Tüüri transformatsioonid ehk Kolm päikeselist päeva Hiiumaal

Kaheksandat korda perekond Peikeli eestvedamisel toimuv Pühalepa muusikafestival oli sel aastal juubelihõnguline. Kõlas festivali peahelilooja, sügisel 60 aasta juubelit tähistava hiidlase Erkki-Sven Tüüri helilooming, lisaks kevadise sünnipäevalapse Tõnu Kõrvitsa tsükkel “Hümnid Läänerannikult” ning sellesse ritta sobis ka lõppkontserdil üles astunud 50. tegutsemisaastat tähistav kõrgelt hinnatud Rascher Saxophone Quartet Saksamaalt. 

 

Collegium Musicale, Rascher Quartet, dirigent Endrik Üksvärav ning heliloojad Erkki-Sven Tüür ja Tõnu Kõrvits pärast kontserti Pühalepa kiriku ees

 

Pühalepa kirikus sai kolmel augustikuu päeval kuulda enneolematut kogust Erkki-Sven Tüüri loomingut, alates esimestest katsetustest keelpillikvartetile kuni murrangulise vektoriaalse strukturalismi ja heliloojale praegu omase, kogemusi sünteesiva helikeeleni. Tüüri sõnul oli nii palju enda loomingut üheskoos kuulda ka talle uudne kogemus ja nõnda kujuneski seekordsest festivalist omamoodi Tüüri muusikafestival. Tema õhtumaade klassikalise muusika traditsioone austav tänapäevane helilooming kõnetab kuulajaid nii mujal kui ka meil ning helilooja kodusaar pole erand. Erkki-Sven Tüüri tunnustatakse ja iga päev kogunes kirik rahvast täis. Peale sügavaid teemasid käsitleva heliloomingu on Tüüri klaar, vaimne nägemus, särav isiksus, suur kirg muusikategemise vastu ja bändi taustaga seotud oma lugu need jooned, mis on äratanud inimestes huvi ja kaasa elamist. 

 

Esimesel kontserdil pealkirjaga “Noor Tüür” sai kuulda Tallinna Kammerorkestrit Tõnu Kaljuste juhatusel. Suvises õhkkonnas tekitas elevust ja särinat maestro spontaanne kontakt oma loodud orkestriga. Esitati mitmeid n-ö hitiks kujunenud teosed, näiteks “Insula Deserta”, “Lighthouse” ja triloogia “Action.Passion.Illusion”. Kuigi siinkirjutajal on CD-plaadid mainitud muusikaga omal ajal ribadeks kuulatud ning mälus ka nimistu elavas esituses kuuldud kordadest, oli siiski selle helimaailmaga teistsuguses keskkonnas, helilooja kodusaarel värske taaskohtuda. Tagasi vaadates on see olnud ühe põlvkonna kasvamise muusika. Ei saa teiste eest rääkida, kuid kogu varateismeea vältel kuuldud Tüüri teosed on kahtlemata jätnud oma jälje, sööbinud mällu ja mõjuvad nüüd kohati nostalgiliselt. Muusikapsühholoogias on see nähtus tuntud seotuna neurokeemiliste naudingutega – me kuulame meelsasti oma noorusaja muusikat. 

 

Kontserti alustati keelpillikvartetiga aastast 1985 (seekord esitatuna keelpilliorkestriseades), mis pühendatud samuti hiidlase Urmas Kibuspuu mälestusele. See teos on nagu omamoodi mustriproovide laegas, mis nüüd tagasivaates paigutus ajalisse perspektiivi. Tundes helilooja hilisemaid suundi, võib siit leida pea kõigi tuttavate faktuuride “proovilapid”, seemned, millest autoril on hiljem jätkunud püsivust kasvatada elujõulised isikliku käekirja taimed. Silma torkab noore helilooja elav kujutlusvõime, muusikaline sõnaselgus ja väljendusjulgus, sageli kõlab ka 70–80-ndate eesti muusikast tuntud motoorikat, mille transformeerimiseks on Tüür leidnud originaalseid vahendeid digikaja, laadi- ja strihhimuunduste kaudu. Erkki-Sven Tüür on varakult otsinud teed välja plokke vastandavast helikeelest ja tänaseni on pidev (ja pinev!) transformatsioon üks tema loomingu võtmeid. Võib märgata, et ajaga küpseb heliloojal vormitaju, ülevaatlikum pilk ning pikem süvenemine, vahendite algsed nurgad näikse saavat maha lihvitud ning mõned küljed lausa sile-kiiskavaks poleeritud. 

 

Festivali avakontserdi lõpetas laul “Uus ja vana” (tekst Juhan Liiv), kuid seekord esitatuna sõnadeta laulu kujul, TKO ees soleerimas Riho Sibul elektroakustilisel kitarril. Sibula tüüne enesessevaatav vokaliis oli kontrastiks Kaljuste käe all vormunud küllalt intensiivse, isegi rockiliku saatefaktuuri pizzicato’dele. See omapärane kontrast solisti ja saateinstrumendi meeleolukraadide vahel tekitas kirikus mingi müstilise ja koduse sakraalkaraoke situatsiooni, kus jäi ruumi sisekõrvas ühe track’i lisamiseks – sellel puuduval ehk kujuteldaval helireal võis kuulda laulu autorit laulmas: “Siis uuesti ära suren, uuest’ ärkan muudetud.” 

 

Ka teisel festivalipäeval ei jäänud elamus tulemata, kõlasid Tüüri kammerteosed kõrvuti helilooja hea sõbra Lepo Sumera ja sümfoonilise muusika eeskuju György Ligeti looduga, esitajateks neli noort solisti, kes eri hooaegadel võitnud Eesti Televisiooni konkurss-saate “Klassikatähed”. Teoseid juhatas sisse autor isiklikult, tuues välja detaile nii teoste tellimisloost kui ka kompositsioonivõtetest ning väljendades oma tänu ja rõõmu põlvkondade järjepidevuse üle. Antud kontsert on märk sellest, et Tüüri looming äratab jätkuvalt noorte interpreetide huvi ja pole jäänud vaid mööduvaks moenähtuseks. Kuulajatega taas viimseni täidetud Pühalepa kirik sai kuulda parimat võimalikku kammermuusika esitamise taset. Eriliselt jäid kõrvu Sten Heinoja hõljuvatesse kõrgustesse viivad pianissimo’d nii Tüüri palas “Mõeldes Hiiumaast” kui ka seekord kuidagi eriti loitsulikult mõjunud Lepo Sumera “Palas aastast 1981”. Hingematvalt kaunist tšellotooni ja sisukat mängu sai kuulda Marcel Johannes Kitse interpretatsioonis (E.-S. Tüüri “Dedication” ja G. Ligeti sonaat soolotšellole). Rikkalikud, mitmekihilised ja spiraalina transformeeruvad rütmimustrid täitsid pühakoja Tanel Eiko Novikovi esitatud Tüüri stiilimurde piiril loodud löökpillipala “Motus I” (1998) ajal. Katariina Maria Kits lahendas viiuli abil veenva selguse ja mängleva voolavusega keerulisi kohalolu- ja vormiülesandeid harva esitatavas sooloviiuliteoses “Confession”. Kontserdi lõpetas taas siinkirjutajas noorusnostalgiat esile kutsuv “Conversio”, mis loodetavasti jääb noore viiuldaja püsirepertuaari. 

 

Kolmandal päeval võis kuulda kaht ulatuslikku teost saksofonikvartetile ja segakoorile, esitajateks kammerkoor Collegium Musicale, Rascher Saxophone Quartet ja dirigent Endrik Üksvärav. Kõlasid Erkki-Sven Tüüri “Meditatio” ja Tõnu Kõrvitsa “Laulud Läänerannikult”, mille tekstide vahel tuli kõrvuti asetatuna esile põnev interaktsioon palve pinnal – ühel pool Cantebury Anselmi sügavasse pöördumiskarjesse langemine ja teisel pool vastas eesti ranna(rootsi)rahva looduslähedane elu pühaduse tõdemus, justkui pai esimesele. Saksofonikvarteti mängu soojust ja musikaalsust mõlemas teoses saab küll siin kirjutades vaevu vahendada, seda sametist maailma on vaja ise kogeda. 

 

“Meditatio” (2004) tähistab stiililiselt perioodi, kus Tüür oma loodud vektoriaalset kompositsioonimeetodit oli täielikult ja rangelt läbi viimas. Seetõttu oli teos kuulajaile enim väljakutseid esitav ja nauditavas kontrastiks eelmistel päevadel kõlanud, peamiselt modaalse helikõrgustikuga varasematele kompositsioonidele. Nõnda oldi Pühalepa muusikafestivalil jõutud Tüüri transformatsioonidega tänapäeva ja neil päevil kuuldu joonistas elavate esituste kaudu ühe kirglikult küsiva, otsiva ja palvetava kunstniku loomingulise portree.  

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload