_page-0001.jpg)
Suvise suursündmuse, juubelivärvides laulu- ja tantsupeo eel pole liiast juhtida tähelepanu kahe suure peo veidi vähemale vennale, mis on omas mastaabis siiski uhke ja esinduslik. 5. juulil kell 14 toimub Vabaduse väljakul tasuta suurkontsert, kus astub seitsmes pilliliigis lavale 800 rahvapillimängijat. Järgnevalt heidavad rahvamuusikapeole ja rahvamuusika hetkeseisule valgust peo toimkonna liikmed Juhan Uppin (loominguline juht, koondorkestri ja lõõtspillide liigijuht), Pille Karras (väikekannelde ja rahvakannelde liigijuht), Ella Maidre (kromaatiliste kannelde liigijuht), Katariin Raska (torupillide liigijuht), Kristel Laas (akordionide liigijuht) ja Kristi Alas (viiulite liigijuht). Siinkirjutaja on ametis näppepillide liigijuhina ning kajab kolleegidega kaasa – sarnaselt teistes liikides valitseva olukorraga on ka mandoliin taas au sees, kitarr kestvalt populaarne ning ukulele uus lemmik.
Juhan Uppin
Milline on olnud rahvamuusika osa laulupeotraditsioonis?
Juhan Uppin: Mulle meeldib mõelda, et rahvamuusika on laulupeotraditsiooniga algusest peale käsikaes käinud – ikka mängiti suurtel pidudel ka spontaanselt pilli ning lauldi ja tantsiti selle saatel. Rahvamuusika on ka tohutult mõjutanud laulu- ja tantsupidude repertuaari. Rahvapillimängijatest kokku pandud orkestrid on esinenud läbi aegade nii laulupeokontsertidel kui tantsupeo saateansamblina. Tänase rahvamuusikapeo eelkäijaks võib pidada rahvakunstiõhtute (tänapäeva mõistes tantsupidude) tarbeks kokku kutsutud rahvapilliorkestreid. 1939. aasta II tantsupeol tegid avanumbri just rahvapillimehed. Rahvapilliorkester mängis tantsupidude saateks 1990. aastani. 1985. aastal astusid rahvapilliorkestrid raekoja platsil üles eraldi kontserdiga.
Taasiseseisvunud Eestis jäi rahvapilliorkestrite liikumine laulu- ja tantsupeo protsessis tahaplaanile. Tantsupidu ei olnud enam pelgalt rahvatantsupidu ning rahvapilliorkester asendus paarikümneks aastaks fonogrammiga.
Millal sai alguse rahvamuusikapidu eraldi kontserdina?
Kuigi ka varem on rahvamuusikud peol eraldi kontserdiga üles astunud, on seekordne rahvamuusikapidu järjekorras kolmas omasugune (eraldi pilliliigid omaette repertuaariga). Aastatel 2009. ja 2014. toimus see “Pillipeo” nime all.
Millised on sinu kui loomingulise juhi põhimõtted kontserdi ülesehitamisel ja repertuaari koostamisel?
Minu põhimõte on, et iga pilliliiki juhiks oma valdkonna silmapaistev tegija. Iga pilliliigi repertuaar tuleb samuti liigijuhi nägu, mis tagab, et kontsert saab terviklik ja samas mitmekesine. Loomingulise toimkonna ühine põhimõte lugusid valides ja seades on lähtumine rahvamuusikast üsna laias tähenduses.
Kuidas rahvamuusikal ja rahvamuusikutel praegu läheb?
Eelkõige tooksin välja, et huvi rahvamuusikapeo vastu on viimase kümne aastaga kasvanud. Soovijaid on aina rohkem. See näitab ühelt poolt, et pidu on leidnud hea formaadi, kuidas laulu- ja tantsupeotraditsioonis edasi kesta. Teisalt aga seda, et rahva- ja pärimusmuusika või lihtsalt folgi populaarsus ongi nii kuulajate kui ka mängijate seas tõusuteel.
Kuidas iseloomustad oma pilliliigi hetkeseisu?
Juhan Uppin: Lõõtspillide heast käekäigust võib pikalt rääkida. Seekordse rahvamuusikapeo lõõtspillide liik on suurte lõõtsaorkestrite taustal pigem väike, umbes 30 mängijat, kuid see-eest sisukas – kõik mängijad läbisid personaalselt ettemängu. Võib öelda, et rahvamuusikapeol näeb läbilõiget selle pilli hetkeseisust – on igas eas mängijaid, silma paistab noorte väga hea tase ja huvi traditsioonilise mängustiili vastu. Kõrvuti mängivad algajad ja profid, naised ja mehed, noored ja vanad.
Koondorkestris on koos erineva tausta ja olemusega ansamblid. Pikalt tegutsenud külakapellide kõrval on peole tee leidnud ka lühemalt koos käinud rahvamuusikaansamblid ja sõpruskonnad. Noortekollektiividest moodustavad enamuse ansamblid, mis koosnevad mõne muusikakooli (tavaliselt ühe õpetaja) õpilastest. Selle valdkonna hetkeseis olenebki sellest, kas kohapeal leidub tegus pärimus- või rahvamuusika õpetaja.
Kristi Alas: Viiulimängu populaarsus on Eestis tõusuteel. Igasuvised lastele ja noortele suunatud pärimusmuusika ja rahvamuusika laagrid ja muud üritused innustavad noori pillimänguga tegelema. Valmistab rõõmu, et on mitu muusikakooli ja kõrgkooli, kus saab rahvamuusika suunal viiulit õppida. Õppematerjali ja uurimist jagub – meil on palju helisalvestisi saja aasta tagusest ajast ja suur rahvapäraste viiulilugude repertuaar, mida avastada ja õppida.
Rahvamuusikapeole on registreerunud 8 viiulikoori 130 mängijaga. Juhendajad on teinud suurepärast tööd, kõik kollektiivid jätsid ettemängudel väga hea mulje. Mängijate tase on hea ja eriti positiivsena jäi silma, et viiulikoorides osalevad enamasti noored.
Katariin Raska: Olukord tundub üsna hea, arvestades torupillimängijate arvu, mis, julgen arvata, jääb suurusjärku 60-70 mängijat üle Eesti. Täpset arvu ei tea, sest torupill on pigem sooloinstrument. Selle sama teadmatuse tõttu on ka raske väga täpselt hinnata taset. Mida kindlasti tean, on see, et järjest enam on peale tulemas noori, väga osavaid mängijaid, kes on torupilli õppinud kõrgkoolis. Kasutan head võimalust ja teen üleskutse hakata korraldama regulaarseid torupillide võistumängimisi. See aitaks hetkeseisul silma peal hoida ja mängutaset tõsta, rääkimata tugeva torupillikommuuni tekkest.
Pille Karras: Väikekandled on endiselt populaarsed. Neid saab õppida muusikakoolides ja huviringides, toimub ka kandle meisterdamise laagreid, kus huvilised saavad endale meistri juhendamisel pilli valmistada. Edasi otsivad vastsed pilliomanikud mänguvõimalusi ja tekib üha uusi kandleansambleid. Hea meel on sellest, et meie tugevaimad mängijad Eva Väljaots ja Ann Maria Piho omandavad uusi teadmisi Sibeliuse akadeemias. Väikekannelde suur eeskuju, Trio Soon/Lepasson/Piho osaleb ka “Kannelde ööl”. Rahvamuusikapeole registreerinutest moodustas väikekannelde kogukond rohkem kui poole.
Vähem populaarsed on rahvakandled. Uusi kandleansambleid pole väga palju juurde tekkinud, erandiks Mooste rahvamuusikakool, kus mängitakse rahvakannelt Lõuna-Eesti mängutraditsioone silmas pidades. Viimastel aastatel on selle pilli propageerimisel abiks olnud Viljandi pärimusmuusika keskuse koduõppe projekt, samuti rahvakandle mängijate kaardistamise projekt. Ilmunud on Guldžahon Jussufi koostatud raamat “100 Eesti rahvakandlemängijat ja -meistrit”, mis annab ülevaate rahvakandle praegusest seisust ja sisaldab hulgaliselt infot pillide, mängustiilide, häälestuse ja muu kohta. Väga väärtuslik on ka väliseestlaste peatükk, mille koostamisel oli suureks abiks Ain Haas.
Ella Maidre: On suur rõõm, et rahvamuusikapeole registreerunud kromaatiliste kannelde arv on võrreldes eelmiste pidudega kolmekordistunud. Registreerus kaheksa ansamblit Eestimaa erinevatest kohtadest: Kiviõli, Viljandi, Võru, Tartu, Jõelähtme, Viimsi.
Kristel Laas: Akordionil läheb üldjoontes hästi. Omanäolisi akordionimängijaid on igas muusikastiilis, rõõmu teeb ka järelkasv. Võimalused akordioni õppida on suurepärased, kuni kõrgastmeni välja (EMTA ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia).
Muusikakoolide õpilaste arv kõigub, mõnel aastal on korralikult sisseastujaid, teisel aastal vähem. Paremas olukorras on kindlasti linnad, väiksemates kohtades on iga õpilane kulla hinnaga. Seetõttu on oluline, et iga akordioniõpetaja silm säraks, et ta näitaks oma suhtumisega eeskuju. Akordion on Eestis väärikas ja hinnatud instrument ning tingimused saada suurepäraseks akordionimängijaks või -õpetajaks on soodsad.
Eesti akordioniliit seisab hea selle eest, et õpetajatel ja õpilastel oleks väljund ja võimalus areneda. Sel aastal on Eestis toimunud ja toimumas mitu olulist üritust, sealhulgas rahvusvahelise akordioniliidu 141. talvekongress ja mitu festivali-konkurssi.
Mida kuuleb rahvamuusikapeol?
Lõõtspillide lood pärinevad viielt silmapaistvalt Eesti pillimehelt. Ühelt poolt püüame tabada eeskujuks olevate pillimeeste mängustiili, märgata sarnasusi ja erinevusi ning seda, kuidas mängustiil on aja jooksul muutunud. Teisalt on äge, et kõik on individuaalsed mängijad, igaüks omanäolise mängulaadiga.
Juhan Uppin
Akordioni liigi kava on ilus ja omanäoline. Tiit Kalluste on seadnud rahvaviisi “Uhti, uhti, uhkesti”, millest on saanud hoopis uue karakteriga lugu. Temalt on ka “Poolamäe räpp” – kujutage ette akordioniste räpilaadse loo rütme üles võtmas ja ansambli Põhja-Tallinn solisti Jaanus Saksaga kaasa räppimas. Tuulikki Bartosik on teinud sügavasisulise loo “Kojusaabumine” ja astub ka solistina lavale, nagu ka pala “Kuu mängib kudrustega” autor Kulno Malva (laulab Liisi Koikson). Mina olen seadnud Karksi viisi “Paigalejäämise polka”, mis räägib loo tantsuõhtuks valmistuvatest neiudest [neidudest] ja noormeestest ja kulmineerub hullava-hullutava polkaga.
Kõik lood on mängijatele hinge pugenud, igaüks omal moel.
Kristel Laas
Torupillide kavas on valik pillile iseloomulikest ning olulistest lugudest. Lisaks nii-öelda klassikale kõlab vanameister Ants Tauli legendaarne “Karksi”, aga leidub ka spetsiaalselt selleks kontserdiks kirjutatud muusikat. Mängutehnilisest ei ole repertuaar ehk kõige kergemate killast, kuid siiski igati torupillile kohane. Valitud palad tutvustavad torupilli kui mitmekülgset ning kõlarikast instrumenti. Esmakordselt saab Eesti torupillimängu kuulda pea 25-liikmelise koosseisu esituses.
Katariin Raska
Viiulite repertuaari valisin noori muusikuid silmas pidades ja nende arvamust kuulates. Traditsiooniliste viiulilugude kõrval on ka päris uus, mille autor on Eeva Talsi. Seaded on tehtud nii, et võimalikult palju erineva tasemega mängijaid saaks peol osaleda. Viiuliliigi repertuaaris leidub nii omanäolisi polkasid kui ka labajalavalsse.
Kristi Alas
Näppepillide liik koondab mandoliine, kitarre, ukulelesid ja basse. Kavas on erineva karakteriga tantsulood ja seade Cyrillus Kreegi koorilaulust “Ma kõndisin vainul”. Tempokas palas “Lõõtsalugu Setomaalt” teeb solistina kaasa Martin Müller karmoškal. On ka üks eritellimus, lustlik Siberi eestlaste laul “Terve no küla”, mille on seadnud ja kus teeb kaasa noore folgipõlvkonna komeet, ansambel Etnosfäär.
Joosep Sang
Koondorkestri lugude valikul lähtusin sellest, et oleksid esindatud eri ajastute olulisematele rahvapillidele iseloomulikud lood. Hans Dreimani poolt kandlel mängitud “Torupillivalts” ja “Tori kõrtsi tondilugu” esindavad meie rahvamuusika vanemat aega ning sarnanevad oma staatilise harmoonia tõttu vanade torupillilugudega. Torupillimees Jaan Pihti polka aga sarnaneb juba uuema aja rahvamuusikaga, mida iseloomustab lihtne harmoonia vaheldumine. Rahvapärast viiulirepertuaari esindab 1910. aastal ilmunud noodiraamatust pärinev “Valss Likmani järgie”, mis sai uues seades veidi teistsuguse ilme. “Kallike kaugel” on umbes sajandi eest sündinud lauluke, millest võib leida lugematul hulgal eri variante. Eriti armsaks sai see Eestis II maailmasõja ajal ja kasutatud variant pärineb suurepäraselt lõõtspillimängijalt Richard Reinolt, kes samuti selles sõjas käis. “Ühel ilusal suveõhtul” on aga mõnus reinlender, milles kohtuvad Kukerpillide poolt tuntuks lauldud Kuusalu kandi viis ja Rootsist pärit lugu “Gärdebylåten”, mida meie mängime lõõtspillimängija Aivar Teppo järgi.
Juhan Uppin
“Kannelde öö”
Kontserdil saab kuulda nelja kandleliiki, millele lisanduvad solistide ja vanalinna hariduskolleegiumi lastekoori kaunid kõlad. Väikekannelde eesmängijaks on Trio Soon/Lepasson/Piho ja rahvakanneldel tuntud pillimees Heino Sõna Mulgimaalt. Lisaks on võimalus kuulda ja näha vabariigi pillimehe tiitli võitnud Juhan Uppinit päkarauakandlel.
Kromaatiliste kanneldega soleerivad Kristi Mühling ja Tuule Kann, Jaak Sooäär elektrikitarril ning vanalinna hariduskolleegiumi lastekoor, mida juhendavad Maarja Soone ning Kaiu Põld. Kõlab nii vanamuusikat kui ka tuntud ja vähem tuntud rahvalikke viise.
130-pealise koondorkestri kontsert “Kannelde öö” toimub 4. juulil kell 21 Tallinna Metodisti kirikus ja seda saab kuulata otseülekandes Klassikaraadiost.
Ella Maidre