_page-0001.jpg)
Lugesin oma ülevaadet möödunud aasta festivalist ja leidsin, et midagi sisuliselt uut öelda on üpris keeruline, kui mitte lausa võimatu. Nii sügavad on sissesõidetud rööpad, nii sama korraldajaskond. Kunstiline juht Andres Uibo väitis, et nõnda kõrgetasemelist ja õnnestunud festivali kui tänavune pole varem olnudki. Kuidas küll temaga nõustuda?
Esinejad ja kontserdid
Et kõlab Kappide pere muusika, on reegel. Seekord mängiti avakontserdil Artur Kapi “Andante religiosot” ja Villem Kapi “Nokturni” (Aleksei Vassiljev ja Martti Raide), pühapäevasel jumalateenistusel tavapäraselt A. Kapi “Viimset pihti” (Aare Tammesalu ja Uibo). Thomas Wall (Austria) ERSO-ga esitas sama autori “Tšelloprelüüdi”. Beati Mandolini ja solist Anto Õnnis tõid kahel korral kuuldavale Villem Kapi kuulsa “Kui lõpeb suvepäeva viimne vine”.
Minu parimad hetked olid (jälle) Suure-Kõpu mõisa saalis toimunud kammerkontsert J. S. Bachi, Händeli ja Bruhnsi muusikaga, ERSO Suure-Jaani kooli suures saalis (Anton Bruckner) ning EMTA ooperistuudio noorte Händel. Pärliks pean kaht päeva noorte tšellistidega. Kuuest osalejast neli pääses teise vooru ja orkestriga Haydni tšellokontserte mängima. Lõpuks said kõik neli II koha – saalomonlik otsus žüriilt, kuna keegi polnud teistest veatum ega nõrgem, siiski kõik oma näo ja tugevustega. Mitu eripreemiat pälvis Silvia Ilves – tundlik, intuitiivne ja värvikas. Tema “Tšelloprelüüd” (A. Kapp) oreli (Kadri Toomoja) saatel kirikus jäi meelde tempolt kõige mõõdukama ja sisult kõige pingestatumana. Johannes Sarapuu säras eriti kirkalt Bachi mängides. Beati Mandolini õhtu Tääksi vesiveskis oli kui suplus soojas vannivees – mahe, mahedam ja ülimahe oleskelu soojas suveõhtus.
Värvikad olid lõunatunnid Arturi Juures, mitut masti külalised seal. Kuulajaskond püsis enamasti vaoshoituna. Ladus ja hoogne oli kohtumine Ülo Vooglaiuga, publik elas kaasa Reet Linnale, Matti Reimann ja Lydia Rahula avasid oma muusikuelu. Kava oli harjumuspäraselt tihe ja kompas põhimõttelise kõigekülastaja võimete piire – kuni kolm-neli ettevõtmist päevas, vahelduvad paigad. Eeldas passiomanikult täiesti töövaba nädalat, liikumisvõimalust (autot, vähemalt jalgratast) ja hasarti. Suurejaanilasest muusikahuviline sai sõidusoovi korral jälle kasutada kohta väikebussis.
Kas oodata uudsusi ja uuendusi või eelistada traditsioone?
Väljakujunenud formaat on enesestmõistetavalt turvaline. Püsikuulaja saab just seda, mida teab oodata (nt vanavene vaimulik ja rahvamuusika seekord Valaami kloostri meeskoorilt, õigeusu kiriku keskkond, öö ja küünlad …), iseasi, kas see jääb sama võimsalt kõnetama ka kümnendal korral. Kaks kontserti müüdi välja, võimsad slaavi bassid-tenorid nagu ikka. Uuenduste osas mõtlen kui tavaline eestlane: kuni pole kindel, et need asja paremaks teevad, seni on olevgi hea. Kohalike huvides on kindlasti üks seos: kuna kirikut nüüd vähemalt ühel õhtul aastas üldsuse huvides kasutatakse, on mõtet renoveerimisse panustada ja see ongi käimas.
Tänavune festival läks jälle korda tänu ilmale, väljakujunenud ja oma rollis asjatundlikele kaastööliste meeskondadele. Rööpad ees on XXII korral veel sügavamad ja tegijatelgi keerukas neist kõrvale kalduda. Kuulajaid oli kõikjal pea optimaalselt, mõnele suure ruumi kontserdile oleks mahtunud rohkem.
