Noorte heliloojate teod ja toed. Konkursi “Noor helilooja 2019” valguses

Eesti heliloojate liit korraldas sel aastal konkurssi “Noor helilooja” neljandat korda. Lõppkontsert 11. mail oli ühtlasi Eesti muusika päevade ning ISCM-i “Maailma muusika päevade” osa, n-ö suure festivali väike järellainetus. Kontserdipäev tõi heliloojate majja palju saginat, osalejaid tuli Tallinna erinevatest paikadest ja ka Tartust.

 

Noored heliloojad, keskel võidukas Anna-Margret Noorhani “auhinnapuuga”. FOTO RENE JAKOBSON

 

Lõppkontsert oli ühtlasi võistluse teine voor ehk finaal, kuhu pääsesid žürii sõela läbinud teosed. Žürii koosseisus Liis Viira (esimees), Maria Kõrvits ja Mart Siimer valis finaalkontserdile lood üheksalt autorilt: Adena Anton, Anna-Margret Noorhani, Astra Irene Susi, Claudia Maria Ruhno, Érik Rauk, Katri Lotamõis, Liis Lapsanit, Mariann Raun ja Patrik Sebastian Unt.

 

Võitjaks tuli Anna-Margret Noorhani (TMKK, juhendaja Ülo Krigul) teosega “flutonic distortion” flöödile (Siret Sui) ja elektroonikale, teise koha pälvis Astra Irene Susi (EMTA, juhendaja Helena Tulve) looga “Põlemine” häälele (Olga Bulavina) ja kolmanda Patrik Sebastian Unt akordionipalaga “Samba de Tartaruga Marinha” (Henri Zibo). Patrik õpib Eesti Lennuakadeemias, kuid on varem, põhikooli kõrvalt õppinud kompositsiooni Tauno Aintsi juures ja saanud juhendamist ka Pärt Uusbergilt. Ära märgiti veel Érik Rauki (TMKK, juhendaja Sandra Kalmann), Claudia Maria Ruhno (Nõmme MK ja Tallinna saksa gümnaasium, juhendaja Ene Uibo), Adena Antoni (Heino Elleri nim Tartu MK, juhendaja Katrin Aller) tööd. Noorima osavõtja tänukirja sai üheteistaastane Liis Lapsanit (Tallinna Toomkool ja VHK MK, juhendaja Dmitri Timošenko).

 

Žürii hinnangul oli konkursil välja tuldud “julgete ja loovate ideedega” ning “inspiratsiooni allikatena oli tajutav suhestumine nii välise keskkonna kui sisemise (tunde)eluga”. Liis Viira sõnul torkas silma “ka hea kontakt helilooja ja interpreedi vahel”. 

 

Noorte, kuni 23-aastaste heliloojate konkursi puhul mõistame, et enamik osalejatest on seotud mingi kooliga. Tausta ja taseme erinevus oli küllaltki suur, ulatudes põhikoolist kõrgkoolini. Teisisõnu, loominguga tegeldakse nii kitsamalt erialale keskendudes kui ka üldõpingute või hoopis mõne muu eriala kõrvalt. Kõigi koondamine ühele kontserdile paiskas segi erinevad kogemused, ent mõjus ülevaatlikult nii kuulajatele kui küllap ka osalejatele ja esinejatele. 

 

Vaadanud neid entusiastlikke mängijaid ja lauljaid, kes lõppkontserdil üles astusid, jääb vaid imestada, et ikka ja alati leidub selliseid noori inimesi. Sest teatavasti pilli õppides oled sa repertuaari omandamisega ülepeakaela töös, lisaks veel muud ained kas siis samas koolis või mujal. Valmisolek harjutada selgeks midagi sellist, mille tervikpilt alles kuju võtab ja mida ka autor kuni viimase hetkeni kujundab, on julgustükk. Veenvus ja mängulust, millega paljud noored esitajad lugusid ette kandsid, oli muljet avaldav. Alustavad heliloojad võivad sellistest mängijatest suurt rõõmu tunda, aga eks neid tuleb osata ka hoida… 

 

Selles ja paljus muus saab noor autor nõu ja tuge näiteks oma juhendajalt, kes – ise sageli aktiivselt tegutsev helilooja – toetab loomingulist protsessi igakülgselt. Põhiliselt aitab juhendaja muusikat pillipärasemalt kirja panna, tervikliku kompositsioonina mõtestada ja korrektselt noodistada. Lisaks vajab õpilane juhendajat kasvõi selleks, et peegeldada võimalikke hirme ja kahtlusi, millega ta võib loometöös silmitsi seista. Oskus distsiplineerida ennast ja vastutada lõpptulemuse eest, aga seista seejuures kindlalt oma ideede eest – see kõik vajab harjutamist ja kinnistamist. Aga ka parajal hulgal organiseerimisoskust on see, mis ei tule üleöö. Iga uue teose ettekandega seonduvad tihtipeale ühed ja samad küsimused, mida juhendajad võivad lõpmatuseni korrata: kas sul mängijad on leitud? kas neil on pillid ikka olemas? kuidas need kohale tuuakse? kas proovi olete saanud teha piisavalt? 

 

Muidugi on hea ka koos juhendajaga oma töövilju maitsta... Anna-Margret Noorhani kompositsiooniõpetaja Ülo Krigul ütleb, et ta õpilasel on “helilooja jaoks väärtuslik oskus ühendada oma loomingus uudishimu ja katsetamisjulgus” ning igas uues teoses “annab ta ruumi nii läbiproovitud ja vanale kui ka uuele, mis veel avastamata”. Võime endalt küsida, kui palju või kui kaua vajab noor autor kogenuma juhendaja tuge. Eks teatud piirini, ja selle tunneb vahest kõige paremini ära noor ise.

 

Lisaks juhendajatele kuuluvad nende noorte tugivõrgustikku kahtlemata ka vanemad. Võib teha isegi murelikuks, kui su laps on valinud heliloomingueriala. Tähendab see ju teekonda, milles pole õieti midagi etteaimatavat ega käega katsutavat. Siin läheb vaja julgust ja meelekindlust ning selles saavad vanemad kindlasti tuge pakkuda. Samas võib lapse selline valik anda lapsevanemale hoopis uue, rikastava kogemuse.

 

Mida muud võiksimegi meie, vanemad ja õpetajad, tahta, kui et üks noor teostab end selles, milleks tunneb sisemist vajadust. Noore helilooja konkursi finaali jõudmine võiks talle ideaalis kätte anda tunde, et ta võib, samaväärselt teistega, ennast kuuldavaks teha, õppida oma tulemustest, nii õnnestumistest kui vigadest, tunda rahuldust pühendumisest ja tööst, olla õigustatult osa kontserdielust.

 

Heliloojaks õppija või muusikahuvilise teose ettekannet võib pidada omamoodi kaadriks: see on nagu hetke ülesvõte tema tehnilistest oskustest, üldmuusikalistest teadmistest ja mõjutustest, aga ka meeleseisunditest. Need viimased ja veel palju muud, mida inimesed end ümbritsevast absorbeerivad, moodustavad ju selle, mida kuulaja soovib kunstis läbi seda loova inimese ikka ja jälle kogeda. Peame seda suureks väärtuseks, sest niimoodi väljendab kunst alati midagi meie ajast. Enamgi veel, meid huvitab, mida inimene loob oma elu erinevatel hetkedel – noorema, keskealise või vanemana. Järelikult ei tohi me maha magada ka neid olulisi kõige esimesi hetki.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload