_page-0001.jpg)
XIX sajandi jooksul elas ja tegutses Tallinnas kaks üle-euroopalist kuulsust: siin vanaduspõlve veetev, aga ikka aktiivne lauljanna Gertrud Elisabeth Mara (1749–1833) ning, vastupidi, oma karjääri rajav ja Tallinna pikaks ajaks oma koduks valinud pianist Theodor Stein (1819–1893). Steini isiksus ja tema tegevus kolmekümne kuue aasta Tallinnas jooksul väärib lähemat tutvustust.
Imelaps Stein ja kriitik Schumann
Theodor Stein sündis 16. märtsil 1819. aastal Hamburgi lähedal Elbe-äärses kaubalinnas Altonas, mis kuulus tollal Taani kuningriigile. Steini klaveriõpetajast ja organistist isa juhendas teda kõigepealt ise ja reklaamis varaandekat poega imelapsena. Kümne või teistel andmetel 12-aastasena tegi Stein (ilmselt koos isaga) esimese kontserdireisi, et leida tunnustust ja hankida soovituskirju mõjukatelt muusikategelastelt ning aristokraatidelt, mille tulemusena loodeti saada sobiv töökoht. Stein mängis muu hulgas Saksa juhtivate heliloojate ja interpreetide nagu Louis Spohri ja Weimaris tegutsenud Johann Nepomuk Hummeli ees. Samuti esines ta kuulsale virtuoosile ja Beethoveni-interpreedile Ignaz Moschelesile, kes andis talle improviseerimiseks fuuga teema ning jäi kuulduga väga rahule. Võimalik, et kohtumine Moschelesiga äratas Steinis huvi Beethoveni vastu. Suur menu oli Steinil Maini-äärses Frankfurdis, kus ta astus üles improvisatsioonidega. Stein improviseeris sageli ka koos mõne kaaspianistiga neljal käel. 1830. aastate alguses (1830–1831) viibis ta Kopenhaagenis, kus täiendas ennast juhtiva muusikategelase, Hamburgist pärit Christoph Weyse juures. Pärast Kopenhaagenit esines Stein taas kontsertidel Saksa linnades, mh Berliinis, kus teda 1832. aastal esimest korda kuulis ka Robert Schumann, kes olevat soovitanud tal kindlasti veel edasi õppida ja saavutatuga mitte rahulduda. See õhutas Steini viimistlema oma klaverimängu Carl Zelteri juhendamisel tolle Lauluakadeemias.
Pärast neid enesetäiendamisi andis 15-aastane Stein 1834. aasta märtsis kontserdi Leipzigis, mis mõjutas kaudselt tema saatust. Leipzig oli üks Saksa muusikaelu keskusi, kus tegutses Gewandhaus-orkester, teater, käis vilgas kontserdielu. Aprillis 1834 hakkas ilmuma 24-aastase Robert Schumanni asutatud Uus Muusikaajakiri (Neue Zeitschrift für Musik). Linna tuntuim klaveriõpetaja oli Friedrich Wieck, kellelt ka Schumann oli õpetust saanud ning kelle tütart Clarat ta juba neli aastat hästi tundis. Wiecki süstemaatilise metoodika taustal näis Steini mäng ilmselt juhuslikum, hoolimata vahepealseist õpinguist. Schumann tunnistas Steini arukust ja musikaalsust ning leidis, et tegemist on haruldase andega. Ent ta ei jäänud rahule ta improvisatsioonide ja klaverimänguoskusega. Viimases olevat puudunud “rahulik vilumus, mille annab hea kool, kindel kergus, mis kujuneb alles järjekindla harjutamisega, eelkõige aga polnud täisverelist kõla, millega keegi ise maailma ei sünni” (Schumann 1985 [1854]: 10). Kõige rohkem kritiseeris Schumann Steini improviseerimist: teda häiris “tundeviisi kurb monotoonsus, meloodiate vaikselt kannatav karakter, mollhelistike lõputu järgnevus”, muusikalised kujundid olid “kahvatud, nutused” (samas: 9). Sellest arvustusest on pärit ka üks hiljem aforismina levinud nõuanne: “Ärge andke noortele liiga vara Beethovenit kätte, jootke ja kosutage teda värske, elurikka Mozartiga!” (samas) – Schumanni meelest ei olnud Beethoveni mängimine Steinile veel eakohane. Schumann kritiseeris niisiis esmajoones noore Steini õpetajat ja juhendajat (samas: 8). Kahjuks aga on Stein seeläbi läinud muusikalookirjutusse kui negatiivne näide valesti õpetatud imelapsest ning ta hilisemad saavutused kippusid jääma selle varju. Omaette küsimus on see, kas Schumann siiski ei liialdanud Steini kritiseerides, nähes temas samavanuse Clara Wiecki (1819–1896) rivaali.
Stein jätkas kontsertide andmist, aga võttis nüüd suuna Peterburile. 1834. aasta detsembrist on teada Steini kolm edukat kontserti Königsbergis, kus ta mängis Herzi, Chopini, Hummeli ja Moschelese teoseid ning improviseeris, edasi läks reis Peterburi poole, vahepeatuse ja kontserdiga Riias 1835. aasta veebruaris. Steini esimene esinemine Tallinnas oli 1836. aastal. Järgmisel aastal otsustas ta siia jäädagi, vähemalt esialgu.
Schumann aga pidas 1852. aastal oma kirjatööde kogumikku koostades Steinist kirjutatud arvustust nii oluliseks, et valis selle raamatus avaldamiseks. Ta lisas arvustusele märkuse: “Selle tollal lootusi äratanud noormehe edasisest saatusest pole meil midagi lähemat teada” (samas: 11). See väide aga tekitab küsimärke. 1840. aastatel ehk Steini Tallinnas tegutsemise esimesel kõrgajal elas siin ka Clara Wieck-Schumanni viiuldajast ja pianistist vend Alwin Wieck (1821–1885) ning näib ebatõenäoline, et Alwin ei nimetanud Schumannidele sellise muusikaelu juhtkuju nagu Stein kohalolu. 1844. aasta talvel Venemaa-reisil olles oli Schumannidel kavas pärast Riias ja Tartus peatumist ka Tallinna tulla. Alwin Wieck oli publikut selleks juba ette valmistanud ja avaldanud 1844. aasta jaanuaris vastavad ajaleheteated. Schumannid siiski Roberti halvenenud tervisliku seisundi tõttu Tallinna ei jõudnud, kõik Tartu-päevad oli ta “närvipalavikus”, nagu kolm Tartu arsti diagnoosisid, ning Schumannid kiirustasid Peterburi. Võimalik, et seetõttu ununes Robertil ka Steini tegutsemine Tallinnas.
Schumann oli oma 1834. aasta arvustuses avaldanud lootust, et Stein võtab tema näpunäiteid kuulda (samas: 10). Arvatavasti nii see ka oli, sest edaspidi toodi arvustustes alati esile Steini varjundirohket ja jõulist kõla ning andeka improvisaatori kuulsus saatis Steini elu lõpuni. Steini kontserditurneede raadius aga nihkus pigem põhjapoole, haarates piirkonda Tallinn-Peterburi-Helsingi-Turu-Stockholm.
Stein ja Tallinna literaadid
Stein oli 1837. aastal 18-aastane, kui ta otsustas jääda elama Tallinna – üksi, iseseisvalt. Viie aasta pärast tuli siia ka ta vend Julius, kes tegutses pillihäälestajana ja pakkus oma teeneid nii linnaelanikele kui ka härrasrahvale maal.
Me ei tea Theodor Steini otsuse sügavamaid põhjusi. On selge, et virtuoosid otsisid endale pidevamaks peatuspaigaks ja tundide andmiseks paiku, millest oli suhteliselt kerge mitmes suunas kontserdireise teha. Samuti kutsuti Stein sageli kaasmuusikuks, kui Peterburi ja Moskva muusikaringkondadest tuldi esinema Vene keisririigi Läänemereprovintsidesse.1 Meenutagem, et kuni XIX sajandi keskpaigani polnud sugugi endastmõistetav, et kontserdil astub üles ainult üks muusik.
Nendele kaalutlustele võis lisanduda ka puhtinimlikke momente. Vahest vajas Stein, kes oli varakult hakanud imelapsena mööda Euroopat rändama, kodu- ja turvatunnet, sobilikku vaimset seltskonda. Steini järgnev elukäik näitab, et tegemist polnud rumala, üksnes klaverimängu mehaanilises küljes andeka noorukiga, vaid avara silmaringi ja teadmishimulise kunstnikuga. Stein leidis oma esimestel kontsertidel Tallinnas eest muusikahuvilised literaadid (s.t akadeemilise haridusega isikud), kes olid koos kohalike professionaalsete muusikutega moodustanud Muusikaringi. Samal aastal kui Stein jäi Tallinna, tuli siinse kubermangugümnaasiumi kreeka keele ülemõpetajaks 32-aastane Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887), hilisem tähtis keeleteadlane. Wiedemann oli andekas klarnetimängija, kes talle omase kirega hoogustas tunduvalt muusikaringi tegevust, millest 1841. aastal kasvas välja Tallinna Muusikaühing.
Eriti tihedalt läviski Stein Wiedemanniga, kelle eruditsioon ja muusikaarmastus näisid teda eriti paeluvat. Stein õpetas Wiedemanni noorimale tütrele klaverit, Wiedemannist sai aga Steini esimese lapse, tütar Walfriede Adele ristiisa. Nimelt oli 25-aastane Stein 1844. aastal abiellunud endast neli aastat vanema Caroline Adelheide Ploschkusega (1815–1865), kes oli Pühavaimu kiriku pastori Gottfried Dionysius Ploschkuse tütar ning Wiedemanni sugulane. Theodor Steinil ja Caroline Adelheidel oli kokku viis last – kolm tütart ja kaks poega. Steinide noorim poeg ei jõudnud veel 7-aastaseks saada, kui Caroline Adelheide 1865. aastal suri. Arvatavasti oli abielu õnnelik ja harmooniline, kaasaegsete veidi romantiseeritud kirjelduse järgi oli Caroline Adelheide naine, kes “rasketel kahtlusetundidel oli [Steini] geeniust julgustanud ja edendanud”, kes “küll tundis oma mehe nõrkusi, neid aga sellistena ka talus”, kes “kaitses ja toitis tema südame- ja vaimujõudu ning ta kunsti nagu pühi andeid” (Pezold 1901: 183). Kolme aasta pärast abiellus 49-aastane Stein uuesti – 1868. aastal 26-aastase Alexandrine von Rosenschild Paulyniga. Ka sellest abielust olid Steinil lapsed.
Stein ei tahtnud oma poegadest ja tütardest vormida imelapsi, ehkki võib arvata, et kõik said klaverimängus vähemalt algõpetuse. Poegade kasvatamisel pani ta suurt rõhku heale haridusele: vanim poeg lõpetas 1869. aastal kubermangugümnaasiumi cum laude, teisel jäi siinne gümnaasiumi pooleli, sest perekond kolis 1872. aastal Peterburi, kuhu Stein oli kutsutud konservatooriumi klaveriprofessoriks. Ainult teisest abielust sündinud Alexis (Aleksei; 1870–1959) osutus nii andekaks, et pühendus klaverimängule: ta lõpetas 1891. aastal Peterburi konservatooriumis isa klassi ning tegutses ka ise kuni 1919. aastani Peterburi konservatooriumi klaveriprofessorina.
Theodor Stein elas Tallinnas 35 aastat, 1837–1872. Sellest ajast on kindlalt teada üks kord, kui ta kavatses asuda mujale. Nimelt suundus ta paar nädalat pärast 1844. aasta septembris toimunud laulatust koos abikaasaga Tallinnast otse Turusse ning sealt edasi Stockholmi, ühendades pulmareisi “kunstireisiga”. Eelnenud, 1843. aastal oli ta pikemalt Stockholmis viibinud ja sinna asumiseks ettevalmistusi teinud. Ent kas osutusid Stockholmi võimalused loodetust väiksemaks või ei tundnud Steini abikaasa end seal koduselt, igatahes loobuti ümberasumisest. Oletatavasti reisiti Stockholmist edasi Kesk-Euroopasse – on teada, et Stein esines millalgi suure menuga Berliinis, Viinis ja Pariisis ja üks võimalik aeg selleks ongi samad Stockholmi aastad. Mõnes biograafias mainitakse reisi Hamburgi ja Pariisi 1855. aastal; Pariisis olevat ta musitseerinud kahe väljapaistva tšellisti, Auguste Franchomme’i ja Pierre Alexandre Chevillard’iga.
Stein oli Tallinna muusikaelu suurim autoriteet ja keskpunkt, keda imetlesid nii “aadlikud, kodanikud, literaadid [kui ka] kaupmehed”, nagu oma mälestustes märgib kunstnik ja literaat Leopold Pezold (1901: 185). Steini peamine sissetulekuallikas Tallinnas olid klaveritunnid, ta olevat päevas õpetanud 8–10 tundi (samas: 181). Lisaks sellele andis ta kontserte, esines koos külalissolistidega, musitseeris asjaarmastajatega ning oli Tallinna Muusikaühingu (1841–1845) üks asutajaid ning juhte (kuni 1843). 1850. ja 1860. aastatel tegi ta koostööd Linnakapelli ja selle juhi August Krügeriga. Alates 1840. aastate keskpaigast korraldas ta oma kodus muusikaõhtuid, kuhu kogunes Tallinna seltskondlik ja muusikaline koorekiht. Stein vajas enda ümber vastuvõtlikku publikut, mõtte- ja tundekaaslaste “kogudust”, olemata kunagi kõrk ning säilitades alati enesekriitika. Ta oli ka vaimukas ja originaalsete vaadetega vestleja, kuid püüdis vältida lahkhelisid ja riidu nii sõnades kui ka mõtetes (samas: 180–181). Steini autoriteeti näitab seegi, et kui 1864. aastal asutati Eestimaa Kirjanduse Ühingu juurde Provintsiaalmuuseum ning sellega seoses loodi Muuseumiühing, valiti Stein ühingu viieliikmelisse eestseisusesse.
Steini kontsertidest Tallinnas
Tallinna peamised kontserdipaigad XIX sajandil olid Suurgildi (praegu Ajaloomuuseum) saal, Kanuti gildi ja Mustpeade maja saal ning ka teater Laia tänava alguses (praeguse Nukuteatri kohal), samuti kirikud. Kõige sagedamini esines Stein Suurgildi saalis. Pezold on kirjeldanud, kuidas aadlikest, literaatidest ja linnakodanikest koosnev publik oli pidurõivais ja kauneis ehteis ning meeleolu oli kõrgendatud ja ootusärev (samas: 182). Pärast kontserti kogunesid Steini sõbrad Suurgildi populaarsesse veinikeldrisse Must Auk, kus suures karikas segati burgundia vein šampanjaga ning rüübati seda pidulikult, ulatades karikat üksteisele (samas).
Pianistina tegi Stein oma pika karjääri jooksul kaasa need muutused, mis iseloomustasid XIX sajandi kontserdielu ja publiku ootusi. Stein oli virtuoos, kes kõigepealt mängis oma aja tüüpilist muusikat: Moscheles, Thalberg, Herz, aga ka Mendelssohn. Klaverimängus esindasid need autorid sajandi esimesel poolel levinud briljantset ehk säravat stiili, millele oli iseloomulik bravuurne tehnika ja lüürilised, sageli ooperist inspireeritud meloodiad. Steini kavades oli ka Chopini ja Liszti teoseid (alates 1830-ndate teisest poolest), viimaselt peamiselt transkriptsioonid. Alates 1840. aastatest võttis Stein järjest rohkem kavva Beethoveni muusikat, nagu sonaat nr 23 f-moll (“Appassionata”), 1850. aastatel esitas ta korduvalt Beethoveni klaverikontserti nr 5 Es-duur, samuti Beethoveni “Fantaasiat klaverile, koorile ja orkestrile”. Iseloomulikult XIX sajandile jõudis Steini repertuaari ka Bachi muusika, ta mängis prelüüde ning prelüüde ja fuugasid nagu ka oma transkriptsioone Bachi oreli- ja tšelloteostest, samuti “Kromaatilist fantaasiat ja fuugat” – teost, mis oma tehniliste ülesannete ja dramaatilise karakteriga vastas tolle aja virtuooside maitsele.
Steini esinemised vaimustasid publikut. Tal oli hea tehnika ja ilus ümar sõrmelöök, mäng oli jõuline, aga nüansseeritud, kõladiapasoon ulatus vaevukuuldavast piano’st võimsaima forte’ni. Kui tollal nii mõnigi esineja pidi kontserdi andmisest loobuma, sest pileteid oli ette tellitud ainult neli-viis, siis Stein võis samas paigas anda rahumeeli vähemalt kaks kontserti. 1860. aastatel tekitas elevust ka see, et nagu paljud teised nimekad pianistid, võttis Stein kontserdireisile kaasa oma klaveri.
Theodor Steini ja Tallinna Muusikaühingu kontserdi kava (5. märtsil 1843). Revaler Theater-Affischen, TLÜ AR, baltika. Kavas on Mendelssohni avamäng “Merevaikus ja õnnelik sõit”, Thalbergi suur fantaasia Rossini ooperi “Mooses Egiptuses” motiividel klaverile, Vangide koor Beethoveni ooperist “Fidelio”, avamäng Weberi ooperile “Nõidkütt”, Liszti transkriptsioonid Schuberti lauludest ja Weberi “Kutse tantsule” Steini redaktsioonis. Kontsert toimus Aktsiamaja (asus teatri kõrval Laia ja Nunne tänava nurgal) saalis.
Kui noorpõlves püüdis Stein tähelepanu köita oma improvisatsioonidega, siis küpsemas eas esitas ta neid avalikkuses harvem ja küllaltki vastumeelselt. Improvisatsioonid olid kontserdi lõpunumber. Klaverile oli asetatud vaas, millesse võis panna soovisedeleid teemadega. Vahel kogus Stein neid kuulajate käest ise, valides lõpuks välja kaks-kolm meloodiat. Ta markeeris viise klaveril, “tõmbas siis käega kiiresti läbi juuste ja naeratas: ahaa, mul on idee.” (samas: 182).
Stein olevat valitsenud “klaverit paremini kui Peterburi kuulsused, kes Tallinnas vahel kontserte andsid, aga ta siht polnud pilli valdamine. Ta tahtis oma kontserdi väheste tundide jooksul valitseda inimeste mõtteid ja tundeid, nii et nad teda ka tulevikus tunnustaksid kui muusikalise ilu vaimustunud interpreeti ja lubaksid end selle iluga tervenisti täita.” (samas: 180). See Steinil ilmselt ka õnnestus, sest pärast viimaste helide kõlamist vaikis publik nagu lummatult ning alles siis, kui pianist pärast kummardusi lavalt lahkus, puhkes aplausitorm ja publik plaksutas püsti seistes (samas: 183).
Steini sõber Wiedemann lahkus Tallinnast 1857. aastal Peterburi, et jätkata soome-ugri rahvaste keelte ja ajaloo uurimist Teaduste Akadeemia akadeemikuna. 1872. aastal kutsuti Stein Peterburi konservatooriumi, kus ta saavutas kiiresti suure autoriteedi. Steini parimate õpilaste seas olid Nikolai Dubassov (1869–1935) ja Felix Blumenfeld (1863–1931).
Konservatooriumitöö kõrval oli Stein ka aadlineidude Smolnõi-instituudi muusikaklasside inspektor. Theodor Stein suri 74-aastasena ööl vastu 24. veebruari 1893. aastal Peterburis kopsupõletikku, ta maeti luterlikule Volkovo kalmistule.
Stein ja tänapäev
Aasta tagasi juunikuus võttis Eesti muusika- ja teatriakadeemiaga ühendust Olga Kibis, meeldiv ja intelligentne vanem daam Novosibirskist. Ta oli tulnud oma vanavanaisa Theodor Steini jälgi otsima. Jalutasime läbi need Tallinna paigad, kus Stein elas, külas käis, esines, kus ta pojad õppisid. Kibiselt kuulsin, et Steini vastu on taas hakatud huvi tundma ka Peterburi konservatooriumis. Perekonna arhiivi materjale hoitakse aga Novosibirskis.
Steini isiksus ja tegevus väärib veel laiemat ja põhjalikumat uurimist. On ta ju üks neist, kes XIX sajandil viis edasi muusikakultuuri Eestis ja tegi seda rahvusvahelisel tasemel.
Steini rolli Tallinnas on kaasaegsed võtnud kokku järgmiste sõnadega: “Just selles seisnes Steini tähtsus tollal nii vaikse, unnesuikunud Tallinna jaoks, et ta suutis inimeste meeli äratada mitte ainult kontserdil, vaid kestvalt; et nad tajusid endas tema kunsti järelmõju, ja et selle järellainetus muutus nende endi seesmiseks vajaduseks.” (Pezold 1901: 184). Järellainetuse mõtet edasi arendades on rõõm nentida, et 2019. aasta maikuus toimunud EMTA klaveri eriala üliõpilaste konkurss kandis Theodor Steini nime.
1 Ühes 1886. aastal Peterburis ilmunud leksikonis väidetakse, et Stein olevat soovinud asuda elama Peterburi, aga sealne kliima ei olevat talle sobinud. Vt А. И. Рубец, “Биографический лексикон русских композиторов и музыкальных деятелей”, 1886, СПб., lk 95.
Kirjandus:
Leopold von Pezold, “Schattenrisse aus Revals Vergangenheit”. Zweite, vermehrte Auflage. Reval: Fr. Kluge, 1901.
Robert Schumann, “Gesammelte Schriften über Musik und Musiker”. Band 1 und 2. Reprint der Ausgabe Leipzig 1854. Leipzig: Breitkopf und Härtel, 1985.
Theodor Steini tegevust Tallinnas on põhjalikumalt käsitletud järgmises artiklis:
Kristel Pappel, Tiinamai Keskpaik, “Tallinna Muusikaühingu kujunemine ja tegevus kontserdielu korraldamisel 1835–1845”, raamatus “19. sajandi muusikaelu Eestis”. Eesti Muusikaloo Toimetised 9. Koost. Urve Lippus. Tallinn: EMTA, 2008, lk 10–97.