Varjust valgusesse, kobrutavast kurjusest koosmeeleni

ERSO tõi 12. aprillil publiku ette mõtisklema meelitava sümfooniakontserdi. Juba mõnda aega Saksamaal tegutseva eesti dirigendi Mihkel Kütsoni juhtimisel sündis pealkirja all “Saksa kevad” üpris huvitav järgnevus: tuttavlik Wagner, fööniksilikku tõusu tõotav Mieczysław Weinberg ja värske uudisteos Jüri Reinvere sulest. Avanguks kõlanud Richard Wagneri “Siegfriedi idülliga” on paljukuulnud lugeja usutavasti varemgi kokku puutunud, sestap lubatagu pikemalt peatuda kahel tundmatumal.

 

Mihkel Kütson ja Jüri Reinvere esiettekande järgselt.FOTO GRETA BINGER

 

Mieczysław Weinberg 100 ja unarul aarded

 

Nõukogude Venemaa heliloojate paremikule mõeldes heiastuvad esimese hooga ilmselt kaks nime: Dmitri Šostakovitš ja Sergei Prokofjev. Tahtes nimetada kolmandat, jääb mõte viivuks toppama. Et vastus laseb end oodata, saab olla vaid märk vajadusest rohkem süveneda, nagu vahel eksamipiletit pihus hoides elutargalt mõistetakse. Ühed kiikavad ajas tagasi Sergei Rahmaninovi poole (vale vastus!), teised edasi aastaisse, kust tulevad vastu Gubaidulina, Schnittke ning tolleaegne avangardistide-dissidentide põlvkond. Tõsiasi on, et sovetliku ajastu kolmandaks “suureks heliloojaks” (mida tahes me sellise määratlusega ka ei mõtleks) juletakse aasta-aastalt aina enam pakkuda nime, mis laiemale muusikaavalikkusele veel palju ei ütle: Mieczysław Weinberg (1919–1996).

 

Viimase paari aastakümnega on Weinbergi muusika hoogsalt tuntust kogunud ning pälvinud ka muusikateadlaste kasvava tähelepanu. Tänavu täitub sajand helilooja sünnist. Sel puhul astutakse tema muusika heaks mitmeid suuri samme: Leipzigi Gewandhaus pühendab uuel hooajal Weinbergile terve sarja seitsme erineva kontserdikavaga, muu hulgas esitab üks maailma tuntumaid tšelliste Sol Gabetta ta tšellokontserdi; Kremerata Baltica algatas oma Weinbergi projekti; mai hakul ilmus album nimekalt firmalt Deutsche Grammophon, kus leedu dirigendi Mirga Gražynitė-Tyla juhatusel kõlab Weinbergi 21. sümfoonia “Kaddish”. Muusikateaduslikust huvist annab aimu sügisel ilmuv monograafia “Music Behind the Iron Curtain: Weinberg and his Polish Contemporaries”, mille kirjastab mainekas Cambridge University Press, autoriks muusikateadlane Daniel Elphick.

 

Weinbergi elupartituur sisaldab küllaga äkilisi muutusi ja katkestatud kadentse. Võrdlemisi rahulik põli sünnilinnas Varssavis kujunes pärast noorukiaastaid ootamatult keerisvooluliseks. Konservatoorium pianistina lõpetatud, tuli pageda sissetungiva Hitleri armee eest. Perekond jäi maha ning hukati julmalt (millest täpsem teave jõudis heliloojani alles aastakümneid hiljem). Järgnesid kompositsiooniõpingud Minskis, ent sealtki sundis fašistlike vägede pealetung lahkuma. Mõneks aastaks leidis Weinberg tööd Usbekistani pealinnas Taškendis. 1943. aastal sündis taas üks otsustav pööre: Weinbergi esimese sümfoonia partituur läkitati Dmitri Šostakovitšile. Viimase vaimustunud heakskiit pani aluse kutsele Moskvasse, mis tähistas täiesti uue eluetapi algust. Kahe helilooja mõttekaaslus kasvas kiiresti pikaajaliseks sõpruseks. Seda tõika kinnitavad kõnekalt Šostakovitši päevikusissekanded, kus Weinbergi nimi esineb aastakümnete vältel rohkem kui ühegi teise kolleegi oma.1

 

Kahe helilooja tihe suhtlus vajutas pitseri mõlema loomingule, piirdumata noorema imetlusega vanema vastu. Näiteks on vastastikmõjusid leitud nende keelpillikvartettides, samuti peetakse Šostakovitši sügavat huvi juudi muusika vastu vähemalt osaliselt Weinbergi teeneks.2 Tuntav sarnasus helikeeles ja mõttelaadis on pikalt töötanud Weinbergi pärandi kahjuks: tänini leidub neid, kes pealistunnuste põhjal peavad Weinbergi pelgalt Šostakovitši epigooniks.

 

Saksa viiuldaja Linus Roth on üks kasvavast hulgast, kes viimast arvamust ei jaga. Tema usk Weinbergi muusika väärtusesse ulatub kaugemale mõne üksiku teose esitamisest, see väljendub mastaapsetes tegudes. Roth on plaadistanud sisuliselt kõik, mis Weinbergi viiulimuusikast säilinud, samuti on ta helilooja muusikat propageeriva ühingu (International Mieczysław Weinberg Society) üks asutajaid. Eelneva valgusel pole vist üllatav, et Roth valis ERSO ees esitamiseks Weinbergi viiulikontserdi g-moll op. 67 (1959).

 

Teos haarab kuulaja esimestest taktidest. Viiuli painajalikult fanfaarne motiiv osutub alguseks trotslikule ja küllalt valulisele mõtterännakule, kus publikule idüllilisi puhkehetki palju ei pakuta. Kahes keskmises osas domineerib introvertne ja pingestatud, vahel nukralt nostalgiline, valdavalt aeglases tempos kulgemine, milles ei puudu ka pisuke oht kuulaja kannatus ammendada. Interpreedi ülesandeks saab siin väikesi erisusi peenelt välja mängida. Orkestratsioonis leidub täiskõlalist tutti koosmängu harva, nutikalt on kasutatud pillirühmi ja nende erinevate registrite iseärasusi. Tüüpilistest virtuooside lemmikutest lahkneb Weinbergi kontsert sellegi poolest, et teos ei lõpe hoogsa juubeldamisega, vaid kustub mõtlikku vaikusesse.

 

Soolopartii nõudmised intonatsiooni täpsusele ja tehnilisele meisterlikkusele ületas Linus Roth varuga. Olles küll tuntavalt pillipärase koega, seab Weinbergi mõttetihe ütlemise viis esitaja intellektile ning musikaalsusele üpris kõrge lati. Avaosa särisev intensiivsus, mis kuuldub Rothi ja Kütsoni salvestuselt,3 miskitõttu saali täielikult ei jõudnud. Võibolla nõudnuks akustilised tingimused väikest ümbermõtestamist tooniedastuse või kõlakäsituse aspektist. Mainitud pisike kripeldus ei vähenda siiski suurt tänulikkust selle eest, et tunnustatud välissolist söandas külakostiks tuua vähetuntud taiese. Turuseaduse rõhuvates tingimustes osutub taoline kangelastegu sageli üpris mõeldamatuks ja toob kaasa hulga riske. Kuuldu põhjal pole ometi vähematki kahtlust: Weinbergi suurteos on kindlalt väärt kohta möödunud sajandi etemate viiulikontsertide reas.

 

Reinvere silmitsi Leviaataniga

 

Kosmopoliidist eestlase Jüri Reinvere edulaine ei näita pidurdumise märke: sügisel jõuab Saksamaal kuulajateni uus tšellosonaat, mida mängib nimekas David Geringas, pisut hiljem kõlab Frankfurdis Kronbergi akadeemia festivalil esiettekandes tšellokontsert, solistiks Jean-Guihen Queyras. Seda ülevam oli kuulata meie kodusaalis uudisteost “Enne kui Leviaatan ärkab. Sümfoonilised märkmed”, mis sai kirja spetsiaalselt selle kontserdi jaoks. Teatavat meeleülendust kuuldus orkestri mänguski, kes justkui ärkas uuele elule.

 

Reinvere sümfoonilised märkmed on juba kolmas suurele orkestrile kirjutanud teoste reas, mis valminud üsna lühikese perioodi vältel. On põnev jälgida, kuidas helilooja suudab seejuures säilitada vaheldusrikkust. Siin toetab teda nähtavasti eruditsioon, mis kogunenud erinevate orkestridialektide läbikogemisest. “Enne kui Leviaatan ärkab. Sümfoonilised märkmed” kujutabki endast mingit amalgaami, prantsuse- ja saksapärase mõtlemise sünteesi.

 

Impressionistlikult värelev algus reetis vähe sündmuste kohta, mis ligi pooletunnises aegruumis lahti rulluma hakkasid. Märkamatult jõudsid pärale hiiglaslikud helide massiivid, pühkides stiihilise jõuga minema esialgse nostalgilise rahu, mis küll ajuti taastus, ent mingid tumedad kurjuse kobrutused ei lasknudki enam täielikult lõdvestuda. Lõpplahendus kinnitas siiski, et kõik saab korda, orkestri koosmeelselt sügavate hingetõmmete saatel võis lasta pulsil langeda, et seejärel jalutada täiesti normaalsesse kevadõhtusse.

1 Olga Dombrovskaya artikkel “Notes on Shostakovich's Diary” kogumikus Shostakovich studies 2, Cambridge, 2010.

2 Daniel Elphick, Weinberg, Shostakovich and the Influence of Anxiety – The Musical Times 155 (2014), lk 49–62.

3 Challenge Classics, 2014.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload