_page-0001.jpg)
Koorilaul ja Eesti – kes neid suudaks lahuta. Tänavuse 150 aasta juubeli laulupeoks on kogu koorirahvas hoolega valmistunud. Aga mitte sellest ei tule praegu juttu. On tõeline kingitus, et meil on noor (koori)helilooja, kes kuuleb südamega, näeb kinnisilmi ja oskab oma kogetu selliseks muusikaks vormida, mis ei jäta puudutamata. Selliste inimeste olemas olles võib meil olla lootust pidada Eesti laulupidu veel isegi 150 aasta pärast.
Tänavusele juubelilaulupeole on sinult tellitud ühendkooride kantaat. Kuidas “Igaviku tuules” sündis?
2017. aasta veebruaris helistas laulupeo kunstiline juht Peeter Perens ja tegi mulle topeltettepaneku: kirjutada laulupeo kantaat ja seda ka ise juhatada. Samas andis ta üsna selged juhtnöörid, mida ta tahaks, et see kantaat sisaldaks – et seal oleks omavahel põimitud eesti regilaul ja eesti klassikaline luule. Juba kõne ajal tuli pähe mõte, et mis oleks, kui saaks kuidagi ühendada eesti regilaulu Juhan Liivi hästi selgete, kargete, lihtsate, aga sügavate mõtetega, mis tuleksid regilaulust välja justkui palvehelmed. See, kuidas Kristjan Jaak Petersoni tekst lisandus, tuli endalegi üllatusena. Juhtus nii, et pidin minema Tartusse mandlilõikusele, aga kuna ma olen veidi äreva loomuga, siis paraku ma sinna operatsioonile ei jõudnudki – läksin hoopiski Toomemäele jalutama ja rahunema. Sattusin Petersoni kuju juurde ja lugesin värske pilguga seda ammu teada lauset: kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida? Ma ei olnud seda varem helilooja pilguga lugenud. Ühtäkki hakkas see lause seal monumendil justkui värelema, tekkis muusikaline aisting, ja siis tuli ka idee, et äkki saaks selle ka kuidagi kantaati ühendada. Kantaadis on seega fragmendid Petersoni luuletusest “Kuu”; laul algab ja lõpeb sellesama küsimusega ja kulmineerub lausega: siis ma võtan teid, selge, sinise taeva tähed, maa pealt kõrge isamaa poole rõõmuga vaadates laulda. Vahepeal on ridu Juhan Liivi luuletusest “Sa oled kui” ja kokku tekib selline põiming, mis minu jaoks otsib kontakti millegi igavesega, milles on puhtus ja vägi.
Ja kuidas leidsid laulus kasutatud regiviisi?
Regilaulu käisin otsimas Tartus rahvaluulearhiivis. Asusin otsima regilaulu, mis muu hulgas kõneleks ka jumalast – mind huvitas, et kas leiaksin regilaulumaailmast kokkupuutepunkti sakraalse elutunnetusega. Ja see on seal täiesti olemas! Tegelikult oli soov leida mõni n-ö maagiliselt ilus viis, mida ma ei ole varem kohanud. Kuulasin ja otsisin seal päris palju, aga lõpuks komistasin ikkagi üsna üldtuntud viiside otsa: “Lähme, lähme, käime, käime...” ja “Lähme, ellad, käime, kullad…”. Otsides katsusin usaldada iseennast ja kuulata, missuguseid tundeid mistahes viis minus tekitab, ja need viisid panid ennast kuulama. Ei ole võimatu, et olen lapsena neid oma ema (Urve Uusberg – Toim.) lastekooris laulnud, kuna laulsime palju regilaule.
Muidu olen rahvaviise otsides kasutanud Veljo Tormise ja Ülo Tedre koostatud “Uut regilaulikut”, mille Tormis mulle kinkis. Minu side regilauluga on üldse mingis mõttes väga Tormisest inspireeritud. Kui ma olin noorem, laulsin erinevates koorides väga palju Tormise seadeid ja hiljem puutusin temaga ka isiklikult kokku.
Kas oled enda puhul ka Cyrillus Kreegi mõjutusi täheldanud?
Võiks öelda, et minu suurimad eeskujud eesti koorimuusikas ongi Kreek, Tormis, Arvo Pärt, Mart Saar. Kreegi peale olen ma väga palju mõelnud. Avastasin Anu Kõlari doktoritööd (“Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu”, Tallinn, 2010 – Toim.) lugedes temaga nii mõndagi ühist: mõlemad oleme väikesest kohast pärit; mõlemad oleme õppinud vaskpuhkpilli – tema trombooni, mina trompetit; Kõlar räägib Kreegi puhul veel niisugusest nähtusest nagu paigatruudus – mina tunnen Raplaga midagi taolist. Kreek tegi just umbes minu vanuselt otsuse minna Haapsallu tagasi ja hakkas seal kohaliku muusikaelu põldu kündma. Ma tunnen lausa füüsiliselt, et pean teatud regulaarsusega Raplas käima, vastasel juhul ma jään lihtsalt haigeks. Vahel piisabki ainult sellest, et ma lähen, olen ühe öö kodus, jalutan läbi oma kindlad paigad. Kuna mul oli hästi harmooniline lapsepõlv, siis ma tunnen, et minu hing tunneb end seal hästi. Võimalik, et asi polegi niivõrd seotud Rapla kui linnaga, kuivõrd minu harmoonilise lapsepõlvega, kuid seetõttu tekib iga paigaga ses linnas hinges soe tunne! Aga ka üldisemalt olen ma tegelikult n-ö väikelinna-usku ja Tallinna eluga kohanemine on olnud mulle kohati päris keeruline.
Mis veel aga Kreegi puhul inspireerib, on see, et ta on suutnud väga väheste vahenditega luua minu meelest väga sügava maailma. Ehe näide on tema “Taaveti psalmid”, mis ei ole kuskilt otsast üleliia keerulised, aga mis on meie koorimuusika tõeline klassika.
Kreegiga seob mind ka vaimuliku rahvaviisi maailm, viimasel ajal olen hakanud neid ka ise seadma. See on minu meelest uskumatult ilus sfäär. On huvitav, kuivõrd erinevalt saab neile läheneda ja ilu luua. Ehe näide on Tõnu Kõrvits; Kreegi seaded on nagu üks, Kõrvitsa omad teine maailm, aga mõlemad on väga andekad minu meelest.
Ise olen kirjutanud tänaseks päevaks ühe teose, kus Kreek ja Tormis eeskujudena on omavahel justkui kokku saanud: pooletunnine teos “Õhtu ilu” koorile, vokaalansamblile ja keelpilliorkestrile, kus olen omavahel põiminud eesti regilaule ja vaimulikke rahvaviise. Ühtlasi on see teos kahtlemata ka inspireeritud mu oma õpetaja Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihikust”. Mõte kirjutada “Õhtu ilu” tuli nii, et juhendasin Saaremaal oma ema Riinimanda kooride suvelaagris, kus olen lapsest peale käinud, töötubasid: ühel aastal regilauludel, teisel vaimulikel rahvaviisidel põhinevalt. Valisin mõlema töötoa ühisosaks õhtu temaatika ja otsisin sellega seotud laule. Viisid jäid kummitama ja ühel hommikul ärgates, veel justkui poolunes, olid need kõik korraga peas koos. Sealt hakkaski idanema mõte, et kas ei saaks neid panna kuidagi omavahel põimuma.
Kooriteost kirjutama hakates – kuidas see tavaliselt kujunema hakkab, mis on algimpulss?
Minul on ilmselgelt lähtealuseks tekst. Tihtilugu läheb teksti otsimisele rohkemgi aega kui pärast kirjutamisele. Tekst peab sada protsenti inspireerima. Tekstid eristuvad minu jaoks selgelt juba lugedes – kas nad kuidagi helisevad laulu keeles või on lihtsalt huvitav lugemine, mis aga ei ärata muusikalisi kujundeid. Puht keele kõlaliselt on tekst ju samuti muusika, oma rütmide ja kõladega. Selles mõttes mõni tekst luuleraamatus juba piltlikult öeldes väreleb, heliseb, justkui ootab, et teda muusikasse valataks. Oma ühe lemmikluuletaja Ernst Enno puhul olen tihtilugu mõelnud, et täiesti vabalt võisid tal olla oma viisid, kui ta neid tekste kirjutas, kuna oma olemuselt on need justkui laulud. Kujutan ette, et ta võis ümiseda, kui ta näiteks jalutades neile tekstidele mõtles. Tekst on seega minu puhul a ja o.
Kui on suurema teose tellimus, on protsess keerulisem – mis on alguspunkt, mis on üldsegi temaatika, mida väljendama hakata. Vahel on isegi juba enne kirjutama asumist teatud pingelangus, kui saab teksti struktuuri paika – mis võib küll kirjutamise käigus siia-sinna natuke muutuda –, ja kui olen enda sees üldsegi üles leidnud selle miski, mida soovin siiralt väljendada. Sest eks tellimuse puhul on alati keeruline, kuna tellimus algimpulsina ei tule mitte minu seest, vaid väljast. Kui ma heliloominguga alustasin, siis ma ei kirjutanud ju tellimusi, vaid neid mõtteid, mis mul olid, ja siiani on mul arvutis fail, kus on n-ö vabad mõtted, ja see fail aina pikeneb. Kui mul ei oleks ühtegi tellimust ja samas oleks majanduslikult võimalik, jaguks mul juba praeguse faili puhul tööd viieks-kümneks aastaks, aga neid ideid tuleb kogu aeg juurde... Mis ei tähenda samas, et tellimus on tingimata midagi negatiivset. Vastupidi! Olen alati tänulik kui keegi tellib ja katsun endas leida siirast inspiratsiooni. Samal ajal see täielik vabadus siiski ei ole.
Kas vabade mõtete lehelt ei anna midagi tellimuste alla sikutada?
Ideaal oleks täielik vabadus, et parasjagu kirjutad teost, mida tunned, et tahadki just sel hetkel kirjutada. Ja kui see saab valmis, siis vaadata enda sisse ja mõelda, mida tahad järgmiseks teha. Aga olen aja jooksul õppinud tellimusi veidi selles osas suunama. Näiteks praegu saangi kirjutada muusikat, mis harmoneerub hetkel õues oleva meeleoluga, ehk siis teemaks on kevad ja kiituselaul. Ja sügisel kirjutasin teost, mille tekst oli Uku Masingult ja fragmendid ka K. J. Petersonilt ning mis läks minu meelest ideaalselt kokku novembriga. Varem on olnud hetki, kus tuli kirjutada näiteks sügise pimedast ööst, kui samal ajal oli õues päikeseline kevadilm. Tõmbad küll kardinad ette ja tekitad pimeduse, aga on karjuv vastuolu hetke meeleolu ja käsil oleva temaatika vahel.
Sinu loomingul on palju välismaiseid esitajaid, YouTube lausa kubiseb. Kuidas need sidemed on tekkinud?
Valdavalt levib minu muusika vist USA-s ja Kanadas, kus on väga aktiivne koorielu, ja puhtalt seetõttu, et USA kirjastus Walton Music kirjastas neli minu lugu: “Muusika”, “Õhtul”, “Valgusele” ja “Kodutee” – need neli levivadki; viimast on Eestis vist esitatud ainult ühe korra. Endal on ka naljakas vaadata, sest tõesti on tuub nende nelja salvestusi täis. On huvitav, et levivad just eestikeelsed laulud, kuigi ma olen kirjutanud ka ladina ja inglise keeles. Kusjuures nad laulavad peast! Ja tihtilugu esitavad neid ka vägagi head koorid.
Muidugi tuleb selle leviku eest tänulik olla, aga teisalt mulle tundub, et USA koorimuusika skeene ees peab ka natukene ettevaatlik olema. Ja kui Walton Music kord küsis, kas ma soovin kirjastada eelpool mainitud “Õhtu ilu”, öeldes, et sellel oleks kindlasti väga suur menu, ütlesin ma ära. Mõtlesin, et kas ma tahan, et lugu, mis on mulle niivõrd isiklik ja Eesimaaga seotud, ning teades, kui jõuline on Ameerika skeene – tuub oleks täis “Õhtu ilu” esitusi USA kooride esituses… Ma ei taha seda...
Peab üldsegi tõdema, et koorimuusika on nüüdismuusika vallas justkui natukene omaette, eraldi sfäär. Üle maailma on päris palju heliloojaid, kes on tuntud ja levinud ainult koorimuusika valdkonnas. Näiteks on üsna jõuline USA helilooja Eric Whitacre, kelle esiisa on omakorda Morten Lauridsen. Kui mina Whitacre’i esimest korda kuulsin, siis ta polnud veel tuntud. Tõesti, kui ta tuli pildile, oli see, mis ta teeb, minu jaoks väga ilus ja mõjus väga värskena. Tol ajal ei olnud ma ka Ameerika koorimuusikaga laiemalt kursis ja sain paratamatult temalt mõjutusi; minu varasemas loomingus on tema helikeelega vististi teatud ühisosa. Ent nüüd on huvitav näha, et üle maailma on palju heliloojaid, kes ka kirjutavad selles stiilis ja kes minu meelest mõnevõrra n-ö amerikaniseeruvad. Algul tulevad nende helikeelde samad värvingud, aga kõik on veel nende oma keeles. Kui tuleb rahvusvahelisi tellimusi, lähevad nad üle inglise keelele ja Põhja- või Baltimaade hing muutub sujuvalt mõnevõrra justkui kokakoolaks. Olen mõelnud, et mina ei taha seda. Mulle on küll heakõlalisus ja meloodilisus hingelähedane – ma ei saa sinna midagi teha, ma tõesti armastan, kui muusika on meloodiline –, aga ma olen hakanud otsima mingisuguseid uusi võimalusi, kuidas säilitada oma meloodiline hing, püüdes samal ajal mitte muutuda kokakoolaks.
Kui loo on tellinud välismaa koor, siis olen kirjutanud ka inglise keeles, aga alati on endal võõras tunne jäänud – seda mitte niivõrd kirjutades, aga pärast kuulates. Inglise keel on küll keel nagu iga teine, aga üha enam mulle tundub, et ta on nii argi- kui popmuusika keelena lihtsalt üle kurnatud, juhul muidugi kui ei ole tegu ehtsa british english’iga ja kui seda laulab mõni Briti koor.
Olen kirjutanud ka ladina keeles. Seda olen teinud aga võideldes enda sees teatavate kõhklustega: et kui ma iga pühapäev kirkus ei käi ja kui ma kaasaegse inimesena olen kursis ka paljude teiste usunditega, samas näen, et kristluses on palju, mis on mulle oluline, siis kust läheb see piir, et ma võin kristlikku muusikat kirjutada? Olen leidnud enda jaoks aga taolise põhjenduse, et lisaks sellele, et meil on kristlus usundina, võime rääkida ka kirikumuusikast kui ühest muusikalisest sfäärist, ning end koorimuusikas kodus tundva heliloojana on mind enim inspireerinud kooriteosed pärinenud valdavalt just sakraalmuusika vallast.
Eelmisel hooajal kirjutasin “Missa Tagore”, kus lisaks ladinakeelsele missale kasutasin ka Rabindranath Tagore tekste (inglise keeles). Üks peamisi põhjusi, miks ma tahtsin seda kirjutada, oli see, et kuidas suhestuda oma praeguse kogemusega heliloojana Palestrina või Frank Martini missadega. Koorimuusikaheliloojale on missa nagu instrumentaalheliloojale sümfoonia või keelpillikvartett, st klassikaline suurteos. Teisalt on vokaalmuusikas vaimuliku teksti abil võimalik väljendada midagi suuremat kui ilmalikku teksti kasutades – igavest ruumi, kõiksuse avarust, püüda vaadata üle maiste piiride – see on seal kõik olemas. Pealegi on ladina keel minu jaoks juba tegelikult lapsest peale tohutult inspireeriva kõlaga. Nii et sisemiselt kõheldes ja kaheldes olen neid ladinakeelseid teoseid kirjutanud. Kui kahtlused läksid suuremaks, siis pöördusingi välistellimuste puhul inglise keele poole, tundes, et siis pole vähemasti seda küsimust, et kas ma tohin seda teksti kasutada.
Regiviisi ja Tormise eeskujuga seostub ju hoopis paganlik maailm.
Seda küll. Ühest küljest on huvitav, teisalt vastuoluline, et eestlastena on meil siin nii paganlik kui ka kristlik kultuur. Minu kaks suurimat eeskuju Pärt ja Tormis ongi selles osas ju täielikud vastandid. Tormis on sügavalt n-ö maausku, aga tintinnabuli-Pärt on minu meelest justkui kristluse kehastus muusikas – see pole ainult helilooming, vaid kuidagi laiemalt kristliku maailma vaimse ruumi väljendus, kus on koos teatav elu-surma dimensioonist lähtuv tõsidus, pühalikkus ja puhtus; ning täielikult pääsebki tema muusika mõjule minu meelest just kiriku võlvide all, nii akustilises kui ka vaimses mõttes. Kui Tormise muusika allikaks on sageli regilaul ja Pärdil gregooriuse laul, siis huvitav on see, et neil lauludel on siiski ka mingi ühisosa. Gregooriuse laul on nagu jõgi, mis lainetab oma melismides, regilaul on ehk staatilisem oma kordustes, aga nende ühisosa on katkematus ja samas ka mingisugune ürgsus, ühest noodist lähtumine, ühe noodi kesksus. Selles mõttes on Tormise ja Pärdi muusikal olemas ühisosa. Juur, millega nad tegelevad, on justkui mingisugune ürgne substants, aga ühele väljendub see regi-, teisele gregooriuse laulus.
Regilauludel ja vaimulikel rahvaviisidel on ju samuti erinev traditsioon, üks on ilmalik, teine vaimulik, aga ürgsus on neis mõlemas.
See on muide ka võibolla üks põhjus, miks mina olen oma helikeeles n-ö tonaalne. Tunnen, et side ürgse noodiga on nii tugev, et minu jaoks oleks kunstlik end sellest välja painutada selle nimel, et olla kuidagi uus või kaasaegses esteetikas aktsepteeritav. Ma ei saa sinna midagi teha, tonaalne muusika tuleb minust iseenesest. Olles kasvanud eestlasena ja muusikat armastavana ning kui minu eeskujudeks on olnud nii Pärt, Tormis, Kreek, Saar või ka Ester Mägi, siis ma tunnen, et ma olen paratamatult kõige selle segu. Ma tunnen end ehk kõige puhtamana, kui ma võtan eesti klassikalise luule ja otsin siis ka sealt n-ö vaimulikke mõtteid – kirjutan oma emakeeles ja ei kirjuta otseselt kristlikke mõtteid, aga mõtteid, mis räägivad minu jaoks vaimulikust, jumalikust sfäärist.
Eesti luule on minu meelest selles mõttes tõeline varalaegas, sellega tegeldes mul eriti kõhklusi ei ole. Samas alati, kui olen laulnud ladina keeles, on mulle tohutult meeldinud, minu meelest on see väga kaunis, nagu laulu keel. See hakkab alati ise voolama, nii palju kui ma olen selles keeles kirjutanud. Ka dirigendina on ladina keelega töötada lausa lust, erinevalt saksa, inglise, prantsuse, vene keelest – ta on hästi loomulik, eestlasel ei tule teha mingit keeleakrobaatikat.
Vahepeal on mind isegi painanud need küsimused, et kes ma siis ikkagi olen. Aga siis ma olen mõelnud, et heliloojatel ongi olnud mitmeid eri nägusid. Kasvõi Kreek. Ühest küljest on ta minu jaoks vaimulik helilooja, samas on tal väga palju naljalaule, samuti moodsas helikeeles laule. Mitmekülgsus lisab heliloojale värvi. Või nt Liszt – edev, väljapoole suunatud virtuoosse klaverikunstnikuna kirjutab ta elu lõpupoole askeetliku ja sissepoole vaatava “Via crucise”... Helilooming ongi nagu vaba maa. Miks mitte väljendada kõike, mis sulle endale tundub siiralt inspireeriv. Eks elu paneb paika, mis sellest jääb või ei jää.
Huvitav on näha eeskujude mõju, me kõik olemegi paratamatult mingisuguse keti lülid. On miski, mis inspireerib meid muusikat kirjutama. Nagu minu õpetaja Tõnu Kõrvits on väga ilusti öelnud: igaühel on oma laul laulda. Meil on oma laul, mis tuleneb juba sellest, kuidas me sünnime, milline on meie meelelaad, meie lapsepõlv, perekond jne, mis on meile loomuomane. Aga sinna juurde tuleb muusika, mida me ümberringi kuuleme. Kasvõi staažika koorilauljana olen ma palju laulnud eri repertuaari. On teoseid, mis on mind rohkem kõnetanud ja teisi, mis vähem. See, mis kõnetab rohkem, jätab sügavama jälje ja hakkab ka enda loomingus paratamatult peegelduma.
Kui igaühel on oma laul laulda, kas siis igaühel on ka oma pillilugu mängida?
Heliloominguga tegelemist ma tegelikult üldsegi alustasin instrumentaalmuusikaga, väikeste klaveripaladega. Kui mul oli vaba aeg ja päev, siis see oli minu rõõm. Muusika kirjutamine oli minu jaoks nauditav tegevus, nagu lapse jaoks mängimine. Kui nii võtta, siis on mul vähemalt endal alati olnud olemas usk endasse kui instrumentaalheliloojasse. Mul ei olnud ju plaani, et hakkan koorimuusikaheliloojaks. Ühel hetkel lihtsalt tundus huvitav proovida kirjutada üks koorilaul, siis teine, siis tegin koori ja nii ta kuidagi läks. Ja siis tekkis juba teatav sõltuvus. (Naer.) Ma ei avastanud ka eesti luulet mitte koolitunnis, vaid siis, kui hakkasin koorimuusikat kirjutama. Lugedes leidsin, et seal on nii palju inspireerivat. Juhan Liivi kogumik “Sinuga ja sinuta” – ma sõna otseses mõttes sõin neid tekste, üks oli ilusam kui teine.
Praegu mind identifitseeritakse pigem kooriheliloojana, kuigi ma olen kirjutanud ka kammermuusikat, samuti natuke orkestrimuusikat. Tõsiasi on see, et hingelähedane on kirjutada tekstist lähtuvalt, aga ma ei ole ennast ka instrumentaalmuusikale lukku pannud. Viimase aja kõige inspireerivamad kogemused on olnud kirjutada suurvorme, kus saab ühendada instrumentaal- ja koorimuusika.
Tegelikult oli üldsegi põhjus, miks ma klassikalist heliloomingut läksin õppima, unistus kirjutada kunagi sümfoonia. Suurim eeskuju on mulle olnud Sibelius. Sattusin õrnas eas Santeri Levase kirjutatud Sibeliuse elulugu lugema. Olin vist 16–17-aastane, kui Rapla muusikaõpetaja temast rääkis ja soovitas seda raamatut. See haaras mind tohutult. Olin just sel ajal ka alustanud oma esimeste klaverikatsetustega, nii et sealt tegelikult hakkaski nagu midagi idanema, tekkis unistus, et äkki ma võiksin ka kunagi olla helilooja.
Kui nüüd julgelt edasi unistada, siis edaspidi võikski sukelduda sümfoonilisse muusikasse. On olnud ka mõtteid, et võibolla minna õppima orkestridirigeerimist. Sest ma tunnen, et ma olen tegelikult kirjutama õppinud eelkõige läbi muusika praktika – sellest, et olen ise palju laulnud ja juhatanud. Koori ma tunnen just tänu sellele. Need lõputud tunnid, mis sa veedad proovis, isegi vestlused lauljatega, või iseenda kogemused lauljana – noodipildis võib ju asi tore välja näha, aga kui see su hääle ära tapab, siis… Olen mõelnud positiivse kadedusega orkestridirigentide peale – kui palju on sellest tegevusest võimalik heliloojana õppida! Teost partituuriga korra kuulata või kontserdil käia on ka arendav, aga paljud asjad selginevad just prooviprotsessis. Näiteks kui proovis tekib mingis kohas mõni error, või vastupidi, kui miski läheb imeliselt kõlama ja sa tajud seda lausa ihuliselt…
Kas oled trompetistina saanud ka orkestris mängida?
Jaa, puhkpilliorkestris. Eriti meeldis mulle kiriku brass. Ma osaleksin praegugi, kui tekiks mingi tore seltskond, kellega mängida a la Brucknerit. Minu jaoks on olnud need taevalikud kogemused, kuidas brass kirikus heliseb. Puhkpilliorkester kooslusena on tegelikult väga huvitav, värviline – heliloojana on olnud täitsa põnev puhkpillidele kirjutada. Näiteks hiljuti sain juhatada RAM-i ning Politsei- ja Piirivalveorkestrit, kui tuli ettekandele minu “Taevalikud sõnumid”. Mulle tundus, et sain seal puhkpillid panna kõlama pigem soojalt ja teadlikult vältida seda duhhavoi’likkust, mis puhkpillimuusikaga tihtilugu seostub – selline lärmakas ja natuke agressiivne muusika. Puhkpille on võimalik tajuda ka kui hingepille; puhud sa ju justkui oma hinge sinna sisse...
Ma oleksin muusika õppimise omal ajal peaaegu katki jätnud, aga siis loodi Rapla Maakonna Noorte Puhkpilliorkester. Ma mäletan esimest proovi ja seda tunnet, kui me mängisime heliredelit, siis heliredelit kaanonis, ja mul olid juba sellest külmavärinad. Ma ei olnud varem olnud orkestrimuusika sees. See kõla niivõrd erutas… Olen olnud heas mõttes kade a la ERSO mängijate peale, mõeldes, missugune tunne võib olla mängida mingit sümfooniat, eriti kui see muusika läheb väga korda ja kui sul on olnud inspireeriv prooviprotsess… Orkestri sees olles tekivad alati ka mingid lemmikkohad, mida sa ootad, mitte tingimata isegi sinu enda partiis. Võib vaid kujutleda, milliseid tundeid ersokad võivad tunda, kui on kavas Brahmsi, Sibeliuse või Tšaikovski sümfooniad – see on ilmselt võimas.
Kes sind lisaks Sibeliusele veel maailma muusikaloost on mõjutanud?
Koorimuusikas on vaimses mõttes tugev side Madalmaade polüfooniaga. Hiljuti laulsin Palestrina “Missa papae Marcellit” ja selle põhjal tahaksin talle anda eripreemia koorilauljana kogetud kõige paremini kujundatud baritonipartii eest! Mis on selle missa puhul fenomenaalne, aga ilmselt iseloomustab kogu seda ajastut – sul on kogu aeg võimalik laulda meloodiat ja see on kogu aeg kirjutatud seesugusena, et sellel on tervendav, lausa teraapiline toime. Hingad sisse ja sul jätkub õhku täpselt see fraas ära laulda. Fraas on ajastatud nii, et see sünnib justkui ise. Mõtlesin, et mõni käib joogas, mina võiksin käia kuskil samasuguse regulaarsusega aasta läbi Palestrina missat laulmas, et n-ö justkui vaimselt võimelda ja sügavat hingamist treenida. (Naer.) Samas kõik need hääled on kirjutatud üksteise kohale ja vertikaalselt on kogu aeg kõik n-ö õige. Mul on tekkinud tohutu aukartus selle ajastu suhtes, sest helilooja on ikkagi ajastu vili, ja imestan, kuidas on võimalik nii kirjutada. See on minu jaoks kõrgem matemaatika.
Hiljuti olin Rahmaninovi “Koguöise jumalateenistuse” mõju all, sattusin sellest teosest lausa sõltuvusse – ei saanud magama minna, enne kui olin sealt vähemalt ühe osa kuulanud. Veel võimsama kogemuse jättis möödunud hooajal EFK lauldud Rahmaninovi “Püha Johannes Kuldsuu liturgia”. See kontsert oli sisuliselt väga meditatiivne ja kestis ka väga kaua, aga ma ei väsinud kordagi, mulle nii meeldis olla Niguliste võlvide all selle muusika võimuses. Üha enam on mind paelunud kokkuvõttes kogu see muusikaajaloos välja filtreerunud eredate teoste nimistu – mida vanemaks olen saanud, seda suuremaks on muutunud aukartus taoliste tippteoste ees.
Kuidas on lood dirigeerimisega?
Minu koor Head Ööd, Vend sai möödunud aastal kümneaastaseks, pärast mida tegime väikese pausi – sel aastal läheme ainult laulupeole ja tegime veel vaid ühe väikese projekti. Ma olen mõelnud, et kui dirigendina jätkata, siis mis oleks see, mis inspireeriks. Ühest küljest inspireerib enda loomingu juhatamine. Esiettekandel saalis kuulajana istudes on vahel tühi tunne, aga teost ise juhatades saan selle isiklikult läbi elada ja kontakt oma loominguga on märksa intensiivsem. Ka “Taevalikud sõnumid” sai minu jaoks valmis alles kontserdil, ise juhatades. Selles mõttes olen kahepaikne: täielikku kontakti oma looduga kogen üldjuhul ikkagi siis, kui ise juhatan oma teoseid. Aga teisest küljest inspireeriks kooriga jätkama võimalus võtta ette koorimuusika klassika – hoolimata sellest, et neist teostest on lõputult salvestusi –, ja kogeda nende kõrget kvaliteeti või lausa geniaalsust oma nahal. Ega need, kes on muusikaajalukku jäänud, ei ole seal niisama, vaid ikka selge põhjusega. Muusikaajaloo filter on väga võimas ja see, mis on välja filtreeritud, midagi väga erilist. Dirigendina partituuri läbi töötades saad selle muusikaga palju sügavama kontakti ja edaspidi ei ole sinu jaoks enam olemas igavat kontserti. Isegi kui esitus ei pruugi meeldida, ei ole igav – tohutult huvitav on kuulata teoseid, mida oled ise juhatanud.
Mul on mõte, kuidas ma tahaksin vanamuusikat ette valmistada. Et nt Palestrina missa puhul võtad kõik hääled eraldi – püüdes olla enda vastu aus ja lauljate vastu piisavalt nõudlik, töötada iga fraas energeetiliselt läbi, nii et see oleks oma ajastuses ideaalne. Renessanssmuusika partituur läheb ju kohe üsna kenasti kõlama, aga sa ei suuda kõike välja kuulata, kui see on nt kuuehäälne polüfoonia. Töötada läbi iga hääl, tajuda häälikumuutusi, nii et need oleksid täiuslikud, n-ö olla igal hetkel kohal, ja siis panna see kõik kokku… Mul on sportlik huvi, mis siis sünniks, kui igaüks suudaks laulda iga fraasi, olles teadlik selle energeetikast, tajudes oma fraasi loomulikku kaart ning olles kõlalises mõttes igal mikrohetkel n-ö kohal. Tihti on nii, et kuna materjali on palju ja kuna see on ka mingis mõttes üsna sarnane, siis lauljate teadlikkuse aste oma fraasidest on nii ja naa. Kuna ma ise olen Palestrinat nüüd juba üsna palju laulnud, siis juba enne suu avamist ma tean, kuidas oma energiat fraasi kujundades jagada…
Kreegi “Reekviem” on see, milleni tahaks kunagi välja jõuda ja juhatada.
Kuidas või kuhu näed end edasi kulgevat?
Saan aru, et muusikaajaloo kontekstis oleme jõudnud punkti, kus mingisugune kõlamaailm on ära kurnatud, ta ei mõju enam värskena. Ilmselt minu muusika puhul võib see olla probleem. Eks ma üritan silmad lahti hoida ja leida mingi silla. Võibolla oleks huvitav proovida säilitada heakõlalisus, aga nt püüda seda väljendada mitte nii kvadraatse ja n-ö vanakooliliku partituurina, vaid kuidagi rohkem “hõljuvamana”. Aga siin on üks väikene probleem minu jaoks. Nimelt minu silmi rahustab kord partituuris. Tänapäeva helilooja ei mõtle selles mõttes vist üleliia visuaalselt. Dirigendina mõni partituur justkui äratab minus isu, nt Kreegi “Taaveti psalmid”, sest seal on teatav kord, tasakaal, ökonoomsus, mis paneb mul käed sügelema. See on tegelikult põhjus, miks minu muusika on tihtilugu konservatiivselt korrastatud, see on minu n-ö kiiks. Kui tahta sellest väljuda, ka kõlaliselt, siis pead loobuma ka visuaalsest korrast noodipaberil. “Hõljumine” võib kõlada huvitavalt, aga silmale kohati olla üsna n-ö sigri-migri, sisaldada nt aleatoorikat, mis ei paista visuaalselt korrastatuna… See on teatav segadus minus…
Tšaikovski 6. sümfoonia on olnud minu jaoks justkui tähis, kuhu helilooja võib välja jõuda. Tundub lausa uskumatu, kuidas jõuda sellise teoseni... Ta on oma kirjades öelnud, et nutab peaaegu iga takti juures, ja pärast ettekannet ta ju kohe surigi... Samas on iga emotsionaalne takt ses teoses kirjutatud tohutu tehnilise meisterlikkusega... Kunagi ma mõtlesin, et miks heliloojad nii palju kirjutavad, kes neid teoseid jaksab nii palju kuulata. Miks muusikat nii palju “kurnata”? Parem kirjutada üks teos, aga niisugune, et seal oleks kõik täiuslik. Aga nüüd ma saan aru – mõneti kirjutabki helilooja terve elu ühte ja sama lugu, aga regulaarselt kirjutades see lugu muudkui küpseb ja täiustub ja heal juhul võibki jõuda välja taoliste meistritöödeni nagu on Tšaikovski 6. sümfoonia.
Kui me laulupeoga alustasime, siis võiks laulupeoga ehk ka lõpetada. On sul mõnest laulupeost välja tuua mõni ilus hetk või tähelepanuväärne mälestus?
Üks ere mälestus on 2014. aasta laulupeost, kus ma sain enda “Muusikat” kordamisel juhatada. See oli väga kummaline, väga emotsionaalne kogemus, meeleseisund oli sel hetkel nii intensiivne. Väga huvitav oli see ka aja kogemise osas. Oli tunne – ja seda pole minu elus rohkem olnud –, et see kaks ja pool minutit, mis see lugu kestab, oli justkui igavik, aeg oli peatunud. Ja teisalt tundus see kõik mööduvat justkui ühe sekundi jooksul... Nüüd tuleb mul juhatada “Igaviku tuules”. Alates jaanuarist olen teinud üle Eesti ca 50 proovi, kus on kohal olnud 400–500 inimest, nii et olen vaikselt oma keha kohandanud sellega, mis laulupidu üldsegi oma mõõtkava mõttes on. Tookord ma ei olnud ju nii suure koori ees varem käinud, seetõttu oli see mõneti ebamaine kogemus. Selles oli mingit hulljulgust, samas ka mingi teatav nauding. Ei olnud aega üle mõelda. Ma ju otseselt ei teadnud, et pean juhatama. Olin küll igaks juhuks valmis, teatav ärevus oli sees, aga ma olin selleks hetkeks laulupeoga kuidagi nii hästi kokku kasvanud ja n-ö laulupeo lainel, et mul ei olnud ka väga suurt hirmu nagu on nüüd, kus ma tean, et ma pean juhatama ja et mul on see vastutus…
Aga muidu on huvitav näha, kuidas laulupidu on minu jaoks ajas üldisemalt muutunud. Esimene mälestus on, et olin emaga, läksin koos temaga lavale. Oled seal lava taga ja siis ema ütleb, et vaata, Pärt, kohe hakkab laulukaar paistma, ja siis see esimene vaade… issake kui suur see on… Kõik tundus n i i suur! Ja nüüd järsku näed olukorda seestpoolt, laulupeo sihtasutuse tasandilt… Seegi tundub kummaline, kuidas olen väikesest muusikat armastavast poisist kasvanud ka sisulises mõttes: tol hetkel emaga lavale astudes ei olnud mul õrna aimugi, et ühel päeval võiksin kirjutada ühendkoorile kantaadi ja siis seda ka ise juhatada... Eks see ole ka muidugi päris suur vastutus ja närvisüsteemile paras proovikivi, aga muidugi olen selle võimaluse eest ütlemata tänulik!