Eesti südamelaul – Koidula-Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”

 

 

 

1990. aasta üldlaulupeo finaalis ütleb näitleja ning lavastaja Mikk Mikiver enne viimast, ühendkooride lauldavat Koidula/Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” laulmist ühele väliseestlasest neiule, Leicy Veskimetsale: “Võta see laul kaasa, Leicy. See on meie südamelaul. See aitas meil kesta läbi väga tumedat aega. Täna me laulame seda laulu veel varju ja valguse piirimail. Kuid valgus kasvab!”.1 Mikiveri öeldu kaigub üle kogu väljaku, ühendades lauljad ja kuulajad lahutamatuks tervikuks.

 

Füüsikust filosoof ja kirjanik Madis Kõiv on pakkunud, inspireerituna Anton H. Tammsaare “Tõest ja õigusest”, eestlastele südamesõnaks “ometi”,2 mis minu hinnangul iseloomustab eksistentsiaalset piirolu, seisundit, mida eestlased on kogenud – ka siis, kui nad ei identifitseerinud end veel kui rahvust – läbi kogu oma ajaloo. 

 

Elu “varju ja valguse piirimail”, kestvas lootuses valguse kasvamisse. See piirolutunne, alatine ohustatus saadab meid tänagi kollektiivses alateadvuses, kui niisugust vaimset seisundit silmas tohiks pidada. Seda “valguse kasvamise” lootust – ehk siis teisisõnu panustamist tulevikule, mille teostumises päris kindlad küll ei olda, aga ometi võetakse seda endale ja oma rahvale sisendada – seda, eksistentsiaalset, olemasolu ennast puudutavat lootust kestmisse kohtame  tõtt öelda juba Carl Robert Jakobsoni esimeses isamaakõnes, mille ta pidas Vanemuise seltsis 6. oktoobril 1868. Tõsi, see lootus on selles kõnes võimendunud ekstaatiliseks usuks. Kõne ise kannabki pealkirja “Eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg”.3 Kolmest staadiumist koosnev muster markeerib religioosses plaanis inimelu etappe: elu ennast kui valguse käes olemist, seejärel surma kui varjumist pimedusse ning uue, õieti küll kunagi juba olnud valguse taastamise lootust ülestõusmise ehk äratuse näol. Selles mõttes on oluline moto, millega Jakobson oma esimest manifesti alustab, pärit prohvet Miika raamatust, mis kaasajastatud kujul kõlab nii: “Ära tunne kahjurõõmu minu üle, mu vaenlane. Ehkki ma langesin, tõusen ma üles, ehkki ma elan pimeduses, on Jehoova mulle valguseks” (Miika 7:8). Ja olgu lisatud, et Jakobsoni kõne esimene poolteist lehekülge ongi pühendatud Moosese raamatu mitme kirjakoha tõlgendamisele, mis mõjuvat akadeemik Jaan Unduski arvates aga hoopis ketserlikult.4 

 

 Undusk on Jakobsoni võrrelnud Läti poolsel Liivimaal sündinud baltisaksa päritolu literaadi Garlieb Helwig Merkeliga (1769–1850), pärisorjuse vastase tulise võitlejaga, ilma kelleta poleks Unduski meelest “ei eesti ega läti rahvuslik ajalookirjutuse teke üldse mõeldav”.5 Undusk on ka osutanud, et Jakobsoni kõnes visandatud ajaloomüüdil on ilmseid sarnasusi manihheistliku maailmapildiga, mis rajaneb valguse ja pimeduse igavesele võitlusele. Tänapäeva mõistes olevat Jakobson mõelnud “binaarsetes opositsioonides”.6 Tundes end sõdurina selles võitluses, väitis Jakobson, et rahvas peab saama ise paremaks rahvaks, et üldlaulupeol 1869. aastal. Meeskoorile kirjutatuna on see hääleulatuselt piiratum ning ühetaolisem, laadilt pigem jutustav. Gustav Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” seevastu on aga ekspressiivsem, kõlades läbivalt tõotusena. Ernesaksa loodu toob reljeefselt esile Koidula teksti kõik kolm kihti: sedastuse, pihtimuse ja ekstaatilise usutunnistuse.

 

Lauluks sai Koidula “Mu isamaa on minu arm” teist korda 4. märtsil 1944, pärast seda, kui Ernesaks pääses ravilt närvikliinikus, kuhu ta olevat väidetavalt sattunud seoses enesetapukatsega.7 Moskvas Eesti NSV esinduses toibudes kirjutaski ta seal kümmekond koorilaulu, neist üks Lydia Koidula 100. sünniaastapäevale pühendatud “Mu isamaa on minu arm”.8 Ülepea väärib meenutamist, et 1943. aastat ilmestab kaks Eesti aja- ja kultuuriloo tähtsündmust: möödub kuussada aastat Jüriöö ülestõusust ning sada aastat Lydia Koidula sünnist. Aga sel ajal elatakse keset sõda, nii siin- kui sealpool rinnet, mistõttu osutub võimatuks neid üldrahvalikult tähistada.

 

Aasta varem oli nõukogude poolel koondatud hulk eesti kultuuritegelasi Jaroslavli Eesti Riiklikku Kunstiansamblisse, teiste hulgas ka luuletajateed alles alustanud Debora Vaarandi. 1943–1944 töötab Vaarandi Moskvas ja Leningradis ilmunud ajalehe Rahva Hääl toimetuses. Koidula sünniaastapäeva puhul kirjutab ta luuletuse “Koidulaga”, mis ilmub sealsamas, 1943. aasta 24. detsembri Rahva Hääles. Samas trükitakse ära ka Koidula “Mu isamaa on minu arm”. Sealt Ernesaks Koidula teksti leiabki. Südasuvel 1944, kui rinne jõuab juba Eesti piiridesse ning Leningrad taastub blokaadist, võetakse ette käik Kroonlinna Koidula ning tema abikaasa Eduard Michelsoni hauale. Sellest käigust kirjutab Vaarandi almanahhi “Sõjasarv” (1943–1944) reportaaži “Koidula kalmul”.9 Haua kordategemisele järgnenud mälestusaktusel Kroonlinnas tõotab toonane Nõukogude Eesti kõrgeim võimutegelane, luuletaja Johannes Vares-Barbarus taaskord, et “varsti teostub ta unistus ja tuleb aeg, kus eesti muld ja eesti süda võivad igavesti kuuluda teineteisele, kus täitub Emajõe ööbiku viimne soov heita unele püha Eestimaa rüppe”.10 Esmakordselt kõlab Ernesaksa-Koidula “Mu isamaa on minu arm” Leningradi Kunstiansamblite koori esituses Jüri Variste juhatamisel 21. juulil 1944 Eesti NSV neljandat aastapäeva tähistaval aktusel. Esmaesitus kodumaal endal leiab aset 26. oktoobril 1944 Tallinna Draamateatris.11

 

Lydia Koidula 60. surma-aastapäeval, 11. augustil 1946. aastal saabki ümbermatmine teoks toonaseid nõukogulikke rituaale järgides. Kurva varju heidab sellele asjaolu, et kodumaa sai tagasi küll oma suure tütre, aga jättis Kroonlinna kalmistu üksindusse tema abikaasa ning õige pea pärast sündimist veebruaris 1884 surnud poja Maximiliani. Iroonia on selleski, et kodumullaks ei saanud Koidulale Jannsenite perekonna hauaplats Tartu Maarja kalmistul, vaid Eesti Père-Lachaise – Tallinna Metsakalmistu.

 

Üldlaulupeo repertuaari jõuab Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” esmakordselt 1947. aasta üldlaulupeol. Ülal viidatud Madis Kõiv on iseloomustanud seda aega “järel-Eesti” ajana.12 Kuigi läbi oli elatud kaks esimest okupatsiooni, nõukogude ja saksa okupatsioonid, vahetult sõja alguse eelne suurküüditamine ning 1944. aastal rahva vaimse koorekihi pagemine (kodumaalt põgenes 70–80 tuhat eestlast) uue okupatsiooni eest, ei olnud veel jõutud kolhoseerimise ning massilise venestamiseni. Eestis oli toona siiski veel üksnes nõukogude väekontingent ning selle ohvitserkond koos peredega. Eesti Laskurkorpuse likvideerimise käigus demobiliseeritud sõjaväelastega mehitati peaaegu tervenisti nõukogude asutuste partorgide, täitevkomiteede esimeeste ametikohad, aga “mehitatavad” olid enamasti siiski eestlased. Nõukogude Liidu muudest piirkondadest lähtunud tööstusmigratsioon polnud veel alanud. Valitses kätte võidetud rahu, lootus taastada maa ja linnad ning säilitada teatav kultuuriline iseseisvus.

