsus oli arvuti, selle virtuaalsed virvatuled ja telefoni häälekeskne kommunikatsioon. Florebiusel oli sellest nii villand. Ta igatses rahulikke vestlusi, kus pole kiiret, soovis vaadata inimeste silmades toimuvat, tunnetada seda, mis jääb sõnade taha ja pauside sisse. Kogeda inimeste vahel tekkivat energiat, selmet lugeda nii petlikke sõnu telefoni- või arvutiekraanilt.

Oli kolmas Ülestõusmispüha ja Florebius oli juba paar päeva Stockholmis olnud. Täna oli olnud esimene orkestriproov ja juba ülejärgmisel päeval on kontsert. Sõnaga, aega oli väga vähe jäänud. Ta oli rõdult näinud, kuidas Viiuldaja orkestriga kokku harjutas, oli näinud teda lava taga pärast proovi. Aga ta ei läinud temaga rääkima. Äraütlemised, mittevastamised – Florebius oli millegipärast väga tundlikuks muutunud ega tahtnud selliseid olukordi enam kogeda. Oli juba hilisõhtu, ta istus oma hotellitoas ja valmistus päeva lõpetama. “Sa peaksid rääkima Viiuldajaga,” vasardas tal peas Dirigendi hääl. Olgu siis! Florebius avas nutitelefoni ja guugeldas Viiuldajat , leidis tema kodulehe ja sealt isikliku meiliaadressi. Ei mingeid agente, produtsente ega assistente? See pole võimalik, et kõik nii lihtne on! Florebius saatis ära meili, kus palus Viiuldajaga lühikest intervjuud. Magama minnes oli ta 150% kindel, et vastust ei tule.

Hommikul meilboksi avades nägi ta esimese asjana Viiuldaja kirja – seal seisis, et ta on hea meelega valmis Florebiusega vestlema, otsigu too ta üles kas proovi lõpus või vaheajal. Liiga hea, et olla tõsi! Kus on konks? Enne proovi lava taga nägigi ta Viiuldajat ning tutvustas ennast. Nagu arvata võiski, oli Viiuldaja eeldanud Florebiuse nime järgi, et too on mees. Enamasti arvasid Skandinaaviast ja Saksamaalt pärit inimesed nõnda, Florebius oli sellega juba harjunud. Nad leppisid kokku, et vestlevad pärast proovi. Ja nii sündis – Florebius rääkis pikalt Viiuldajaga ja sai vastused kõigile oma küsimustele. Aga ometi oli see nii palju rohkemat kui vestlus, Florebiusel oli tunne, nagu oleks ta sattunud keset hingematvalt ilusat muusikateost. Legend räägib, et Mahleri kuulus Adagietto tema 5. sümfooniast on sisuliselt abieluettepanek – helilooja saatis muusika partituuri oma tulevasele abikaasale Almale ning sai vastuseks “Jah!”. Tõesti, kõige tugevama energiaga teosed on sündinud tugevast armastusest. Florebius polnud küsinud “Kas?”, vaid hoopis “Kuidas?” ning Widmanni viiulikontsert vastas. Kõik sellest järgnev sõltus nüüd juba ainult ja üksnes Florebiusest.

 

 

Kvartett soleeriva Hirmuga. Mit grossen Augen zu spielen 

Niikaua kui ta ennast mäletas, oli ta kogu aeg põgenenud. Ehk siis lühidalt – oli kogu aeg kartnud. Ta oli põgenenud raamatutesse ja muusikasse, muuseumidesse ja teatrisse. Kultuurihuvid? Ei, see oli hirm. Ta oli põgenenud sotsiaalmeedia laikimiste ja enesereklaami maailma. Jällegi hirm. Ta oli põgenenud sellise toidu ja joogi juurde, mis küll hetkeks mõnus, kuid pikemas perspektiivis kehale halb. Hirm, mis muud. See pidev unustuse vajadus, hägused piirid ja spiraalina kulgev elu oli teda hulluks ajamas. Kuni lõpuks tuli tema ellu midagi, millesse ega mille eest ta ei saanud enam põgeneda.

