“Emajõe ööbikud” Tartus

Tuntud eesti helilooja, muusikateadlase ja -tegelase Alo Põldmäe loomingunimekirjas oli seni kolm kammerooperit. 2019. aastal lisandus neile neljas, Eesti I üldlaulupeo sünnist kõnelev “Emajõe ööbikud”, mida sai vaadata üheksal juuniõhtul Tartu Uues Teatris.

Nagu Põldmäe professionaalselt koostatud kavavihus ise ütleb, on laulupeoteema talle väga lähedane. Tõepoolest, on ju tema isa Rudolf Põldmäe eesti üks tähtsamaid üldlaulupidude, lisaks ka Jakob Hurda ja Carl Robert Jakobsoni pärandi uurijaid. Põldmäe ema Aino Undla-Põldmäe on aga eesti ajalukku läinud Lydia Koidula loome ühe tähtsama uurijana. Ka Alo Põldmäe mainitud asjaolu, et juba Gustav Ernesaks palunud tema emal I üldlaulupeo teemal ooperilibreto kirjutada, on kõnekas.

Pärast umbes kaks tundi kestnud, täismajale antud esietendust 7. juunil olin kindel, et see ooper on igal juhul õnnestumine. Eelkõige ütleksin seda ooperi dramaturgilise plaani kohta (lugu Rein Veidemannilt, libreto Leelo Tunglalt). I vaatuse lõpul astub “tumeda jõuna” mängu Willigerode, kes ennustab ebaõnnestumist Jannseni pere plaanile korraldada eestlastele laulupidu. See kerib pinge enne teist vaatust kenasti üles. Ent teinegi vaatus on kujundatud dramaturgiliselt tõusvas joones. Luba laulupeo korraldamiseks saadakse ja kulminatsioon on paigutatud ooperi lõppu, kus Koidula võidukalt, isegi ekstaatiliselt küsib: “Võib ehk ainult muusika ühte liita Eestimaa?”. Kõrva järgi otsustades on ka Koidula sopranipartii üks kõrgemaid noote paigutatud just ooperi viimaseks. Laulupidu võib alata – nii 1869. kui 2019. aastal!

Ivar Põllu lavastaja- ja Kristiina Põllu kunstnikutöös oli mitmeid toredaid või humoorikaid leide. Kunileid oli grimeeritud neegriks, kes pidi ilmselt sümboliseerima baltisakslaste vaadet maarahva esindajale. (Tõsi, sel juhul oleks pidanud neegriks grimeerima ka samuti eesti soost Jannseni, Hurda ja Wirkhausi ning ema poolt lätlase Jakobsoni.) Lava ühes seinas asusid seinakapid, millest kord ilmus kummituslik Willigerode, kord sai Jannsen ronida seal asunud võimlemisredeleile (oli vast ikka tollal tarvis “võimelda”!), kord aga leidis rahvuslikku vaimustusse sattunud tegelaskond sealt hoopis rahvariideid. Nutikas oli ka publiku teises vaatuses ümberpaigutamine saali vastaspoolele.

Kiita tuleb kõiki osalisi. Maria Listra Koidula (sopran) ja Oliver Kuusiku Jannseni (tenor) partiid kõlasid suure “ringituuseldamise” kiuste väga hästi. Märt Jakobsoni Jakobson (bass) tegi samuti ilusat suurt häält, ehkki käitus veidi väärikamalt. Hea karakternäitlejana tuntud tenor Rasmus Kull lõi ka nüüd toreda osa “neeger” Kunileiuna, ajades loodetavasti vähemalt korraks naerma ka kõige skeptilisemad pealtvaatajad. Väga professionaalselt mõjusid Atlan Karbi Willigerode (bass) ja Simo Breede topeltroll Heinrich Rosenthali ja Jakob Hurdana (bariton). Võibolla veidi jäid teiste varju Eva-Maria Shepeli Eugenie Jannsen (sopran) ja Karl Markus Kaivi Wirkhaus (tenor).

Väga tubli oli Tartu noortekoor, seda nii segakoosseisus kui ka meeskoorina (dirigendid Riho, Kadri ja Markus Leppoja). Tartu keelpillikvartett (I viiul Kristel Eeroja-Põldoja, II viiul Kadri Palu, vioola Kadri Rehema, tšello Reet Mets), pianist Andre Hinn ja saksofonist Ursula Chillaud esinesid tuntud headuses. Tartu taustaga armastatud löökpillimängija Heigo Rosin andis ainsa laval mängiva orkestrandina (teised instrumentalistid asusid rõdul) välja lausa näitleja mõõdu. Kogu etendust juhtis kindlakäeliselt dirigent Markus Leppoja.

Kõneldes ooperi muusikast, tahaksin eelkõige kiita Põldmäe kooripartiisid. Neid oli kahte liiki. Originaalmuusika alla liigitusid diatoonilised, veidi džässilikud, kuid stiilsed ja kompaktsed harmooniad. Tuntud koorilaulud või nende tsitaadid (ühte laulu, Kunileiu “Mu isamaa, nad olid matnud” kuulsin lausa esmakordselt!) olid huvitavalt paigutatud ja hetketi ka töödeldud. Ka instrumentide valik oli õnnestunud: inimhääled versus kõik Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigid (keelpillikvarett ja klaver kui kordofonid, löökpillid kui idiofonid ja membranofonid ning saksofonid kui aerofonid) lõid palju erinevaid tämbreid, nii et igav ei hakanud. Küllap muutus koosmäng järgmiste etenduste käigus veelgi sujuvamaks. Ooperis oli ka mitu ilusat aariat, nt I vaatuse Jannseni aaria, või juba mainitud Koidula aaria koos kooriga ooperi lõpus.

Põldmäe “Emajõe ööbikute” muusika on elav ja üsna heakõlaline, seega üsna lihtsasti jälgitav. Samas hakkas natuke väsitama solistipartiide ülemäärane skandeerivus, mis võis tekkida sellest, et helilooja püüdis tekstirütmi liiga hoolikalt meetrumisse ära mahutada. Kõnetekstide ja vabama kõnelaulu osakaal võinuks olla suurem. Samas oli mahukas tekstiosa üsna hästi jälgitav. Kui vahel tunduski, et lauldust ei saa hästi aru, siis kompenseeris seda puudust teema üldtuntus ja loogiline libreto. Tuleb ka mainida, et teksti kandev muusika ei jõudnud alati sammu pidada teksti sisuliste muutustega. Helilooja püüdis seda saavutada eelkõige instrumentatsiooni abil, kuid strukturaalselt kõlas muusika pikkade lõikude kaupa üsna ühtemoodi.

Kui miski kripeldama jäi, siis ehk kontseptuaalne probleem, mis paistis olevat tekkinud eelkõige lavastaja, teatud määral aga juba ka helilooja, võibolla libretistidegi lähenemisest. Jannsenid, Jakobson ja Hurt olid vastandatud Willigerodele kristluse pinnal, mida väljendasid nt pastor Willigerode sünge risti ette löömine maarahva uskmatusest kõneldes ja pastor Hurda rahvuslik I üldlaulupeo kõne šamaanitrummi saatel. Ometi polnud I üldlaulupeo eel veel mingit “eesti usku”, vaid kõik nimetatud olid tublid kristlased. Teisiti polnud tollal kombekski. Vastanduti baltisaksa ülemvõimu ja seda toetava maakiriku pinnal.

Kokkuvõttes on mul aga Alo Põldmäe uue ooperi ja selle ettekande üle väga hea meel. Dokumenteeritud sai laulupeo kui eestluse vist tähtsaima sümboli sünnilugu teeneka eesti kultuuriinimeste perekonna kahe põlvkonna töö viljana. Soovin lavastusele ja eriti ooperile pikka iga!

Stseen lavastusest, keskel Maria Listra – Koidula. FOTO HENRY GRIIN