 

Eesti kunstiajaloo periodiseeringus on kunstiteadlane Jaak Kangilaski klassifitseerinud aastaid 1944–1948 ajaks, mil stalinistlik surve kunstile oli esialgu veel nõrk.13 Otsene terror, mida on tituleeritud ka kultuurigenotsiidiks,14 vallandus 1948. aastal seoses 10. veebruaril 1948 ilmunud ÜK(b)P Keskkomitee otsusega Vano Muradeli ooperi “Suur sõprus” kohta.

 

Mälestused pool aastat varem toimunud üldlaulupeo ettevalmistusest ja peost endast on vastuolulised. Toonase, veel varasemat numeratsiooni järgiva XII üldlaulupeo repertuaar toetus siiski veel rahvuslikule klassikale.15 Viiekümne kolmest laulust oli ainult kolm laulu seotud uue režiimiga: Vano Muradeli “Raudtahtel Stalin juhtis meid”, Eugen Kapi “Nõukogude Eestile” ja “Viisaastaku võit”. Ajalehtedes ilmunud fotod laulupeolistest ning filmikroonika kaadrid ei kõnele siiski mingist pühalikust õnnetundest. “Mu isamaa on minu arm” leiab esitamist segakooride poolt kõigepealt 28. juunil 1947 ning kordusena järgmisel päeval ühendatud kooride kontserdil.16 Siinkirjutajal ei ole esitada meenutusi, millise tundega seda lauldi ja kuidas see “südamelauluna” publiku poolt vastu võeti. Siiski, viieaastase lapsena koos perega laulupeol käinud Juta Roosileht-Realo meenutab, et kontserdi ajal hoidnud isa tal kõvasti käest kinni ning tema silmad olid liigutusest märjad.17 

 

 

1950. aasta üldlaulupeol “Mu isamaa on minu arm” enam repertuaaris ei figureeri. Veel enne 1950. aasta kurikuulsat EK(b)P VIII pleenumit (21.–26. märtsil) olid vangi pandud 1947. aasta üldlaulupeo üldjuhid Alfred Karindi (5. veebruaril 1950), Tuudur Vettik (18. veebruaril 1950) ja Riho Päts (1. märtsil 1950).18 “Mu isamaa on minu arm” naaseb 1960. aasta üldlaulupeol, mil peo lõpetamisel alustasid koorid omal algatusel tol ajal põlu alla pandud Gustav Ernesaksa laulu. Pärast viivitust ja vastvalminud laulukaare all vallandunud nõudlikku kutset läks Ernesaks (või õieti lubati teda) uuesti pulti ja nii sai see laul autori juhatamisel ka lõpuni lauldud. Sellest alates ongi “Mu isamaa on minu arm”-laulust saanud laulupidude lõpunumber.

 

Üldlaulupeo esimese sajandi tähistamine 1969. aastal kujunes aga rahvuslikuks meeleavalduseks. Peokomisjoni eesotsas oli Arnold Green, kes lõppsõnas ütleski: “Oli üks tore pidu, see eesti rahva juubelilaulupidu”.19 Ja nagu oleks ajakella üheksateist aastat edasi keritud, kirjutab 1969. aasta augustis ilmunud ajakirja Noorus juhtkiri toimunud laulupeo kohta, et “see oli vaba rahva vaba laul”.20 Meenutatagu sellega seoses kas või essee algul nimetatud Mikk Mikiveri, kes 1988. aasta 2. oktoobril rahvarinde kongressi lõpetavat manifesti ette lugedes “kõmistas” paatoslikult linnahalli kogunenud viiele tuhandele nimesele: “Me ei taha ei vähem ega rohkem, ei midagi iseenesest mõistetavamat, kui olla vaba rahvas vabal maal”.21 Toonase peo õnnestumine oli teinud kõiki sõnatuks. Meenutab Gustav Ernesaks: “Veel uneski kuuled ja näed hiigelkoori laulukaare alt tuld purskamas”.22 Midagi sarnast oli Ernesaks kogenud 1938. aastal, viimasel üldlaulupeol enne Eesti riigi kadumist maakaardilt. Mälestusteraamatus “Kutse” kirjutab Ernesaks, olles toona juba konservatooriumis koorijuhtimise õppejõud: “Iga üldjuht tundus erinevana, huvitavalt omanäolisena. Panin tähele lauljate järkjärgulist ühtesulamist lauluga. Korraga inimesed muutusid. Nende silmad lõid särama. Olgu vaid korralik, jõukohane, musitseerimist võimaldav repertuaar. Mitte ainult selle suure oreli vägevus, tema tämber ei kandnud mind omal lainel, vaid ka haaravad tõusud, mõõnad viisid kaasa, avasid omasuguseid võlumaid. Suure koori hääl oli kui rahva enese hääl. MAA HÄÄL”.23 Küllap just “Mu isamaa on minu arm” ühendab endas selle rahva enese ja tema maa hääle. Seetõttu on igati kohane, et 2019. aasta juubelilaulupidu on võtnudki enda üldnimeks eesti südamelaulu pealkirja ning põhifraasi kaks viimast sõna “Minu arm”.

 

Arnold Greeni ja Gustav Ernesaksa ütlemised meenutavad aga ka seda vastukaja, mis sai osaks esimesele üldlaulupeole, mille kohta Lydia Koidula kirjutas Fr. R. Kreutzwaldile peaaegu samade sõnadega: “Mida kadedad keeled ja suled ei sisistaks: see oli siiski e e s t i pidu!”24

1 130 aastat eesti laulupidusid. Koostajad Toivo Ojaveski, Mart Puust, Alo Põldmäe. Tallinn: Talmar ja Põhi, 2002, lk 215.

2 Madis Kõiv. Luhta-minek. Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 179.

3 C. R. Jakobson. Valitud teosed. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 279–306.

4 Jaan Undusk. Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 160.

5 Jaan Undusk. Sealsamas, lk 158.

6 Jaan Undusk. Sealsamas, lk 163.

7 Inna Taarna. Vaatan ajas tagasi. Tallinn: Kunst, 2003, lk 28.

8 Gustav Ernesaks. Mu isamaa on minu arm. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2008, lk 94.

9 Debora Vaarandi. Koidula kalmul. Sõjasarv. Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk 253–256.

10 Debora Vaarandi. Sealsamas, lk. 255.

11 Gustav Ernesaks. Mu isamaa on minu arm. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2008, lk 248.

12 Madis Kõiv. Juhan Jaik. Vihmatark ja Luudermikk. – Looming 1999, nr 2, lk 273.

13 Jaak Kangilaski. Okupeeritud Eesti kunstiajaloo periodiseerimine.  – Ajalooline Ajakiri, 1999, nr 1, lk 26–27.

14 Toomas Karjahärm ja Helle-Mai Luts. Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Tallinn: Argo, 2005, lk 99 jj.

15 Toomas Karjahärm ja Helle-Mai Luts. Sealsamas, lk 93.

16 Toomas Karjahärm ja Helle-Mai Luts. Sealsamas, lk 328–329.

17 Juta Roosileht-Realo. Laulupidu 1947: Isa silmad läksid märjaks ning ta hoidis kõvasti-kõvasti lapse käest. – Maaleht, 11. aprill 2019.

18 Toomas Karjahärm ja Helle-Mai Luts. Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Tallinn: Argo, 2005, lk 126.

19 130 aastat eesti laulupidusid. Koostajad Toivo Ojaveski, Mart Puust, Alo Põldmäe. Tallinn: Talmar ja Põhi, 2002, lk 173.

20 [Juhtkiri] – Noorus, 1965, nr  8.

21 Rahvakongress. Eestimaa Rahvarinde kongress 1.–2. X 1988. Materjalide kogumik. Tallinn: Perioodika, 1988, lk 205.

22 Gustav Ernesaks. Laul, ava tiivad. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 173.

23 Gustav Ernesaks. Kutse. Tallinn: Eesti Raamat, 1980, lk 187.

24 Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus V. Fr. R. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867–1873. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962, lk 268.

 

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload