Mäng peeglitega ehk Killukesi huumorijärgsest Viinist

 

Minu ema sünnipäevakink minu 20. sünnipäevaks oli reis Londonisse. Seal me siis otsisime Forsyte’ide jalajälgi, Eliza Doolittle’it ning ka paljusid reaalsemaid tegelasi. Asjatult. Pole ma leidnud ka Viinis Mozartit, Beethovenit ega teisi kalleid kaasteelisi. Minevik on minevik, loojad elavad vist pigem ikka oma teostes kui majamuuseumides ja hauaplatsidel. Vähemalt praegu meeldib mulle rohkem viibida käesolevas hetkes, kogeda maksimaalselt seda, mida just siin ja praegu luuakse. Viinis nädalat veeta on kahtlemata mustmiljon võimalust, mina eelistasin peaaegu igal päeval kontserdisaali. 

 

Peegeluksed

 

Elu on täis tragikoomilisi situatsioone. Jah, sõidad mai lõpuks metropoli, mis kubiseb ahvatlevatest kultuurimagnetitest, kuid sina oled ju ikka sina ning kogu situatsiooni tervik kujuneb vastavalt kõigi tegurite koosmõjule. Kasutad ebausaldusväärsete odavlennufirmade teenuseid (tõele au andes tuleb tunnistada, et mul on alati õnne olnud!), varase lennu tõttu oled nautinud vaid paari unetundi ning tervisliku toidu eelistajana leiad end siiski kiirtoiduketi putka ees papptopsist munariisi söömas. Sest see on lihtsalt odavaim. Minna sellise päeva õhtul pikale maratonkontserdile, mida reklaamitakse veinifestivalina, kus sa veendunud täiskarsklasena suure tõenäosusega ennast kehvasti tunned? Jah, just seda ma tegin! Mu intuitsioon ei vedanud mind alt, see oli üks meeleolukamaid õhtuid tol nädalal.

 

Sündmus nimega “Gemischter Satz” toimub maikuus ning hõlmab kogu Viini kontserdimaja, kõiki selle viit imeilusat ja suurepärase akustikaga saali. Uksel tervitati publikut kolme värvi lilledega ning valik oli minu: punase gerbera eelistajad alustasid maratonõhtut kuldsest saalist, kollane krüsanteem juhatas Berio saali ning valge eelistajad suundusid esmajoones Mozarti saali. Enne tuli aga sõna otseses mõttes ära kannatada pool tundi kestnud hirmvali häppening; fuajee oli täis inimesi, kes tahtsid muusika eest kõrgematele korrustele põgeneda, ent karmid saaliteenindajad seda miskipärast ei lubanud. Selle asemel jagati tasuta kõrvatroppe ning seda teenust kasutati ohtralt. 

 

Mina valisin punase lille ja suundusin seega kõigepealt kontserdimaja suurimasse, 1800-kohalisse saali. Seal sai kuulda nii Byrdi kui ka verivärsket muusikat, nii et teoste loomeaegade amplituud oli ligi 500 aastat. Õhtu kulminatsioon saabuski nii kohe ja nii äkisti – kõik artistid olid väga head ja kütkestavad ning kirju programm üllatuslikult väga terviklik. Kaunim osa oli kahtlemata Telemanni “Fantaasia” ja osa Ysaÿe’ soolosonaadist võrratu viiuldaja Carolin Widmanni esituses, kuid väga läks hinge ka briti vokaalansambli VOCES8 esinemine ning Kevin Bhatti & Ensemble Adapter tekitasid tugevat vaimustust.  

 

Värviline peegel

 

Järgmist tundi läksin veetma 200-kohalisse Berio saali ning ootasin ärevalt taaskohtumist austria baritoni Florian Boeschiga. See artist vaimustas mind aasta tagasi sellessamas kontserdimajas, kui koos MusicAeterna ja Teodor Currentzisega esitas Mahleri laule. Mul ei tulnud pettuda, Schubert ja Wolf leidsid tee otse mu südamesse. Vaherepliigina olgu öeldud, et kõikide kontsertide kavad olid väga vaheldusrikkad, tempokad ja hoogsad ning alati oli kaastegev ka näitleja, kes luges luulet või proosat. Berio saali kontsert oli lahendatud humoorikamas võtmes, sisaldades kupleesid ning voolas vastukaaluks kuldse saali klassikalisemale programmile vabamas vaimus.  

 

Kontsertide energeetiline laeng kulges minu jaoks langusjoones, Artemise kvarteti ja valdavalt puhkpillidest koosneva Musicbanda Franui etteaste Mozarti saalis oli tolle õhtu kahvatuim. Tuleb imetleda artistide vastupidavust – kõik kooslused esitasid oma programmi kolm korda järjest, ning sellega ju asi ei piirdunud. Esineti ka fuajeedes, treppidel ja mujal, kõikjal leidus tänulikku ja rõõmsat publikut. Tasuta veini oli rohkesti, kuid kõik oskasid piiri pidada. Kella kümne ajal õhtul alanud grand finale pakkus võimalust veelkord näha-kuulda ühel laval kõiki artiste, kes siiamaani olid jagunenud erinevate saalide vahel. Ning ka see polnud veel kõik! Kõige vapramad ja pühendunumad kogunesid kella üheteistkümneks Mozarti saali, kus pianist Alexander Lonquich esitas Beethoveni “Diabelli variatsioonid”, mille ulatus ja nõudlikkus ei vaja ilmselt tutvustamist. Artist, kes Berio saalis ning suurel finaalkontserdil eriti ei köitnud, tegi nüüd, peaaegu keskööl, oma selle õhtu säravaima etteaste. Ja publikut jagus – meie Estonia kontserdisaali mõõtu, 800-kohaline saal oli täidetud umbes sama tihedalt kui meie keskmine kammerkontsert. “Also schweben wir durch’s Leben,” kummitas mul kõrvus, kui pärast kontserti surmväsinuna hotelli poole taarusin. Eesti aja järgi oli kell siis umbes pool kaks öösel.   

 

Viini kontserdimaja Berio saal. FOTO HTPPS://KONZERTHAUS.AT

 

Haruldane peegel

 

Ka järgmisel päeval seadsin sammud Viini kontserdimajja, kuid sedapuhku mitte kontserti, vaid proovi kuulama. Orchestre de Paris oli jõudnud oma Euroopa-tuuri viimasesse peatuspaika, koos Viini lauluakadeemia ja Viini riigiooperi ooperikooli jõududega Daniel Hardingi dirigeerimisel toodi ettekandele Benjamin Britteni “Sõjareekviem”. Inglise vaimu oli selles esituses rohkesti, lisaks dirigendile ja tema assistendile olid britid ka kaks solisti, Andrew Staples ja Emma Bell, kes kõik panid oma kaasmaalasest helilooja teosesse kogu oma kire ja pühendumise. Noored, õppige keeli! Proov, mida kuulasin, käis kolmes keeles – orkestriga rääkis dirigent prantsuse, kooriga saksa ning solistidega (lisaks eelmainitule oli kaastegev ka bariton Christian Gerhaher) inglise keeles. Ning ehkki olin seda olukorda ette näinud, ei saa öelda, et oleks kerge olnud.

 

Kui kõik oleks kardetud stsenaariumi järgi läinud, oleks see esitus toimunud vahetult pärast Brexitit. Brittidele nii valus teema lõi tundliku seose selle teosega. Kontsert proovile järgnenud päeval oli mitmes mõttes eriline – nii ahastav, kirglik ja kurb ning ometi igal hetkel koosmeelele, mitte eraldumisele orienteeritud. Kuhu oleme jõudnud? Kui tühiste asjade pärast solvume, vihastame ja tülitseme! Kas eurobanaani kuju ja kaal on tõesti vaidlust väärt teema? Surm on alati nii lähedal, elu on nii lühike. Kas minevikust õppida on siis tõesti nii raske? See kontsert Viini kontserdimajas oli muusikaülene sündmus, mis ilmselt puudutas ja liigutas kõiki, kes sellest osa said. Minutine vaikus pärast viimast nooti, kui publik tundus hinge kinni hoidvat, andis sellest tunnistust.

 

Viini kontserdimaja suur saal. FOTO HTPPS://KONZERTHAUS.AT

 

Kõverpeegel

 

Kui eelnevatel päevadel valitses Viinis südasuvine soojus, siis kesknädalal tegi Ilmataat kannapöörde. Keskpäeval alanud Jess-Trio-Wien kontserdile Mozarti saali sammusin lausvihmas ning sooja oli alla kümne kraadi. Justkui oleks saatus hoiatanud, et esinejanimes sisalduv jaatus ei tähenda, et sisu ei võiks olla üpriski “ei”. Sel triol oli käesoleval hooajal kuuest kontserdist koosnev abonement ning see jätkub ka järgmisel aastal. Uurides esinejate (ja kaastegevate artistide) nimesid ja fotosid, tundub, et tegemist on perekondliku ettevõtmisega. Publikut oli rohkesti ja vastuvõtt väga soe, valdavalt seenioridest kuulajad tänasid esinejaid kirglikult ja püsti seistes. Ehe näide sellest, kui tähtsad on suhted, sõbrad ja perekondlikud sidemed, kui oluline on kindel austajaskond. Ei saa salata, et tšellist oli sümpaatse välimusega ning suhtles publikuga palju ja sõbralikult. Ka see on (paraku!) tänapäeva kontserdielus tähtis tegur. Minu jaoks aga ei korvanud see Schumanni “Märchenbilder’is” ja Tšaikovski ülipikas klaveritrios esinevaid intonatsioonilisi puudujääke ning muusikalisi küsitavusi. Elamus jäi saamata, kuid kogemus oli väga väärtuslik. Olen ammu aru saanud, kui kasulik on igavaid kontserte ja kehvasid salvestusi kuulata – tänu sellele õpib paremini aru saama, miks miski millestki parem on. 

 

Sama päeva õhtul ootas mind esmakohtumine viiuldaja Joshua Belli, dirigent Andrew Manze ning kammerorkestriga Camerata Salzburg. Milline kava – Sibeliuse “Rakastava”, Dvořáki viiulikontsert ja Beethoveni 2. sümfoonia! Kõige rohkem vaimustas mind tol õhtul orkester – need muusikud on paindlikud ja loomingulised, kõrge taseme ja sooja südamega. Dirigent Manze on sümpaatne ja pühendunud muusik, ehkki kõige paremat kontakti ta orkestriga ei saavutanud. Enim liigutas Sibelius ning lisapalaks mängitud Schuberti ülituntud “Entr’acte” nr 3 “Rosamundest”, kuid austerlaste esituses Beethovenit kuulata oli samuti kahtlemata nauding. Olin teinud selle “vea”, et kuulasin enne kontserti Dvořákit Anne-Sophie Mutteri esituses ning kontrast, mis tekkis, oli tugevasti Belli kahjuks, just mõtestatuse, sisukuse osas. Ka III osas nii vajalikku rütmierksust ja täpsust oleks soovinud rohkem kuulda. Kuid tundub, et enamasti piisab publikule, kui artist on hea välimusega ning hiilgab tehnilise meisterlikkusega, ning selles osas pole Bellile kahtlemata midagi ette heita. 

 

Viini kontserdimaja Mozarti saal. FOTO HTPPS://KONZERTHAUS.AT

 

Tahavaatepeegel

 

Ma polnud Viini filharmoonikuid kontserdil varem kuulnud. Uusaastakontsertide ülekanded pole minus kuigivõrd vaimustust tekitanud, kuid see on ju ikkagi show. Olen üritanud ka varem nende kontsertidele pääsmeid hankida, kuid pole õnne olnud. Maikuu viimaseks päevaks sain Viini kontserdimajja kaua ihaldatud pileti,  kava oli imeilus ning dirigendiks Mariss Jansons, üks neist muusikutest, kes mind kontserdilaval siiani kõige rohkem on vaimustanud. Ma tõesti lootsin! Äkki on kontserdisaalis midagi sellist, mille tehnika “ära sööb”? Tegu on ju ikkagi ühe maailma kuulsaima orkestriga ning anda artistidele hinnang üksnes tele- või internetiülekannete kaudu tundub ebaõiglane.

 

Imet ei sündinud. Ma nägin dirigenti, kes juhatas väga hästi, ning orkestrit, kes teda ei jälginud. Jah, muidugi olen seda korduvalt ka varem näinud, kuid kurb on see alati. Orkester on dirigendi instrument ning pilli vastupanu interpreedile on alati ebameeldiv kuulamiskogemus. Kõigest loetud kuud enne kõnealust kontserti kuulsin, kuidas Jansons juhatas Berliini filharmoonikuid ning see oli sootuks kaunim ja kütkestavam õhtu. Viinlaste arrogants lausa üllatas – puudujääke oli nii koosmängus kui ka intonatsioonis, kuid iseteadvust ometi rohkem kui kuhjaga. Schumanni 1. sümfoonia ja Berliozi “Fantastiline” oli esitatud nii kahvatult, et kahtlen tõsiselt, kas üldse kunagi veel julgen selle orkestri kontserdile piletit osta. 

 

 

“Stat rosa pristina nomine, nomine nuda tenemus,” tuleb mul tsiteerida Umberto Ecot. On mitmeid selle orkestri salvestusi, millest suures vaimustuses olen – Claudio Abbado ja Leonard Bernstein on nende muusikutega teinud kontserte, mida ikka ja jälle armastan kuulata. Kas tõesti on roosist alles jäänud vaid selle nimi, kas imidž ja väline sära on see, mis inimesi tõmbab? Või olen liiga nõudlik ning enamasti piisab siiski inimestele sellest, mida see kuulus orkester pakub? Ma pole siiski oma pettumuses üksi, Viinis pärast kontserti oma vanade ja uute tuttavatega mõtteid vahetades sain sellele kinnitust. 

 

Peegel peeglis

 

Olen kaugel arvamusest, et elu tuleks võtta surmtõsiselt. Surm tuleb millalgi niikuinii, aga enne seda tuleb elada, täisvereliselt ja rõõmuga! Ka Viinis kogesin esimesel õhtul väga head meelelahutust, ehkki see sõna tekitab minus pisut allergiat. Kuid näha, kuidas viinlased südamest lustisid ja elust rõõmu tundsid – see nakatas! Seda kontserti julgen küll soojalt soovitada, järgmise aasta mais toimub see jälle.

 

Kas kogu maailm ongi vaid peegel igale inimesele tema sisemusest, nagu tihtipeale tavatsetakse öelda? Või on siiski olemas objektiivne tõde? Kui jaa, siis keda uskuda? Millal saab meelelahutusest meelerahutus? Kui palju ja millega tohib nalja teha, kust läheb piir? Kui palju tohib mängida? Kui palju sõltub ühest mõttest, sõnast ja teost? Kas osatakse vastutada? Umberto Eco loodud tegelane Baudolino tema samanimelises romaanis elab tegelikkuse ja väljamõeldud maailma piiril. Oma vanaduspäevil jõuab ta äratundmisele: ainus kord minu elus, kui ma otsustasin tõtt rääkida, loobiti mind kividega, mult oodati vaid unistusi, väljamõeldisi ja valesid. Ometi ei arva kirjanik, et tema romaan õigustaks valesid; pigem õigustab see unistusi ja fantaasiaid, mis ongi kirjaniku hinnangul maailma liikumapanevaks jõuks. 

 

Naerda või mitte naerda, selles on küsimus. Peegel seda teab.  

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload