Ja järv hakkas tõusma...

 

Suure reede kontsert 19. aprillil Tallinna Jaani kirikus. Eesti Filharmoonia kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspars Putniņš, kavas Arvo Pärdi “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, Ülo Kriguli “And the Sea Arose” / “Ja järv hakkas tõusma” ja James MacMillani “Seitse viimast sõna ristil”.

 

Ülo Krigul, Eesti Filharmoonia kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspars Putniņš pärast esiettekannet.

 

Ülo Kriguli uudisteose “And the Sea Arose” eestikeelne pealkirjavariant on sõnastatud piinliku täpsuse ja kontekstitundlikkusega: “Ja järv hakkas tõusma”. See viitab muidugi kirjakohale Johannese evangeeliumis (6:18), kus Jeesus sammub vee peal oma jüngrite suureks imestuseks, kes teda esialgu ära ei tunne. Esimesena kätte sattunud eestikeelses piiblitõlkes on see lause “ja meri hakkas lainetama, sest suur tuul puhus”. 1611. aasta ingliskeelses piiblitõlkes on see sõnastatud nii: “And the sea arose, by reason of a great winde that blew”. Tegelikult ei käi aga jutt üldsegi merest, sest piiblis Galilea mereks nimetatu on õigupoolest tänase nimetusega Kinnereti järv, Iisraeli suurim mageveejärv ja hinnatud turismiobjekt. Järvega olevat praegu küll üsna halvad lood: veetase langeb ühtelugu ja kardetakse, et ükskord kuivab see sootuks. On lausa üks veebileht, kus kutsutakse ümberkaudseid tegema kõik endast oleneva, et seda kurba protsessi pidurdada. Abi olevat sellestki, kui elanikud kasutaksid koduses majapidamises vett säästlikult, ei lase hambaid pestes kraaniveel voolata ja piiravad klosetis alla uhutud vee hulka. See on suurepärane näide, et igaühe võimuses on korda saata imetegu, millena Kinnereti järve veetaseme tõstmine kahtlemata läheb arvesse – selleks piisab loodussäästlikust mõtteviisist ja väikestest mõistlikest valikutest argielus.

 

Ülo Kriguli teost kuulates kujunes mulje, et piiblilegendi puutuv on siin võrdlemisi teisejärguline: see pole jutustus imeteost ega teab mis filosoofiline mõtisklus, vaid pigem kiidulaul veele kui loodusnähtusele. Kui teose lõpus haarasid kooriliikmed veega täidetud pokaalid – seda ammu tuntud helitekitamismoodust nimetatakse klaasharmoonikaks –, siis kangastus hetkeks hiina helilooja Tan Dun ja tema “Water Passion After St. Matthew” (“Matteuse veepassioon”). Niisuguses looduslembuses, mis kuulatab veepiisa kukkumist ja vaatleb kukeseene kasvamist, on tunda orientaalse mõttetraditsiooni väge. Sellest võrdlusest ei tasu välja lugeda, nagu oleks Kriguli teos eriliselt zen’ilik ja meditatiivne: otse vastupidi, see muusika on just dramaatiline ja kohati võib selles aimata suisa piltlikkuseni küündivat helijäljendust. Teos algab sahinaefektidega, milletaolisi kohtame uuemas muusikas küllalt sageli. Kriguli teoses pole see aga lihtsalt sahin sahina pärast, vaid sümboliseerib vett kogu tema vulisevas vägevuses. Selle taipamine võttis küll veidi aega, aga kui sellesarnane materjal teose lõpus tagasi tuli, oli selgus juba saabunud. Sõnatekst on napp ja katkendlik, üksikud fraasid hulbivad seosetuna lainetel, andes niiviisi küllalt hästi edasi vee vägevusest küllastunud meeleseisundi. “Come, come...”, “tule, tule...” loitsib koor, faktuur tiheneb ja pinge kasvab, siis aga saabub ootamatult harras rahuhetk: “Issand, päästa mind!”. Siin seguneb meretemaatika puhul traditsiooniline dramatism (mõeldagu näiteks Tobiase “Joonase” tormikoorile) ja piibelliku lähtekohaga teosele omane kerge pietism.

 

Pärast kontserti tegin seda, mida teevad ilmselt paljud külastajad: kuulasin seda teistki korda Klassikaraadio kodulehelt. Võrdlus kohapeal kogetuga on sellistel puhkudel alati õpetlik. Kriguli teos pääseb salvestatuna paremini mõjule: balanss on paigas, sõnad (või vähemalt korduv “Come...!”) on eristatavad, pealegi on teoses niiviisi rohkem salapära, mis kohapeal kuuldes-nähes lahustuma kipub. Ajaliselt suurema osa kontserdist hõlmanud šoti helilooja James MacMillani teoses “Seitse viimast sõna ristil” tundus kammerorkestri kõla järelkuulates konkreetsem ja temaatilisi kihte, mida MacMillan nii armastab omavahel samaaegselt põimida, oli lihtsam jälgida. Kava, mis algab Arvo Pärdi “Cantuse” leinakellaga, sisaldab vee peal kõndimist ja lõpeb seitsme viimase lausega, on meeleolult üsna maadligi. Aga mida muud saakski oodata suure reede kontserdilt?

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload