Suurejooneline lõppkontsert

Vanemuise sümfooniaorkester lõpetas oma 2018/2019. aasta hooaja suurejoonelise kontserdiga 10. mail Vanemuise kontserdimajas. Suurejooneline oli nii kava ülesehitus, muusika ise kui ka esitus.

 

Kava oli koostatud väga hästi, tekkisid nii geograafilised, poliitilised, kronoloogilised kui ka sümbolistlikud konnotatsioonid. Selline lisafaktor annab muusika kuulamisele ja laval toimuva vaatlemisele alati palju juurde.

Kontsert algas eesti helilooja teosega, millele järgnes rootsi ja pärast vaheaega vene helilooja helitöö. Eesti muusika ja laiemalt kultuur oli asetatud justkui dialoogi lääne- ja idanaabri omaga. Tuli ka meelde nende võimsate naabrite omavaheline vastasseis XVI–XVII sajandil, mille käigus Eesti käis käest kätte ja lõpetas XVIII sajandi algul idanaabri rüpes. Samas sai Eesti olulisi kultuurilisi tõukeid mõlemalt ja võitles end lõpuks poliitiliselt hoopis vabaks.

Kronoloogiliste konnotatsioonide väljatoomiseks tuleb kõnelda teostest juba lähemalt. Kontserdi avanud Liis Viira uudisteose “Värav” esiettekanne näitas kuulajale eesti muusika hetkeseisu ühe XXI sajandi noorema põlve tundliku kõrvaga looja pilgu läbi. Teos näib toituvat 1960. aastate postserialistlikust ja 1970. aastate IRCAM-ilikust esteetikast, mida praeguses Eestis esindab ka mõni teine helilooja.

 

Vanemuise sümfooniaorkester, dirigent Paul Mägi, helilooja Liis Viira ja kontsertmeister Linda-Anette Verte. FOTO facebook.com/vanemuine/

 

Järgmine helitöö “Ich denke Dein...” XXI sajandi rootsi looja Rolf Martinssoni sulest (kirjutatud 2014) viis kuulaja juba märksa kaugemale minevikku. Muusikat kuulates tuli kohe meelde Richard Wagneri ooper “Tristan ja Isolde”, seega XIX sajandi keskpaiga veidi dekadentlik romantism (rohked tunderõhulised väikesed septakordid, nagu Tristani-akord seda ju on). Siis jälle oli kuulda hilisromantilist, Richard Straussi laadis tundetooni (aeglane pateetiline liikumine, kromatismidega tembitud paljutertsiline harmoonia ja värvikas orkestratsioon). Liiga tihti võis aga leida end hollywoodi-stiilis filmi- või muusikalimuusikast (sekventsid, modaalsus, skemaatiline bigbändi-harmoonia koos vibrafoni ja sordiiniga trompetiga).

 

Kolmanda teosega, Nikolai Rimski-Korsakovi sümfoonilise süidiga “Šeherezade” maandus kuulaja aga 1888. aasta Aleksander III aegsesse slavofiilsesse tsaaririiki.

 

Sümbolistlikest konnotatsioonidest mainiksin neid, mis seostusid Liis Viira teose pealkirjaga “Värav”. See tänapäevase kõla ja mõttelaadiga, kainelt kalkuleeritud kaheosaline (kulminatsioonini viivad liinid ja seejärel puäntillistlik sumbumine) teos oligi mõnes mõttes väravaks täiesti kontrastsesse maailma, millest kuulaja leidis end kahte järgnevat teost kuulates. See maailm oli hoopis muinasjutuline või müütiline, võibolla peaks seda tänasel nutiajastul nimetama isegi virtuaalseks. Kirglik mehe ja naise vaheline armastus, mida Martinsson esindas Goethe, Eichendorffi ja Rilke luuletuste kaudu, andis maad Rimski-Korsakovi “Šeherezade” idamaisele eksootikale.

 

Suurejoonelisele kavale ja muusikale – ikkagi kolm täisorkestriga teost – sekundeeris suurejooneline esitus. Rolf Martinssoni helitöös soleeris maitsekalt barokilikult liikuva, kuid minu meelest siiski üsna dramaatilise häälega maailmamainega rootsi sopran Lisa Larsson. Siiraid kiidusõnu väärib Vanemuise sümfooniaorkester, kes on oma peadirigendi Paul Mägi juhtimisel minu arvates viimase 25 aasta tippvormis. Tunnistan, et kuulasin “Šeherezade” viiulisoolosid orkestri kontsertmeistri Linda-Anette Verte esituses hinge kinni pidades. Ka esitšello Lauri Sõõro mängis puhtalt ja suure sisseelamisega. Keelpillikõla, mida “Šeherezade” lubab ju eksponeerida rikkalikult, oli täidlane ja mõjuv. Nauditav oli ka kõigi puhkpillisolistide mäng. Ja tegelikult tuleb esile tõsta kõiki orkestrante: on nooruslikku värskust, meisterlikku küpsust ja professionaalset täpsust. Maestro Mägi ohjas orkestrit autoriteetselt. Näis, et juba proovides on asjad täpselt paika pandud.

 

Kas midagi jäi soovida? Tunnistan, et korraks igatsesin kuulata seda kava mõnes suurema järelkajaga saalis, mida orkester ja muusika seekord väärinuks. Mitte et Vanemuise kontserdimaja saalil midagi põhimõttelist viga oleks, ent vahel ei mahu muusika sinna ära. Tagasihoidlikult mainin ka seda, et vokaalteose jälgimist oleks hõlbustanud tekst kavalehel. Õnneks saab sellega tutvuda internetis helilooja kodulehel.

 

Jään ootama Vanemuise sümfooniaorkestrilt ja tema peadirigent Paul Mägilt uusi põnevaid kavu ning vähemalt võrreldavaid elamusi!

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload