_page-0001.jpg)
“Lugupeetud reisija! Teie unistuste lend sihtkohta Seitsmes Taevas väljub väravast Harding. Pagasit eelneva elu kogemuste ja iganenud mõttemallidega kaasa võtta pole soovitav. Lend sisaldab vaadet sügavale hinge põhja ning te mõistate, kes te olete. On oodata tugevat turbulentsi ja arvukaid jätkulende ning suure tõenäosusega ei naase te lähtekohta enam kunagi. Soovime teile imelist reisi!” Jah, oleks keegi mind niimoodi umbes aasta tagasi hoiatanud! Ma ilmselt poleks teda uskunud.
Daniel Harding. FOTO MEDICI.TV
Eelisjärjekorras on äriklassi reisijad…
Tegelikult olen eluaeg üsna ükskõikne olnud igasuguste pingeridade ja preemiate suhtes, tärnid plaadiarvustuste juures ja populaarsustabelid jätavad mind külmaks. Ma ei usu ei muusikute kohta tehtud kiidu- ega laidusõnu. Siiralt arvamust avaldada ei ole inimestel tihtipeale julgust, artisti põhjalikumalt tundma õppida aega. See on täiskasvanute mäng, mida on täis nii tava- kui sotsiaalmeedia, ning see väsitab. Omaette teema on, kui artistid ennast ise ohtralt reklaamivad – tundub, et tänapäeval nagu teisiti ei saakski! Meie aeg on “meeldimise aeg” – “laikimised” sotsiaalmeedias on vaid jäämäe tipp. Kui palju on neid, kes julgevad iseendaks jääda, kes julgevad mitte meeldida? Mul on tunne, et nende artistide juures, kelle jaoks on tähtis olla populaarne, läheb kaduma see, mis kontserdid ja plaadid tõeliselt maagiliseks teeb. See je ne sais quoi, mis on muusikas absoluutselt kõige tähtsam; mida ei saa näha ega kuulda, vaid ainult tunda. Kui me mõtleme ajaloole, siis kuidas suhtusid meie meelest kõige parematesse kunstnikesse nende kaasaegsed? Kas inimesed tunnevad enda ümber ära tõeliselt väärtusliku, kas nad lasevad ennast juhtida südamel, mis ainsana on võimeline tegema õigeid valikuid?
Check-in
See kõik algas nii süütult. Umbes kaks aastat tagasi avastasin YouTube’is video, kus Daniel Harding dirigeeris Mozartit. Sarnasus minu suure lemmiku Claudio Abbadoga oli see, mis mind esmajoones kõnetas – muusika laulvus ja voolavus, peenetundelisus ning nii palju intrigeerivalt varjatut, esmapilgul hoomamatut. Kirg ja intensiivsus, mis on eelkõige detailides ning hullutab oma varjundirohkusega. Ma hakkasin lugema ja vaatama Hardingi intervjuusid, kuulama plaate ning otsustasin, et soovin temast kunagi kirjutada. Sain ka teada, et ta “teine elu” möödub lennumaailmas, et ta on piloot, kel lausa luba juhtida Airbusi. Selles kõiges polnud siiski midagi erakorralist, algus polnud ei äkiline ega rabav, kuid vaikselt hakkas kuuldu-nähtu minu ümber võrku punuma. Eelmise aasta veebruaris käisin esimest korda tema kontserti kuulamas, Pariisi filharmoonias esitas ta koos Orchestre de Paris’ga Jörg Widmanni vioolakontserti ning Mahleri 9. sümfooniat. See oli kahtlemata parim kontsert, mida senini oma elus olin kuulnud – istudes orkestri taga rõdul ning saades osa igast näoilmest ja žestist, olin rabatud, milline kontsentratsioon ja mõttetöö on sel muusikul, kui selgelt ja täpselt ta dirigeerib ning millise musikaalsusega on teda õnnistatud. Ometi tunnetasin tema ja orkestri vahel pinget, millele tollal seletust ei leidnud. Pärast kontserti jagas ta all fuajees koos solisti Antoine Tamestit’ga autogramme – Harding ei paistnud ei õnnelik ega rõõmus, ehkki minu meelest oli lõppenud suurepärane kontsert. Hiljem avastasin internetist, et kõigest paar nädalat enne kõnealust kontserti oli ta kirjutanud sellele samale enda Pariisi orkestrile kirja, et ei soovi nende peadirigendina enam jätkata. Olla orkestri peadirigent ainult kolm aastat – see on muusikamaailmas üpris erakordne. Kontsert, mida kuulsin, oli nende esimene kohtumine laval pärast toda kirja. Niisiis erakordselt halb ajastus minu jaoks? Et tema kontserdid Pariisi orkestriga võivad sootuks teistsugused olla, kogesin käesoleval hooajal, kui kuulasin Pariisi filharmoonias Mozarti ja Mahleri teoseid – need olid vabad igasugusest pingestatusest ning ehkki prantslaslik musitseerimislaad mulle väga lähedane pole, olin tol õhtul võlutud.
Teie orkester ootab teid Stockholmis…
Niisiis ei tundnud ma Hardingit Pariisis veel ära. Sain aru, et ta on suurepärane muusik, keda kindlasti tahan tulevikus veel näha-kuulda – väga tihti ma pärast kontserti niimoodi ei tunne. Aga millal? Aeg oli segane ning teised artistid olid mu tähelepanu köitnud. Ma ei saanud aru, et olin tugevalt nakatatud sellestsamast meie ühiskonda vallutanud populaarsusekultusest – “kui iga jumala päev sinust keegi ei räägi ega kirjuta, siis sa ilmselt ikka oled kehvem kui teised!”. Augustis elasin läbi tugevaid siseheitlusi – pidin valima kahe mind köitnud kontserdi vahel, sest ei ajaliselt ega finantsiliselt poleks ma saanud endale mõlemat lubada. Stockholmis dirigeeris Harding Mahleri 8. sümfooniat ning Berliinis juhatas Kirill Petrenko Berliini filharmoonikute hooaja avakontserti. Ma ei osanud midagi arvata Rootsi Raadio sümfooniaorkestrist ega Berwaldhallenist, olin kahtlev nii taseme kui ka akustika suhtes. Mu süda ütles “Harding”, mu mõistus ütles “Petrenko”; valisin viimase ja kahetsen seda kibedalt siiamaani – praegu ma tean, et kaotasin palju rohkem kui võitsin. Septembri alguses jõudsin viimaks Berwaldhallenisse, Rootsi orkestri kodusaali.
Ettevaatust, turbulents!
Ma ei oodanud sellelt kontserdilt kuigi palju. Nagu mul kombeks, olin korralikult valmistunud, Schumanni viiulikontsert ja Bruckneri 5. sümfoonia olid erinevates esitustes leidnud koha mu kõrvus ja meeltes. Sümfooniaga olid segased lood – kolm erinevat esitust vajutasid loole pitseri “natuke pikk ja staatiline” ning alles neljas pani mu leebuma. Ja siis! 6. septembril 2018 istusin Berwaldhallenis orkestri taga rõdul, kuulasin Brucknerit ja nutsin – ma polnud kunagi midagi nii ilusat ja liigutavat kuulnud. Sama kava esitati ka ülejärgmisel päeval ning see oli veelgi mõjuvam. Minu jaoks siiamaani tihtipeale raskepärane ja monumentaalne Bruckner oli täis õhku ja valgust, muusika voolas ühest fraasist teise; selles esituses oli nii palju laulvust, soojust ja armastust, et puudutas midagi väga sügaval mu hinges. Ma olin olnud sümfooniaorkestri kõlast võlutud juba teismeeast alates ning sestsaadik kuulanud lugematul hulgal erinevate orkestrite proove ja kontserte, jälginud, kuidas dirigendid töötavad minu “lemmikinstrumendiga”. Teadlikult ja alateadlikult otsisin kogu aeg seda minu jaoks ideaalset kõla ja musitseerimist ning ma leidsin selle Berwaldhallenis – ma armusin tol õhtul Rootsi orkestrisse esimesest noodist alates. Orkester mängis sellele dirigendile oma hinge seest välja ning väljendas inimhinge tunnete paletti kogu selle lõpmatus rikkuses. Kas teate ka, kui haruldane see on, kui dirigent on suutnud sellise orkestri luua? Pärast teist kontserti õnnestus mul leida tee lava taha ja otsida üles Daniel Harding – ütlesin talle, et ta on parim dirigent, keda tean ning üks suuremaid muusikuid. Täna, täpselt kaheksa kuud hiljem, kui ma seda kirjutan, on muutunud niipalju, et pean teda üldse kõige paremaks muusikuks.
Jätkulennud
Tagasi koju jõudes olin šokis. Ja kahtlev. Olen ennegi vaimustunud ja pettunud. On ennegi nähtud kütkestavaid maag-dirigente, kes oma kübaratrikkidega hullutavad ning kelle võlumaailmast varem või hiljem valusalt välja kukud. Ometi adusin, et olen ära tundnud enda jaoks midagi väga olulist ja otsustasin riskida. Sel õhtul tegin enda mõistes midagi väga sõgedat – pimesi usaldades ostsin piletid kõigile Hardingi selle hooaja Berwaldhalleni kontsertidele. Sest kas pole õigus siis Väikesel Printsil, et “ainult südamega näed hästi”? Nagu ka selles, et “tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida”. See hooaeg Berwaldhallenis oli üks suur unenägu ja muinasjutt. Iga järgmine kontsert oli eelmisest parem, iga järgmise korraga meeldisid mulle see dirigent ja tema orkester aina rohkem. Ma polnud uskunud, et tänapäeval toimuvad sellised sümfooniakontserdid – kus iga noot on ime, kus viie sekundi jooksul toimub rohkem kui enamasti 50 minuti jooksul, kus valdavalt meloodiat dirigeeriva isiku asemel seisab orkestri ees muusik, kes ma-ei-tea-kuidas-ja-mis-valemiga suudab jälgida ja juhtida igal sekundil partituuri kõiki kihte, tuues välja just selle kõige olulisema. Ma nägin dirigenti, kes oli ettearvamatu, loominguline, julge, õrn, kirglik, tundlik, jõuline, haavatav, siiras ja meeletult andekas. Ma nägin orkestrit, kes oli erakordselt paindlik, pehme, soe ja täielikult pühendunud muusikale, kelle mängutase oli nii kõrge nagu ma eales poleks Berwaldhallenisse minnes oodanud. Ja siinkohal ei mõtle ma pelgalt tehnilist taset, vaid eelkõige seda, MIDA ja KUIDAS need muusikud väljendavad. Kui palju värve ja nüansse on nende orkestrantide muusikas, kui hästi nad üksteist kuulavad – nad on võimelised kuuldavale tooma nii intensiivset ja tihedat kõla, millist ainult Berliini filharmoonikute juures olen täheldanud, ning mängima samas ka erakordselt tundlikult ja õrnalt. Sain aru, et artiklit Hardingist ei tule, sest ma ei suuda ealeski sõnadega peegeldada midagi nii ilusat ja mõjuvat nagu ma Stockholmis igal kontserdil kogesin. Kuulasin sel hooajal tosinat Hardingi dirigeeritud kontserti ning need kõik olid mitte ainult erakordsed, vaid lausa maagilised. Kui keegi mulle sellist juttu räägiks, ma ei usuks teda. Mul on endal ka raske uskuda, et see kõik tõesti nii oli.
Pagasi äraandmine
See oli vist kuulus Ferenc Liszt, kes kurtis kunagi, et tal on tihtipeale tunne nagu pürotehnikul, kes on just taevasse lennutanud oma kõige ilusamad raketid ja siis teada saanud, et ilutulestikku vaatama tulnud inimesed olid kõik pimedad. Jaa, pole midagi uut siin päikese all, Berwaldhallenis olen tihti sellele mõelnud. Kontserdid, mida seal olen kuulanud, pole enamasti välja müüdud; publik on tihtipeale kas eakas või väga eakas; minusuguseid püsti seistes aplodeerijaid ja “braavo!” karjujaid pole paraku kuigi palju. Üks väga lihtne põhjus võib olla see, et Harding pole pärit Rootsist ega ka mitte selle naaberriigist; väikerahvad on ilmselt selles küsimuses tundlikumad.Minu suur lemmik Claudio Abbado, kelle salvestusi kogu elu armastanud olen, on mulle mingis mõttes lakmuspaberiks – kui mul teda kuulates mõte uitama läheb, siis tean, et tuleb hakata “oma hinge eest hoolt kandma”. Et igapäevane orav-rattas-tormlemine on kõrvad kurdistanud ja südame lukustanud. Hardingiga on mõneti sama lugu – ta on artist, kellele tuleb poolele teele vastu minna. Peab kiiremini mõtlema, oluliselt suurema tähelepanu ja intensiivsusega kõike jälgima kui muidu harjunud; kui seda ei suuda, siis võib juhtuda, et magad vähemalt poole sellest imest maha, mis igal murdosasekundil aset leiab. Harding on alati üllatav ja hetkes loov: ma olen kuulanud teda rohkem kui ühtegi teist artisti oma elus ning ma ei oska kunagi ennustada, mis mind tema järgmisel kontserdil või salvestusega ees ootab.
Sarnaselt Abbadoga on ka Harding ääretult tagasihoidlik artist, te ei näe tema kontsertidel eales mingit show’d. Tema pühendumus ja täielik egovabadus musitseerimisel on selline, mida ma kunagi varem pole näinud, mis on nii haruldane, kadestamisväärne ja kütkestav. Kui paljud tema ametivennad on läinud mugavama vastupanu teed ning juhatavad särgiväel, kannab Harding kontsertidel alati frakki või ülikonda. Arvate nüüd, et teid ootab ees üks konservatiivne õhtu traditsioonilises võtmes? Vale! Harding on kõige omanäolisem, põnevam ja lummavam muusik, keda tean. Aga tema kontsertide erilisus on tervenisti helides, ta teeb muusikat, mitte teatrit. Avage oma kõrvad ja süda, ning te upute maagiasse.
Lennumenüü
Ei saa öelda, et Harding hellitaks oma publikut populaarsete ja tavamõistes kaunikõlaliste teostega. Nendes seitsmes kavas, mida Rootsis kuulsin, oli palju teoseid, mida tundsin väga vähe või üldse mitte ning mis olid nõudlikud nii kuulajaile kui ka mängijaile. Mitme partituuri polnud Eestis üldse olemas ja nendeks kontsertideks valmistumine oli seega paras väljakutse. Õppisin põhjalikult tundma ja armastama selliseid teoseid nagu Schönbergi viiulikontsert, “Gurre-laulud”, “Verklärte Nacht” ja “Friede auf Erden”, Dvořáki “Die Waldtaube”, Wagneri “Waldweben”, Mendelssohni “Die erste Walpurgisnacht”, Britteni “Nocturne” op. 60, Widmanni 2. viiulikontsert jne. Ma ei tea, kas Hardingil ongi kombeks Berwaldhallenis enamasti vähemängitud, ehkki suurepärast muusikat esitada; mind tegid need kavad igatahes kadedusest roheliseks. Õnnelikud rootslased!
Mis puudutab koostööd solistidega, siis minu jaoks Harding vähemal või rohkemal määral alati n-ö varastab show’. Ma pole kunagi kuulnud nii huvitavalt ja eredalt kujundatud Sibeliuse ja Bergi viiulikontsertide orkestripartiisid, kui sel hooajal Berwaldhallenis, kuid ma ei mäleta paraku peaaegu mitte midagi solistist. Kuid samas muusikaline ühtesulamine Carolin Widmanniga Jörg Widmanni 2. viiulikontserdis ja Andrew Staples’iga Britteni nokturnis oli täiuslik – need olid hetked, kui unustad hingata, sest koged midagi väga erakordset. Ma tean juba ette, et hakkan tulevikus nendesse mälestustesse tagasi põgenema – need olid hetked, mil sai puudutada taevast.
Kuid samavõrra kütkestavad olid ka mitmed “publikumagnetid”. Brahmsi “Saksa reekviemi” tundlik ja kirglik tõlgendus sai kuuldavasti ka salvestatud ning ma ei jõua selle plaadi ilmumist ära oodata. Kui erinevad olid Beethoveni “Eroica” esitused kahel järjestikusel õhtul – nagu Eusebius ja Florestan, üks inimene, aga kaks vastandlikku portreed! Just siis sain aru nende muusikute potentsiaali tõelisest suurusest: erinevate versioonide loomine nõuab väga andekat ja julget dirigenti ning väga kõrgetasemelist orkestrit. Ja usaldust, seda tänapäeval väga erakordset nähtust.
Piloodi kabiin
Märtsis tegin viimase meeleheitliku katse nendes muusikutes pettuda. Sain loa kuulata kõiki kontserdieelseid proove, näha selle dirigendi ja orkestri n-ö köögipoolt. Äkki näen-kuulen midagi, mis äratab minus toriseva-iseteadva-lajatava kriitiku, kes juba liigagi kauaks mingisse seletamatusse lummusesse on vajunud? Ootasin seda nädalat põnevuse ja ärevusega.
Ja mind tabas šokk, jällegi. Veelgi hullem turbulents kui Bruckneri puhul. Esimese proovi esimese teose läbimäng oli nii hea ja mõjuv, et mõtlesin: mida siin veel proovida on? Ka kontsertidel olen harva kuulnud midagi nii haaravat kui nendes proovides. Nautisin, kuidas dirigent niigi imeliselt läbipaistvat faktuuri veelgi kirkamaks, reljeefsemaks ja värvikamaks muutis, kuidas orkester absoluutselt momentaanselt reageeris dirigendi igale liigutusele ja märkusele. Tosina aasta jooksul, mil Harding on selle Rootsi orkestri dirigent olnud, on ta loonud midagi erakordset – nii head üksteisemõistmist ja koosmusitseerimist pole võimalik ette kujutadagi, kui seda ei koge. See orkester on tõesti Hardingi instrument – ehkki sajapealine, kuid nii ühtne ja paindlik. Midagi sellist pole võimalik saavutada projektorkestriga, sest siis pole aega kokku kasvada. Ning iseteadvad tipporkestrid ei taha lasta endid muuta. Rootsi orkester koosneb sõpradest, kes on suurepärased muusikud ja soovivad kogu aeg paremaks muutuda. See on imeline, nii vaadata kui kuulata.
Ma annan alla. Olen kuulanud väga palju Hardingi plaate ja kontserdiülekandeid, käinud tema kontsertidel, näinud teda lava taga ja proovides. Kui sama kava esitatakse kahel õhtul, olen kuulanud mõlemat kontserti. Ma nägin, kuidas ta juhatas ajal, kui tal jalg kipsis oli – jah, ta tuli lavale karkude abil ja juhatas istudes, kuid kontsert oli nii meeletult hea, et värisesin vaimustusest. Ma olen teinud kõike, mida oskan, et anda endale võimalus olukorda n-ö realistlikumalt näha ning kriitikukõrv tumedamatel toonidel tööle panna. Aga olukord on lootusetu. Tõstan käed üles ja tunnistan: see mees on geenius! Ja tema orkester parim, mida olen kuulnud.
Lennusoovitus
Ma jään ilmselt igavesti mõistatama, kuidas on kõigest kolme prooviga võimalik luua nii maagilisi kontserte. Pianistid ja dirigendid, need igavesed rändajad, vahetavad ju pidevalt oma instrumente ja ei saa oma kontserdisaalis ootava pilliga eales nii lähedaseks kui võibolla sooviks. See, mida kogesin Stockholmis, ongi väga harukordne. Harding juhatab pidevalt erinevaid maailma tipporkestreid kuulsaimates kontserdisaalides, seal leiate ka rohkearvulise ja huilgava publiku, kes Rootsis tihtipeale puudub. Kuid minu süda on Berwaldhalleni suurepärase akustikaga saalis, kus ma kuulen tõelist armastust muusika vastu.
Ma jumaldan Hardingi plaate, mis ta on teinud Rootsi orkestriga. Berliozi “Fantastiline sümfoonia”, Bartóki viiulikontserdid Isabelle Faustiga, Jörg Widmanni autoriplaat – olen neid kuulanud korduvalt ja ilmselt jäängi kuulama. Kuid mu absoluutsed lemmikud on tema viimased plaadid – Mahleri 9. ja 5. sümfoonia. Kui ma peaksin kunagi üksikule saarele sattuma ning saaksin kaasa võtta ainult ühe muusikateose, siis oleks see kindlasti Harmonia Mundi firmamärgi all välja antud Mahleri viies. Loomulikult saab nautida juba ainuüksi väga kõrget tehnilist mängutaset ja Hardingi geniaalsust teose vormi ülesehitamisel, vormiosade üksteisesse sulatamisel; tema oskus leida just antud hetkel ainuõige tempo, kõlavärv ja karakter on täiesti rabav. Kuid ma ei räägi sellest. Minu meelest mõistab Harding Mahleri muusika olemust paremini kui ei keegi teine – kogu selle valus, ahastuses ja ilus. Hardingi dirigeeritud Mahleri sümfooniad on tõesti universumid, nagu helilooja lausa oma sõnadega on sedastanud.
*
Nagu näha, ma siiski kirjutasin selle artikli, sest kirjutamata jätta oleks olnud veel raskem. Olge teie targemad kui mina – otsige, riskige, kuulake alati oma südant. Pole olemas kurvemat reetmist maailmas kui reeta iseennast. Ma arvasin sügisel, et kuulan sel hooajal Berwaldhallenis ühte kontserti. See, mis toimus, räägib iseenda eest – ühel hetkel leidsin end lendamas pidevalt Tallinna ja Stockholmi vahet ning üks unenägu järgnes teisele.
“Milline inimene on sind mõjutanud kõige rohkem?”, tavatseb Mezzo TV küsida. Ma tean, mida ma vastaks. See on muusik, kes muudab maailma paremaks paigaks, kelle kontserdid ja plaadid on täis ilu, elu ja armastust. Ja te teate, keda ma mõtlen.
Kas teadsite, et Daniel Harding
on sündinud 31. augustil 1975 Oxfordis
õppis trompetit Chethami muusikakoolis
sai 17-aastaselt Sir Simon Rattle’i assistendiks Birminghami sümfooniaorkestri juures
oli juba 19-aastaselt Claudio Abbado assistent Berliini filharmoonikute juures
tegi debüüdi Berliini filharmoonikutega 21-aastaselt
pole õppinud dirigeerimist mitte ühestki koolis
on Mahleri kammerorkestri conductor laureate
oli Londoni sümfooniaorkestri esimene külalisdirigent
on saanud Grammy auhinna Britteni “Billy Budd” salvestuse eest
juhatab regulaarselt selliseid maailma tipporkestreid nagu Berliini ja Viini filharmoonikud, Royal Concertgebouw Orchestra, Baieri Raadio sümfooniaorkester jpt.
on kahe lapse isa, abielust vioolamängija Béatrice Muthelet’ga on tal poeg George ja tütar Adele
on aastast 2018 “Anima Mundi” festivali kunstiline juht
on jalgpalliklubi Manchester United fänn