Helilooja pühendas oma 2. viiulikontserdi oma nooremale õele, see lugu on talle kirjutatud. Ei tea, kas kunagi üldse see teos pühendatust sõltumatut elu hakkab elama – praegu tundus olukord, et tema seda mängib, ainuvõimalik ja -õige. Nii tugev ja armastav side õe ja venna vahel oli Florebiust sügavalt liigutanud, ta nägi erakordset õrnust ja hoolimist Viiuldaja silmades ja kogu olekus, kui temaga rääkis. Loo esimeses osas Una ricerca hakkab viiul oma häält otsima, iseennast otsima; läbi II osa imeilusa romansi ning sellele järgneva tulise ja veendunud finaali jõuab selleni, kes ta on, kelleks ta on loodud olema. Armastusest sündinud ja rääkivaid lugusid on ju kirjutatud tuhandeid. Miks just see muusika Florebiusele nii hinge puges, et ei aeg ega uued muljed seda tuhmistanud?

Seda õhtut Berwaldhallenis ei unusta ta kunagi. Tema ees justkui rullus lahti tema enda ja võibolla kogu ühiskonna kõige suurem draama pealkirjaga “Kui tugev on armastus?”. Õrn viiul vastandumas agressiivsele orkestrile, inimese ja teda ümbritseva maailma igavene konflikt. Läbi kahtluste, tagasilöökide, pettumuste, ahastuste ja valu jõudis Florebiuseni sõnum: armastus on absoluutselt alati kõige tähtsam, kõige tugevam, ära selles kunagi kahtle. See geniaalselt kirjutatud ja esitatud lugu ei jätnud võimalust kaksipidi mõistmiseks, sellest õhtust saadik polnud Florebiuse hinges enam kõhklusi. Ta teadis tõde. 

 

 

Lahkumissekstett. Religioso

Iga kord, kui ta Pariisis käis, läks ta Sacre-Coeuri kirikusse Montmartre’il. Viimane kord plaanis ta olla seal paarkümmend minutit … ja jäi viieks tunniks. Seekord osales teenistusel nunnade koor ja siis ta nägi. Neid silmi. Keskealine nunn jagas laululehti ning vaatas Florebiusele otsa, ta silmad olid täis puhast armastust ja headust. Florebiust valdas imetlus ja kadedus, ta tahtis ka selliseid silmi! Ning samal hetkel ta mõistis, et ei saa selleks midagi TEHA; ta peab sisemiselt muutuma, sest pilk on ju vaid hinge peegeldus. Ta kahtles, kas ilmalikku elu elades see üldse võimalik ongi.

Muusika oli tema jaoks alati olnud paralleelmaailm, reaalsest ilusam ja parem. Nii ta siis käis seal nagu unenägudes, ikka sisse ja välja. Suurt midagi õppimata, peamiselt naudeldes ning kaitsvat mulli enda ümber luues. Ja siis tuli Widmann. Nii tõeline, et sinna ei saanud põgeneda. Aga lahti ta Florebiust ka ei lasknud. Tema muusika polnud unistus, vaid reaalne vastus küsimustele. 

Kogu meid ümbritsev maailm on täis loosungeid, kui ilus ja tähtis on armastus. Väga paljud on sellega nõus ning kohtuvad armastusega turvalises väljamõeldud maailmas – kunst kõikvõimalikul kujul pakub selleks piisavalt võimalusi. Tõeliselt siiraid ja kauneid sõnu on kõige kindlam öelda kirstu juures või nekroloogides, elavat inimest armastada on liiga hirmus. Armastada – see tähendab usaldada ja andestada, mitte suruda teist enda väljamõeldud maailma, mitte karta. Mitte kirjutada teist inimest enda elust välja, mitte blokeerida. Florebius tundis, kuidas ta on väsinud võitlemisest nii enda ümber kui enda sees. Ta tundis lausa füüsiliselt, et sõjad tema hinges põhjustavad suuri sõdu rahvaste vahel, et tema mõte võib luua ja hävitada palju rohkem kui ta senini oli arvanud.  2. viiulikontserti kuulates toimus ta hinges “peenhäälestus”, ta mõistis, et ainus võimalus maailma paremaks muuta on hakata valitsema oma mõtteid ja viimaks ka mõtteid tekitavaid tundeid. Ta kuulis Widmanni muusikas enda sõda, ja kuulis ka lahendust. Florebius sai aru, et see on tema tee; peeglitega võitlemise aeg oli möödas. 

Helilooja Jörg Widmann. FOTO Marco Borggreve

 

Seitse pöialpoissi ilma Mustvalgekeseta. Nicht schleppen

“Teatame sügava rõõmutundega, et täna öösel lahkus meie seast väljamõeldud kodanik Florebius – isik, kes ühendas endas Robert Schumanni loodud fiktiivsete tegelaste Florestani ja Eusebiuse halvimad omadused. Teda jäävad taga leinama sotsiaalmeedia, Usalduse puudumise osakond ja MTÜ “Tulevik on tume”. Kodanik Florebiuse liiga pikk elu oli täis mõttetuid kahtlusi, alusetuid hirme ning põhjendamatut pessimismi. Matuseid korraldavad seitse pöialpoissi, kes paluvad ärasaatmisele tuua vaid “Unusta mind”-lilli, tuntud ka kui “Ära-mind-meeles-pea”. Florebiuse viimase soovi kohaselt toimub talitus kõikjal, kus elab Armastus. Kõik on oodatud.”

