Lossimäed ja kapteniküla – uitmuljeid kahelt folgipeolt

03/09/2019

Suvised muusikafestivalid, teatriseinte vahelt välja toodud vabaõhuetendused, mitut sorti suvelaagrid ja kokkutulekud, kauaoodatud puhkus – suvi on enamiku eestlaste jaoks ringi rändamise, energia ja elamuste ammutamise, uute kogemuste kogumise aeg, mille juurde kuuluvad lahutamatult kultuuriüritused ja üsna kindlasti kõige rohkem muusikafestivalid. Juuli lõpus toimunud Viljandi pärimusmuusikafestival (suupärasemalt Viljandi folk) ja 9.–11. augustil aset leidnud Viru folk võiksid olla justkui paarisrakend meie folgivankri ees. Kui lisada ka Võru folkloorifestival, saaks toreda troika, aga koos ohuga, et iga “hobune” hakkab vankrit oma suunda tirima, kuna Võru folk keskendub eelkõige rahvatantsule. 

 

 

Päris sama vankrit ei vea tegelikult ka Viljandi folk ja Käsmus peetav Viru folk. Neil on mitmeid sarnaseid tunnuseid, eelkõige kaunis looduskeskkond, mis vääristab festivali oma maaliliste dekoratsioonidega (Viljandis lossimäed ja järv, Käsmus käänuline rannajoon koos kaptenimajade ja kohe kõrval algava okasmetsaga). Mõlemal festivalil on mitu vabaõhulava, mille vahet “folgilised” saalivad, ja ustav publik, mis sõidab kohale mitmeks päevaks ning veedab ööd telgis. Ja mõlemat festivali iseloomustab lakkamatu sagin, mille vältimatu kõrvalprodukt on see, et muusikat (seda, mille pärast kohale tuldi) on võrdlemisi raske häirimatult kuulata, süvenemisest rääkimata. Tõsi, mõlemal üritusel on ka sisekontserte, kuid nende suhtarv on üsna väike. Nii ongi paratamatu, et festivali naudivad eelkõige need, kes on tulnud nautima suve, puhkust, sööki, jooki ja sõprade seltskonda ning mainitutega vaid üsna võrdses koguses ka muusikat. Viljandi festival on rahvarohkem, seal on kohta muusika kuulamiseks eriti raske leida. Nii võibki juhtuda, et olles leidnud paiga, kus arvad, et saad suhteliselt häirimatult nautida Kanadast pärit April Verch Bandi ja Curly Stringsi ühiskontserti, astuvad su ette kaks folgivaldkonna finesse valdavat meesterahvast, kes laval toimuvale vähematki tähelepanu pööramata räägivad omavahel pool tundi sofistikeeritud “folgijuttu”. Kahjuks kuulsin enne ansambli Puuluup triiki täis kontserti Kaevumäel (ja vaid hetk enne presidendi innukat-innustavat peokõnet) enda kõrval ka kommentaari festivali Aafrika muusikute kohta: “Näe, ahvid on kohal”. Aga see oli inetu erand, mis kindlasti ei iseloomusta festivali atmosfääri.

 

Sisuliste sarnasuste hulka kuulub ka see, et kummalgi festivalil on igal aastal oma teema, Viljandis tänavu “Hea lugu!” ja Käsmus Iiri muusika. Sisuliste erinevuste hulka kuulub see, et Viljandi festival on laia geograafiaga, kuid põhimõttekindel festival, mille peaaegu kõiki esinejaid võib julgelt pärimusmuusikuteks pidada. Viru folk on üllatavalt eklektiline (mis pole otseselt hinnang programmi kvaliteedile) ja festivali kavast võib leida peaaegu kõike, “popist rockini” (äärmuslikeim näide oli tänavu radikaalset metal-muusikat mängiv Iiri bänd Primordial). Samas, kui mõelda sõnale “folk” näiteks Bob Dylani kontekstis, tunduvad kavas olnud Inger ja Henry Laks igati definitsioonikohased.

 

Veetsin mõlemal üritusel ühe pika päeva. Kuna Käsmu festivaliruum on kompaktsem ja publik hajus alale ühtlasemalt, jõudsin rohkem kuulata. Viru folgi Iiri teema oli ilus ja tänuväärne. Tulemus oli eklektiline (Iiri folgi bänd Narvast, Folkmill ja Folk Highlights Orchestra, mainitud Primordial), aga otse Iirimaalt tulnud noore energiaga The Kilkennys, neist juurtetruum Beoga (mis oleks rohkem mõjule pääsenud väiksemal laval) ja bard Seán Garvey hoidsid rohelist-valget-oranži trikoloori kõrgel. Folgipublik oli rõõmus nii Virus kui ka Viljandis, järelikult on formaat end õigustanud. Viljandi pärimusmuusikafestival kandis järjekorranumbrit 27 ja Viru folk 12.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload