_page-0001.jpg)
Mõne inimese puhul ei suuda kuidagi meenutada esimest kohtumist. Lihtsalt on tunne, nagu oleksid teda alati tundnud. Niisugustel puhkudel ei loe, mitu aastat on viimasest kokkusaamisest – jutt läheb lahti kuidagi iseenesest ja lahti, maailmaruumi hõljuma ta jääbki, et järgmisel korral jätkuda justkui sealtsamast. Need on inimesed, kellega koos on lihtne vaikida ja rõõm kõnelda – alati teeb see ruumi kuidagi avaramaks.
Kõndides pühapäeva hilishommikul kokku saama Tõnu Kõrvitsaga, tõmban kapuutsi üle pea – sajab vaikset tihedat vihma. Aga kui Faehlmanni kohvikulaua tagant tõuseme, on päike, ennäe, välja tulnud!
Rõõm näha üle hulga aja! Kuidas läinud?
Tulin just emakeeleõpetajatega kohtumast, eile oli Arvo Pärdi keskuses selline koolituspäev. Seal oli oma sada viiskümmend õpetajat. Rääkisin siis igasugu asjadest, meie “Emakeelelaulu” (tekst Doris Kareva; tellimustöö tänavusele juubelilaulupeole – Toim.) sünniloost ka natuke ja et laul algab sõnaga “ei”. Neile see väga meeldis, leidsid, et on kuidagi eestlaslik. Mu meelest natuke harjumatu – et dirigent tuleb lavale ja esimene sõna on ei! Aga miks mitte.
Eile oli veel selline tore sündmus, et nii kui ma autost välja tulin, siis esimene inimene, kes mulle parklas vastu jalutas, oligi Arvo.
Oi, küll ma ootan, millal sinna jõuan. Käisin hiljaaegu Dublinis ja seal oli rahvusraamatukogus parajasti Yeatsi näitus. Hästi huvitav näitus, muude eksponaatide seas oli väljas aga ka üks küsimustik. Iseenesest tüüpiline, kõik, mida kohtumistel ikka küsitakse: kuivõrd sa lähtud inspiratsioonist ja kui palju oma tekste hiljem ümber töötad, kui oluline on emotsioon, kas paned kohe kirja või viimistled peas. Kõik sellised igapäevased tehnilised küsimused, aga huvitav oli näha, kuidas Yeats sada aastat tagasi neile oli vastanud. Ja siis mõtlesin meie kõneluse peale.
Olen püüdnud ette kujutada, mismoodi käib muusika kirjutamine, kas ja kuivõrd see erineb näiteks tekstiloomest või maalimisest. Mulle endale tundub, nagu pärineksid kõik kunstid samast lättest, lihtsalt inimtüübid on erinevad. Iowa ülikoolis näiteks esinesid koos pikk lihaseline, pöetud peaga sakslane ja tilluke nõtke, heljuvas värvilises siidrüüs hindu. Teemaks oli inspiratsioon. Saksa prosaist selgitas, et kõige alus on distsipliin. Igal hommikul vara jookseb ta ringi ümber Hamburgi järve, olgu ilm milline tahes, siis käib duši all, keedab kohvi ja istub arvuti taha. Vähemasti neljaks tunniks. Hindu luuletaja aga sirutas graatsiliselt käe välja, pihk taeva poole, ja lausus mõtliku laulvusega: looming on nagu armastus. Sa võid seda loota, oodata ja palvetada, aga sina ei saa midagi rohkem teha. See kas saabub ja puudutab sind, või jääb igavesse salajusse, möödudes märkamatult. Ainult palve on meie päralt.
Jah, erinevad tüübid. Mõtlesin, kuhu ma ennast ise paigutaksin, kõige parem oleks vist kuhugi sinna keskele. Distsipliin on ikkagi oluline. Kuidas mu naabrimees ütleski oma hobuse kohta: kui tal tööd ei ole, siis jääb laisaks. Veel laisemaks kui inimene.
Arhitektid hakkavad vist üsna harva iseenda jaoks õhulossi joonistama, nemad ootavad konkreetseid ettepanekuid, tellimusi, võistlusi või väljakutseid. Luuletajad jälle just õhust seoseid püüavadki. Sina oled palju kirjutanud konkreetset sündmust või esitajat silmas pidades, aga mitte ainult. Kui palju vajad loominguks vabadust ja kuivõrd innustavad sind erinevad ettepanekud?
Hea, et sa arhitektuurist rääkima hakkasid. Mu üks viimase aja avastus on Daniel Libeskind, juudi arhitekt, kes tegi juudi muuseumi Berliinis ja 9/11 memoriaali New Yorgis. Tema andis välja sellise kogumiku, kuhu olid kokku kogutud tema sketšid ja kavandid, paberid, kus ta on lihtsalt sirgeldanud igasuguseid figuure ja mustreid – nii huvitav! Mul on see töölaua peal, alati vaatan ja leian inspiratsiooni.
Sinu jaoks on vist teised kunstivaldkonnad samaväärsed sellega, millega ise tegeled.
Jah, see on ju üks sfäär, loomise sfäär, või üleüldse kultuurisfäär, mille sees olla. Ja muusikaline idu võib kasvama hakata ükskõik millisest kunstiliigist – kui sa midagi loed, siis sõnademäng või sõnade kõla, või kuidas asjad maalile on asetunud… see ei pruugi kohe muusikasse või meloodiasse minna, aga ta loob mingi vormi sinu peas.
See on jah omamoodi kobar. See, kuidas sõnad, kujundid, helid, värvid, rütmid on kokku pandud, võib olla ergastava mõjuga.
Jah, rütmid, sõnade rütmid ja kõlad. Väga hästi ütlesid: ergastavad. Miski nagu tõstab sind üles või paneb veerema.
Kuivõrd mõjutavad või käivitavad sind aga tellimused?
Muidugi, kui on piisavalt aega, võtan need vastu. Aga ma ise püüdlen ikka sinnapoole, et oleks võimalikult palju vabadust. Ja mis puudutab ettekandmist, siis selle peale mõtlen alles hiljem. Nagu see Pavese asi (“Sina oled valgus ja hommik”, tekst Cesare Pavese – Toim), mul tellimust ei olnud. Aga kui võtsid tõlkida, siis tekkis ka muusikaline visioon ja alles siis rääkisin produtsendi ja dirigendiga. Ma ei ole kindel, kas see on hea, kui kogu looming sünniks impulsi pealt. Võibolla on ikkagi hea, kui mõnikord algatus tuleb mujalt, mõnelt ansamblilt või orkestrilt, et sa mugandad oma idee nende soovidega.
Eks see on vist usalduse asi ka. Selline pöördumine annab kindlustunnet, et seda, mida ja kuidas sa teed, on kellelegi vaja. Kui pidevalt näiteks avaldada raamatuid, millele tagasiside praktiliselt puudub, on see üsna pime tee.
Mulle meenus “Martin Eden”. Esimest korda lugesin seda, kui olin kaheksateist ja sõjaväes. Ma mäletan, et see raamat looja elust mind vapustas, andis aimu, kuidas see võiks olla. Nüüd lugesin seda uuesti, kolmkümmend aastat hiljem, võtsin ühele reisile kaasa. Tõesti tore lugemine. Ja sain aru, et mõnes mõttes on see raamat mind ka mõjutanud. See tahe ja ambitsioon midagi teha jättis mulle jälje. Mees, kes tahtis nii väga kirjanikuks saada, kes ei andnud alla, ja lõpuks saigi. Aga ta ei olnud enam sama inimene.
Sina oled vist alati liikunud sujuvalt kindlas suunas, järk-järgult avastades iseendas peituvaid avarusi – või vahel teinud ka ootamatuid pöördeid?
Vist mitte. Ma tunnen, et üha rohkem saan iseendaks. Ma ei tea, kas see on seotud vabadusetundega, aga viimasel ajal on mul küll tunne, et nüüd ma lõpuks teen just seda, mida tahan.
Ja samas nii paljusid erinevaid asju! Sa kirjutad õige mitmetele koosseisudele, täiesti erinevas kontekstis, aga mida sulle meeldib teha üle kõige – kas koori- või kammermuusikat, kirjutada lastele või hoopis töötada koos filmiloojatega?
Noh, filmimuusikat ma ei tahaks kindlasti kogu aeg teha, pigem harva. Filmi puhul oled sa ikkagi osa suurest meeskonnast, mis võib väga tore olla, aga ma enamasti tahaks ikka olla iseenda peremees. Muid eelistusi ei ole, ma usun, et saaksin oma mõtteid väljendada mistahes koosseisu kaudu, aga samas on tekkinud ka mõned lemmikud, nagu viimasel ajal näiteks keelpillid ja hääled. Seal on piiramatult võimalusi, kõik need ülemhelid ja kogu see väljenduslaad on mulle väga omane. Keelpillid mulle väga meeldivad.
Mäletan, kuidas mu isa, kelle lemmikuks olid ka põhiliselt keelpillid, korraga avastas ühe eksootilise rahvapilli, mille nime ma enam ei mäleta – võhk, millele olid sälgud sisse lõigatud, nii et neid mööda pulgaga tõmmates tekkis iselaadne võrisev heli. Isa oli sellest väga võlutud, otse lapselikus vaimustuses, kirjutas selle pilli kohe ühte teosesse sisse.
Minul on kodus üks konnapill Peruust, puidust, selja peal siksak, see tekitab ka natuke sarnast kõla. Aga su isa armastas ju ka saksofoni. Sellest ma saan hästi aru, miks saksofoni armastada – ta kõlab ju nagu inimhääl – ja sinna juurde veel romantiline oreool ja paha poisi maine…
No eriti nendel aastatel oli kirjutada saksofonimuusikat omamoodi resistance’i vorm, isa jaoks kindlasti.
Kuidas sind aga mõjutavad looduse rütmid? Täna on näiteks täiesti teine ilm kui eile, mõtted liiguvad hoopis teisi radu. Kuivõrd sina end mõjutada lased – ja kui, siis kas liigud nendega kaasa ja võngud samas rütmis või pigem vasturütmis? Et kui on hirmus halb ilm, tuul ja lörts, siis kirjutad midagi helget?
Ikka pigem vasturütmis, jah. Kui on kuum suvepäev, siis kirjutan midagi melanhoolset. Seda ma teen küll. Halli ilmaga veel midagi nukrat kirjutada… Ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, aga see on jah see, mida ma teen. Ma ei tea, miks see nii on. Peaks olema vastupidi.
Ei pea ju kuidagi olema, lihtsalt inimestele mõjub ilm ja aastaaeg erinevalt. Ühed lasevad end kaasa kanda ja teised loovad ise oma aja.
On küll teatud ajad, mis on minu jaoks loomingulised: vananaistesuvi või varasügis, siis olen paremas vormis, aga ka hiliskevad; millegipärast mõjuvad need alati loomingule soodsalt.
Need ongi leebed ajad, mis lasevad olla, mis ei nõua…
...võitlust, jah.
Sinu looming on enamasti seotud väga huvitavate tekstidega. Kas sa leiad kõigepealt teksti ja rajad sellele muusika, või on muusika sinus juba olemas ja ootab kohtumist sobiva tekstiga?
Mõlemad variandid on. Mõnikord tekib tõesti mõni suurem kujund, mis haarab sind kaasa ja siis hakkad vastavat teksti otsima. Aga mõni tekst tuleb ise, leiab su üles.
Mul on mulje, et sinu loomingus kordub ikka ja jälle omamoodi motiiv – või on see pigem tuttavlik tämber? Üks eriline, pigem minoorne tundetoon, mis kätkeb endas valusalt melanhoolset sügavust, uitamist müstilistes tumedustes, aga kaotamata samas ka heledat, julget kõla, mis nendest lõpuks alati välja toob.
See on ikka see bluusi teema. Ma tõenäoselt ei suudaks oma loomingus laulda väga rõõmsatest asjadest. Kas sel oleks ka mõtet? Tumedatest asjadest ja kannatustest laulda on mulle nagu omasem, aga tõepoolest, see ei tohiks muutuda masendavaks. Alateadlikult püüdlen ikkagi selle poole, et otsida sellest väljapääsu, et midagi anda inimestele, nendega jagada.
Võiks öelda, et Orpheuse teekond.
Jah.
Millest saab teos sinu jaoks alguse? Kas see on pealkiri? Kas see on mõni meloodiakäik, kõlade kombinatsioon, tekst, esitaja või veel midagi? Ja teistpidi – kuidas või millest sa tunned ära, et teos on valmis?
Ma ei tea, kui palju looja peab selliseid asju analüüsima. Enamasti asjad tulevad minu juurde ja ma asun suure õhinaga tegutsema. Kuidas ära tunda lõppu – ega seda ei tunnegi ära. Loo lahti laskmine on nii pikk protsess. Üks märk on see, kui sa kogu aeg parandades hakkad oma parandusi tagasi muutma, siis on aeg aru saada, et nüüd on valmis.
Akvarelli puhul on selle hetke äratundmine eriti oluline, et mitte üle maalida. Aga küllap kõikides kunstivormides. Ülima täpsuse või täiuslikkuse taotlus viib algse värskuse, see on perfektsionistide tavaline häda. Siin peab silmad lahti hoidma.
Minu jaoks algab tekst enamasti kahe sõna kohtumisest, mis tavaliselt kokku ei puutu, või ka mõnest ootamatust lausest. Nende ümber tekib ergastusväli.
Jah, või energiavoog.
Raamat saab minu jaoks valmis aga siis, kui ilmub pealkiri. Kui ilmub.
Minul on pealkiri enamasti valmis enne alustamist. Ma tean, et paljud heliloojad on sellega tagantjärgi hädas, aga mina vajan kõigepealt pealkirja, et liikuma hakata.
Kui sa teost alustad, kas sa umbkaudu tead, kuhu tahad välja jõuda? Või viib voog sind kaasa?
Ma ei pruugi osata seda sõnastada. Kõike ette teada on ka igav.
Kas see on kuidagi nagu kassi hüppeks valmistumine – hindad pilguga kaugust ja suunda, siis sirutad, võtad hoogu ja lased end lendu?
Jah, ja vormikaar hakkab moodustuma. Sa ei saa millestki jäigalt kinni hoida, vaid pead olema paindlik. Ma olen ise ka kannatamatu, tahaks saada kõike ja kohe. Aga mõned asjad on aeganõudvad. Ma ei ole seda päriselt ära õppinud. Protsessi nautimine on omaette kunst.
Tõlkisin just hiljuti Pärdi keskuse palvel Olga Sedakovat, hästi huvitav kaasaegne vene luuletaja. Temalgi on üks luuletus pealkirjaga “Kõik ja kohe”.
See on loomulik, et inimene selle poole püüab. See on nagu jumalik ilmutus. On asju, mis vajavad pidevat tööd, tasast tegutsemist, külvamist, kastmist, kasvatamist – aga see, kui inimene on ühtaegu avatud ka ootamatule vapustusele, ilmutusele, on mu meelest päris hea.
Kas on midagi, mida sulle meeldiks teha, aga keegi pole tulnud selle peale, et küsida?
Mul on üks unistuste märkmik. Ma ei pane sinna asju kohe kirja, vaid kui umbes pool aastat ühte unistust kaasas olen kandnud, siis tunnen, et ma pean selle ikkagi kirjutama. Ja panen sinna kirja. Mina ikkagi arvan, et asjad tulevad ise su juurde. Ja kaks inimest, kui nad oma loomingus kohtuvad, siis on see nii seatud. Mina usun neid saatuse asju.
Jah, nii minagi. On sulle laias maailmas silma jäänud mõni kunstnik, kellega sul oleks huvitav koostööd teha?
On ikka, nagu näiteks Chris Thile. Ta mängib mandoliinil väga erinevaid asju, Bachist bluegrass’ini. Ta mulle väga meeldib, tahaksin talle kunagi midagi kirjutada. Ta on selline päikesepoiss, ürgse musikaalsusega.
Oi, see võiks põnev olla. Mis tööd sul praegu pooleli on?
Pooleli ongi see muusikaakadeemia uue saali avamiseks mõeldud lugu, viieminutine. Varsti tuleb ettekandele “Sina oled valgus ja hommik” Cesare Pavese tekstidele. Ja värskelt sai valmis “Hüljatud tuletornide ajalugu”.
See pealkiri on ka natuke bluusilik.
On jah.
Sa oled terve elu muusika keskel elanud. Kas on mõni õpetus või nõuanne, mille oled kaasa saanud kodustelt või mõnelt õpetajalt, millest sa tõepoolest oled elu jooksul juhindunud ja oma õpilastele edasi andnud?
Ma olen tõesti väga tänulik, et sain kodus kuulata ka teistsugust muusikat, kergemat poppi ja rokki. Vanemad seda soosisid ja viisid mindki sellega kokku. Järjest rohkem tunnen, et see on midagi teistsugust, sellel on väärtus. Muidugi olid mul ka väga head õpetajad. Ma alati mõtlen Raimo Kangro peale. Ühes meie esimestest tundidest ta ütles mulle, et sa kirjuta ikka sellist lugu, nagu sinu seest tuleb. Mis on ju loogiline.
Aga sellel ajal võibolla mitte päriselt endastmõistetav; paljud tegid ka teisiti.
Võibolla tõesti. Selle lausega igatahes miski lülitus minus sisse ja see on nii jäänud. See on tähtis lause. Ja seda olen püüdnud ka oma õpilastesse süstida. Kui keegi tuleb minu juurde esimesse tundi, siis ma alati küsin, mis muusikat sa üldse kuulad. Mõni ütleb vabandavalt, et pigem teistsugust, mis tõsisesse muusikasse üldse ei puutu, näiteks džässi või bluusi, nagu see oleks mingi nõrkus. Siis ma küsin: kas sa oled mõelnud, kuidas sa saaksid teistsuguste asjade peegeldusi oma loomingusse tuua?
Sul on väga erinevaid ja omanäolisi õpilasi olnud. Ja mul on mulje, et sa pole kuigi autoritaarne selles mõttes, et sa ei püüa mitte võimalikult palju noori Kõrvitsaid kasvatada, vaid toetad igaüht tema ainukordses andes ja selle arengus.
Ma püüan jah. Ei ole ju vaja rohkem endasuguseid. Iga inimene on erinev. Aga ma tean palju selliseid kompositsiooniõppejõude, kelle õpilased on nagu tema suust kukkunud. Siiski üks asi on – liigne konstruktsioon, laua taga tehtud asi, ilma klaverita, selline loomuliku musikaalsuse kõrvale tõrjumine, selle mitte tähtsaks pidamine mulle niiväga ei meeldi. Musikaalsuse voolamine ja vohamine ja sündimine on tähtis.
Aga mis nõu sa annad näiteks õpilasele, kes on jõudnud oma arengus mistahes põhjusel sellisesse perioodi, kus “laulu tuline oja” temas hakkab ära kuivama – või mida sa ise teed, kui üldse peaks tekkima hetki, mil värskust ja voolavust jääb korraga justkui väheks?
Tuleb silmad pärani lahti teha ja maailmas ringi vaadata, mitte ainult muusikas, vaid lihtsalt elada. Rääkida erinevate inimestega.
Enese sundimine – kui koolitöö tuleb lõpetada, pole muidugi valida –, aga muidu ei vii see mu meelest kuhugi. Kui tegelda vahelduseks millegi hoopis muuga, mis päriselt huvitab, siis läheb mõte jälle liikuma.
Täpselt.
Mis on see, mille peale sa kõige meelsamini või ootusega mõtled? Kas sa ootad kevadet või suve või mõnd saabuvat sündmust – mis annab sulle jõudu? Kasvõi enne magamajäämist – kas sa meenutad pigem tänulikult midagi, mis on olnud, või mõtled rõõmsa ootusega tulevatele sündmustele?
Ikka meenutan tänuga kontserte, ettekandeid, sõpru, muusikuid, kes mu asju on ette kandnud – see on väga tähtis. Ma ei tea, kui mul on lugu valmis, kas ma nii väga ootan ettekandeid – kartus on muidugi alati – ootan ikka, uudishimu ja natukese murega, et kas ikka kõik sai päris hästi, aga mitte liigse murega. Aga mis on olnud, on olnud – sealt säilib tänutunne.
Sõidud on ju ka alati toredad. Mulle meeldib lennukiga sõita. Siis saab lugeda – ja mõelda.
Lennukiga! Vaat siis.
Paul-Eerik Rummo kunagi ütles, et inimesed jagunevad sadama- ja vaksali-, ehk siis laeva- ja rongiinimesteks. Mõlema keskkonnaga kaasneb väga tugev seosteväli, mõlemad põlistatud kunstis ja kirjanduses.
Mina vist olen rohkem sadamainimene – mereavarus, laevad, purjed, need äratavad teelemineku elevust. Vaksalid seostuvad seevastu rohkem hüvastijätu, nostalgia ja nukrusega, kõik see rataste rütm, rongivile udus…
Jah, kasvõi kirjandusest või filmidest tuttav kujund – keegi jääb perroonile lehvitama või jookseb rongile järgi, tahab veel midagi öelda… Laevale järgi ei jookse, kuigi lehvitada ju saab.
Laev on muidugi ka iidsem liikumisvahend, paate kohtab koopajoonistelgi. Küllap seetõttu on laevahukke kajastatud nii kunstis, kirjanduses kui filmis oluliselt rohkem kui rongiõnnetusi. Laev iseenesest on aga väga võimas sümbol – ja eestlase jaoks on muidugi märgiline laev nimega Lennuk.
Tõesti, paistab, et ei maksa unustada ka lennuinimesi. Hakkan aegamisi aimama, millele viitab sinu kingitud Amelia Earharti biograafia Mary S. Lovelli sulest, “Tiibade hääl”.
Jaa, sa mõtle selle peale. Pärast Emily Brontë “Lageda laule” ja Cesare Pavese “Sina oled valgus ja hommik” võiks triloogia kolmas osa kõlada eesti keeles. Nagu Kieslowskil on see triptühhon.
Pavesele ma tegin väikesed vaheosad, mis ma panin programmi kirja, võttes, mida kasutatakse popmuusikas – fade in – pool minutit üks akord. Ja pärast kuuendat osa, “Tuleb surm ja tal on sinu silmad”, fade out. Ja enne viimast osa on postluudium, “Landscapes”/“Maastikud”, fade in, fade out.
Paveset ootan küll suure huviga. Millal seda kuulda võib?
Esiettekanne on 16. juunil.
Kas “Kellamängu” ettekannet on kunagi ka Eestis oodata? Esiettekanne Oslos oli nii mõjus, lausa kahju, et seda pole olnud siinmail kuulda.
Jah, just eile vaatasin su tekste, valmistudes emakeeleõpetajate ürituseks.
Mõtlesin, et räägin Tõnu Kaljustega, ehk saaks need samad esitajad (Trio Mediæval, Arve Henriksen ja Norra Kammerorkester – Toim) siia. Neil oli hästi tore ja läbi mõeldud jõuluprogramm.
Amelia teema on mul tegelikult olemas juba tuletornide loos, viimane osa, “Aloha”, havaikeelne sõna, mis tähistab nii armastust, tervitust kui kaastunnet, on temaga seotud.
Ameliale on pühendatud Howlandi memoriaal, majakas üksikul saarel. Kuigi see ei tööta majakana, ta on hüljatud. Ma olen juba natuke mõelnud selle teema peale.
Oi, ja üks põnev raamat, mis mul on praegu välja laenatud, aga mida sa kindlasti pead lugema, on Damien Ruddi “Sad Topographics” – maailma kõige süngemate kohanimede etümoloogiast.
Kanadas on Road to Nowhere, Soomes on üks küla Kuolema, siis on Arizonas koht Nothing, Austraalias Mount Disappointment ja Misery Island… eriti kurva või masendava nimega paigad.
Autor on otsinud ise kõik need kohad üles ja kirjutanud kaks väga huvitavat esseed, ühe Chet Bakerist. Väga haarav kirjeldus, kuidas ta võttis Amsterdamis samas hotellis sama toa, mille aknast Chet välja kukkus – või hüppas või lükati –, pani plaadi peale ja kuulas ja kuulas seal seda muusikat.
Ja teine essee on Albert Speerist, kes oli Hitleri ihuarhitekt ja kes Spandau vanglas veetis kakskümmend aastat. Ta mõõtis sammudega ära, kui suur see vanglaõu on ja pani kilometraaži maailma kaardil kokku, tõstis nööpnõela iga päev natuke edasi, nagu oleks liikunud vabas maailmas.
Ma isegi saan aru, miks ta seda tegi – et saada endaga hakkama. Olla silmitsi kogu aeg sellega, mida sa oled teinud, peab olema ikka väga raske. Ta käis kogu maailma läbi, Põhja-Ameerikast alustas, jõudis Hiinasse… Siis sõitis Londonisse, et pärast pikki aastaid anda esimene intervjuu. Eks tal oleks olnud palju öelda. Aga siis suri südamerabandusse päev enne intervjuud sealsamas hotellis.
Tõesti, Damien Rudd tundub tõeline bluusirändur. Seda raamatut tahaks küll lugeda. Võibolla lisanduvad teisele trükile ka mõned Eesti kohanimed; sobivaid leidub ju õige rohkesti.
Ikka ja jälle hämmastab mind aga sinu pilgu ulatus. Olgu sadamate ja vaksalitega kuidas tahes, sina tõused neist kõrgemale, et näha avaramalt.
Pärast “Lageda laule” ja “Hüljatud tuletornide ajalugu” on tunne, nagu oleksid juba ammugi märkamatult lendu läinud valguse ja hommiku poole, teel nagu rändlind, kes vaatamata vahelduvale vastutuulele juhindub eksimatust sisemisest vaistust. Või siis meenutades Raimo Kangro sõnu, kirjutad sa ikka ja üha just sellist lugu, nagu sinu seest tuleb. See ongi sinu tiibade hääl – ja sellest on rõõmu.
Aitäh, Tõnu, vestluseks aega leidmast!
TÕNU KÕRVITS
Sündinud 9. aprillil 1969 Tallinnas
1987 lõpetas muusikateooria erialal (õp Alo Põldmäe) TMKK
1994 lõpetas kompositsiooni erialal (Raimo Kangro kl) EMA ning jätkas aastani 1999 magistriõppes Jaan Räätsa juures
1994 Eesti heliloojate liidu liige
1994 “Concerto semplice” (1992) rahvusvahelisel heliloomingu rostrumil Pariisis
1996 Kopenhaagenis festivalil “ArtGenda” kavas “Vihmalinnu kodu” instrumentaalansamblile
1998 Eesti Muusikaauhind parima arranžeerija kategoorias
1999 Lockenhausi kammermuusikafestivalil tellimusteos “Sinule, öö sõnumitooja”
2000 “Kohtumine” saksofonikvartetile ülemaailmsel saksofonikongressil Montrealis
2001 EMTA kompositsiooni ja orkestratsiooni õppejõud (a-st 2017 professor)
2001 Heino Elleri nim muusikapreemia
2002 Vabariigi presidendi noore kultuuritegelase preemia
2003 orkestriteos “Armastuse märk” rostrumil Viinis
2003 Lepo Sumera nim noorte heliloojate konkursi III preemia orkestriteosele “Eldorado”
2003/04 ERSO resideeriv helilooja
2004 “Järelkuma” keelpillikvartetile ja klaverile festivalil “Europamusicale” Saksamaal
2004 Eesti kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia
2005 Soomes Mänttä muusikafestivalil tellimusteos “Safra” klaverile ja kammerorkestrile
2006 “Laulud Kohtumiste sillal”, Münsteri rahvusvahelise kitarrifestivali tellimus
2006 kammerooperite “Mu luiged, mu mõtted” (2005, Maria Heibergi järgi) ja “Tuleaed” (2006, mõlemal Maarja Kangro libreto) esietendus Von Krahli teatris, lavastaja Peeter Jalakas
2007 “Maailma muusika päevadel” (WMD) Hongkongis “Teispool päikesevälju” fagotile ja sümfooniaorkestrile
2007 Eesti Muusikanõukogu aastapreemia
2007 “Kreegi vihik” segakoorile ja keelpilliorkestrile, tema seni enim esitatud teos (CD Hyperion Records, 2013);
2008 Adelaide’is festivalil “Cellissimo” tellimusteos “Helios Helios”
2009 Prantsusmaal Caenis festivalil “Les Boreales” muusika Carl Dreyeri tummfilmile “La Passion selon Jeanne d’Arc”
2010 Bellingham Chamber Chorale tellimusel valminud “Balti eleegiad” segakoorile ja fagotile (Martin Kuuskmann) maailmaesiettekanne USA-s
2011 festivali “NYYD” tellimusteos “Hümnid virmalistele” Britten Sinfonia esituses James MacMillani juhatusel
2011 “Kaanon” “Maailma muusika päevadel” (WMD) Zagrebis
2011 “Safra” Moskvas festivalil “Vremena Goda”
2011 Eesti vabariigi kultuuripreemia
2013 ooperi “Liblikas” (Maria Lee Liivaku ja Lauri Kaldoja libreto Andrus Kivirähki romaani ainetel) esietendus RO Estonias, lavastaja Peeter Jalakas
2014 Eesti kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia, EMP-i
heliloojapreemia, Eesti kooriühingu aasta koorihelilooja
2015 ERR-i aasta helilooja
2015 USA Mississippi osariigi Clarksdale’i linna aukodanik
2015 tsükkel “Moorland Elegies” (“Lageda laulud” Emily Brontë luulele) segakoorile ja keelpilliorkestrile, esmaesitajad EFK ja TKO Risto Joosti juhatusel
2015/16 TKO resideeriv helilooja
2016 Oslos esiettekandel trio Mediæval tellimusteos “Kellamäng”
2016 ECM-i CD “Tõnu Kõrvits. Mirror”: Anja Lechner, Kadri Voorand, Tõnu Kõrvits, TKO, EFK, dirigent Tõnu Kaljuste
2016 Eesti vabariigi kultuuripreemia, Valgetähe III klassi orden
2017 naiskooriteos “Laulud laulude laulust” “Maailma muusika päevadel” (WMD) Vancouveris
2017 “Lageda laulude” Itaalia esiettekanded Milanos ja Torinos festivalil “MITO” koos TKO ja EFK-ga
2017 Eesti Muusikaauhind aasta klassikaalbumi kategoorias autoriplaadiga “Moorland Elegies” (Ondine, 2017)
2018 Lepo Sumera nim heliloomingu preemia
2018 muusikadokumentaal “Lageda laulud”, rež Marianne Kõrver;
2018 CD “Tõnu Kõrvits. Canticle of the Sun”: The Southern Chorale, Hattiesburg Choral Union, Southern Miss Symphony orchestra, Jason Bergmann (flüügelhorn), Claire Sanguinetti (kannel), dirigent Gregory Fuller
2019 orkestriteose “Hüljatud tuletornide ajalugu” esiettekanne, ERSO Olari Eltsi juhatusel
2019 aasta filmihelilooja tiitel muusika eest filmile “Seltsimees laps”
2019 “Lageda laulude” Ameerika esiettekanne 23. aprillil NY Carnegie Hallis (koos Southern Chorale’ga)
Vt ka Mirjam Tally “Looja muusika lahinguväljal” (Muusika 2004/3).