Mulle tundub, et mul on kohutavalt vedanud. Imelised asjad on mu ellu tulnud ka siis, kui ma üldse uskunud pole, kui mu kahtlev meelelaad on loonud tuleviku tarvis süsimusti stsenaariume. Ja pärast viimast aastat olen täiesti veendunud – kõik olulised asjad, mis on määratud su elus juhtuma, juhtuvad igal juhul. Loomulikult oleks kõigile parem, kui suudaks säilitada positiivsust ja ennast õnnelikuks teha. Väljastpoolt seda oodata on mõttetu, oma elu loob igaüks siiski ise. Jah, “iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja”. 

Minus on sügav austus ja imetlus kõigi nende muusikute vastu, kes olid osalised sel maagilisel kontserdil, mis toimus aprillis Stockholmis. Carolin Widmann, Daniel Harding, Rootsi Raadio sümfooniaorkester ning muidugi Jörg Widmann. Tema 2. viiulikontsert, mis sel õhtul ettekandele tuli, on üks mõjuvamaid teoseid, mida tean. Ma ei näinud-tunnetanud selle ettekande juures ühtegi muusikut, kes oleks soovinud ennast eksponeerida, kelle jaoks tema isik oleks esitatavast muusikast tähtsam. Maitsed on erinevad ning erinevad inimesed lähevad kahtlemata kontserdisaali erinevate ootustega. Ma olen alati igatsenud muusikuid, kes viivad mind endaga seitsmendasse taevasse, kes on loomingulised, siirad ja väga andekad. Kelle musitseerimine puudutab mu südant ning kelle kontserdile piletit ostes võin kindel olla, et mind ootab ees maagiline õhtu. Mu palveid on kuulda võetud, lõppenud hooajal ma lõpuks sellised artistid leidsin.

 

 

Kooda. Ad libitum

Esimest korda elus kogesin seda, et minuga samal ajal elava helilooja muusika võib kõnetada palju tugevamini kui kuldne klassika. Ma mõtlen just emotsionaalselt – kütkestada niivõrd tugevalt, et sa ikka ja jälle kuulad samu teoseid ning naudid seda, mida nad sinu hingega teevad. Widmann pole pelgalt helilooja, vaid ka interpreet, ta astub pidevalt üles nii klarnetisti kui ka dirigendina. Seega tunneb ta ülimalt hästi tänapäeva interpreedielu ning tema suhtlemine muusikutega ei jää vaid verbaalseks. Võibolla on see üks põhjusi, miks ta muusika on nii “elus”? Ja võibolla on siiski inimene viimaste aastasadade jooksul nii palju muutunud, et ainult meiega sama aegruumi jagav helilooja suudab seda tõeliselt peegeldada? Võibolla on vaja, et see keegi elaks läbi ja kaasa seda digihullust ja virtuaalset tabamatust, mis meid kõiki vähemal või rohkemal määral ümbritseb? Widmanni muusika jõulisus, karismaatilisus ja kirglikkus kütkestab, tema oskus valgustada inimhinge ning teda tema valus aidata on lihtsalt vaimustav. Tean, et viimane pole just otseselt helilooja ülesanne, kuid on siiski imeline, kui leidub selliseid muusikuid. Olen piiritult tänulik.

 

 

 

 

Kas teadsite, et Jörg Widmann

  • on sündinud 19. juunil 1973 Münchenis

  • alustas 7-aastaselt klarnetiõpinguid ja 11-aastaselt kompositsiooniõpinguid

  • on alates 2017. aastast Iiri kammerorkestri peadirigent ja kunstiline nõustaja 

  • on teinud klarnetisolistina koostööd maailma juhtivate orkestrite ja dirigentidega, sh Viini ja Müncheni filharmoonikud, Valeri Gergijev, Kent Nagano, Chistoph von Dohnányi jt

  • alates 2009. aastast õpetab kompositsiooni Freiburgi muusikakõrgkooli uue muusika instituudis

  • on üks kaasaja enim mängitud heliloojaid.

  • elab ja töötab Berliinis

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload