Tõun. Tõnu Timm.

Eks teiste tegemisi ole lihtne arvustada. Tõuni juubeli eel ilmunud plaadi puhul kippusid kriitilised kommentaarid mind mu peas tüütama niipea, kui ketta mängima panin. Keerasin mõttemula maha ja kuulasin albumi viisakalt lõpuni. Nagu oligi tarvis tõestada, häälestusin kusagil albumi keskpaiku autoriga enam-vähem ühele lainele ja asjad hakkasid paistma veidi teise nurga alt. Küllap soovis Tõun sooloplaadi t(T)immida oma näo ja käe järgi, tema jaoks olulistest paladest ja neistki, mis ühel või teisel põhjusel polnud varem albumeile mahtunud. Sel moel on tegu üsna kaleidoskoopilise kataloogiga autori töödest, mis plaadile on järjestatud kontrasti põhimõttel. Albumi Hooandja lehel väitis Tõun, et sai lõpuks ometi “jalg monitoril elektrikitarri keevitada”, minu poolest oleks ta võinud seda veel tunduvalt rohkem teha. Asi pole üldse elektrikitarris, vaid pigem selles, et mõnigi lugu võinuks olla palju pikem – minu tunde järgi lõppesid need sageli just siis, kui hakkasid hoogu sisse saama. Kahtlemata on Tõun miniatuurimeister, kuid mitme loo puhul oleks võinud jääda pikemalt jämmima. Kalduvus kõike lühidalt ja konkreetselt väljendada hakkas veidi häirima ka vokaali puhul, kõik fraasid kippusid ühtviisi varakult ja kuidagi kohusetundliku kvadraatsusega lõppema, kasuks oleks tulnud vahel sellest normist kõrvale kalduda ning vedada mõni fraasilõpp ja laulunoot pikemaks. Teisisõnu on Tõun jäänud natuke liiga tagasihoidlikuks ja pretensioonituks. See väljendub kohati ka seadetes, näiteks avalaul on mu meelest saanud veidi liiga vähenõudliku arranžeeringu. Ma ei pea silmas seda, et laulu napist paljuütlevusest oleks pidanud vormima midagi ooperlikku. Staatilise rütmitiksuga teostatud bändisaade lõhnab minu meelest klišeelikkuse järele, üks väike trompetisoolo ei muuda seade jäikust olematuks. See lugu vääriks tundlikumat, paindlikumat “sätungit”, koosseisu suurusest olenemata. Positiivse näitena jäi kõrva “Mr Oldfield”, mis oli võrreldes Jaanus Nõgisto ja Timmi duoplaadi “Tulevikunägemused” versiooniga saanud uue elektrilise kuue (pikkus neli ja pool minutit).

Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et olen Tõuni vastses plaadis pisut pettunud, minu jaoks on siin natuke äravormistamise hõngu. Aga eks lõppeks ole kõik maitse asi.