Mida võiks teha teisiti?
Tehnilist probleemi nimetati jälle: Mahavoki kontsert kooli aulas oli üle võimendatud. Teine võimalus on, et sellise hinnangu andnud kuulajad ei osanud hinnata tänapäevase helitehnika piirituid võimalusi, küllap vastavate kogemuste ja treeningu puudumise tõttu. Minulgi on treening puudu, varasemad kogemused õõvastavad ja sestap hoidsin ise eemale.
Tšellistide žürii liikmed olid hoopis ebaühtlasema mängutasemega kui konkursandid. Thomas Wall kahvatus täiesti Aleksei Vassiljevi ja Aare Tammesalu kõrval, olgu ERSO ees või Bachi mängides. Ka kõrgprofessionaalil on päris viletsaid päevi, aga vaevalt tohib minutaoline seda väljagi ütelda. Üks kontserdikülastaja pani küll imeks, et Vassiljev sai palju soojema aplausi kui Wall, põhjuse mõistmiseks nappis tal kuulamiskogemust.
Organistina kahetsen ikka, et Suure-Jaani Johannese kiriku võrratu akustika ja tore orel on aastaid olnud pea kõrvale jäetud, alakasutatud. Tänavu toimus kirikus vähemalt tšellistide konkursi esimene päev Artur Kapi, nüüdismuusika ja Bachiga.
Sündsusetu on noridagi paikkonna esindussündmuse sisu kallal. Pean endiselt puudujäägiks kohalike hoidmist peamiselt teenindavas ja imetlevas rollis. Kaasategemine sisulises mõttes on aastaid olnud pisteline (2018 nt Olustvere kooli poiss Mattias Randaru trompetil, varem on kaasatud Olustvere segakoori, Suure-Jaani muusikastuudio noori jms). Muidugi said kodukohvikute pidajad ise kutsuda oma aeda muusikuid laulma-mängima. Noored muusikud sisustasid vallavanema vastuvõttu toredasti esitatud paladega. Siiski jääb ettevõtmistesse sisse programmeeritud võõrandumine, kui päris muusikat teevad vaid pärismuusikud ehk professionaalid kaugelt. Muusika passiivsed vastuvõtjad jäävadki passiivseiks. Pakutav muusika ise ei mõjuta sügavuti ega muutu vajaduseks. Kuidas s e d a muuta? Mine tea … Võibolla leiduks sellises väljakutses väikese koha suure festivali uus sisu ja algus. Elitaarsuse asemel esikohale energeetika – kas ja kuidas seda suudaks?
Festivali miljööst
Püsiv kaubamärk on öö Hüpassaare rabasaarel, päikesetõusukontsert, laudtee ja magamatusest oimetu Võidupüha hommik seejärel. Kõige vapramad kordavad seda aastast aastasse, ei takista vihm ega külm. Ignorandid jäävad ka endale kindlaks, et sadade-tuhandetena vaiksesse ja üksildasse rappa minna on sündsusetu. Tundub, et palju on endiselt ükskõikseid, kes poevad oma voodisse ehk ettekäänete taha nagu pole varustust, tervis ei luba, juba kord käisin…
Iseloomulik on festivalinädala inimkooslus, kes järjekordsel objektil kohtudes pole kindel, kas tervitada taas üksteist – kui mitmes kord juba samal päeval? Ja omamoodi vandeseltslus: näe, visa hingega oleme, jälle julgesti kohal!
Kohalike seas on ajapikku kasvanud valmidus kuulata kogu või suuremat osa festivalil pakutavat. Kes ei käi kontserdil, osaleb melus kasvõi oma kinnisvarale ja aiale pidulikumat ilmet andes. Ja kuidas küll hinnata inimsuhete kvantiteeti ja kvaliteeti, mis on tõuget või uut hoogu saanud nimelt kokkupuudetest selle erilise nädala ülendatud meeleolu mõjuväljas!
Seni kuni Jumal aitab mõistliku temperatuuri ja toimetuldava sademehulga osas – kohtumisteni järgmistel kolmanda aastakümne festivalidel! Kindlasti oleks elu jaanieelse muusikanädalata siinkandis kurvem ja tühjem.
Lisalugemist: