Tõelise muusiku jaoks on loomine elu ja surma küsimus. Intervjuu helilooja Richard Dubugnoniga


Helilooja Richard Dubugnon, foto classical20.com

Helilooja Richard Dubugnon, foto classical20.com

Mullu 50. sünnipäeva tähistanud šveitsi-prantsuse helilooja Richard Dubugnon on õppinud Pariisi kõrgemas konservatooriumis ning Londoni kuninglikus muusikaakadeemias. Tänaseks on ta auhinnatud helilooja, kellelt on suuremaid teoseid tellinud näiteks Orchestre de Paris, BBC sümfooniaorkester, Šveitsi-Romaani orkester, Leipzigi Gewandhaus-orkester, Tokyo NHK sümfooniaorkester ja Verbier’ festivali orkester. Kõige paremini võib helilooja kohta teada saada tema muusikat kuulates, kuid kuidas räägib ta ise endast ja oma elust heliloojana? Millal olite kindel, et soovite muusikuks saada? Mis teid muusikuteele viis?

Ma otsustasin muusikaga tõsiselt tegelema hakata väga hilja – alles kahekümneaastaselt, pärast seda, kui olin alustanud ajalooõpinguid Montpellier’s. Mu ema oli kirjanik ning kasuisa džässpianist. Mul oli tegelikult hirm artistikarjääri ees, sest nägin oma vanemate pealt, et nende jaoks oli see raske. Kui ma olin viieaastane, soovisin ma klaverit mängida, komponeerida ja kirjutasin välja mõeldud heliloojate elulugusid... Ajalooõpingute teisel aastal võtsin ma lisaks ka tunde harmoonias ja alustasin kontrabassiõpinguid. See oligi minu jaoks määrav sündmuste käik, mille järel otsustasin, et tahan olla muusik. Mida on tänapäeva heliloojal vaja selleks, et klassikalise muusika maailmas läbi lüüa?

Selleks on vaja eelkõige väga palju pealehakkamist ja tahet, isegi kui see on alateadlik. Ja eriti on vaja teha palju tööd. Ma alustasin muusika õppimist hilja, mistõttu ärkasin iga päev kell seitse, et harjutada neli tundi kontrabassi ja seejärel kaks-kolm tundi kontrapunkti. Eratunnid, mille eest maksin omast taskust, arendasid mind kiiresti. Ma olin vaene, elasin ainult stipendiumist.

On vaja väga suure kirega muusikasse suhtuda ja uskuda, et meil, muusikutel, on siia maailma midagi erilist tuua. Minu arvates on tõelise muusiku või kunstiinimese puhul tunda, et loomine on tema jaoks elu ja surma küsimus. Millist teost peate oma arengus heliloojana kõige tähendusrikkamaks ja miks?

On mitu teost, mis on olnud olulised minu isiklikus arengus heliloojana. Kindlasti on üks neist Janine Jansenile kirjutatud 1. viiulikontsert op. 45, mis on ehk kõige sisutihedam partituur, mille olen kunagi kirjutanud. See on väga mõistuslikult üles ehitatud, kuid samal ajal on selles minu loomingu kõige väljendusrikkamad teemad, mida olen viiulile kirjutanud. Teine teos, mille üle võin ehk uhke olla, on “Songe Salinas” metsosopranile ja sümfooniaorkestrile, sest mulle tundub, et see helitöö sarnaneb minu teostest ehk kõige rohkem ooperile. Kõik muusika, mida ma kirjutan, isegi kammermuusika, on teadlikult ja sihipäraselt lüüriline, stseeniline ning kätkeb endas lüürilise draama olemuslikkust.

1. viiulikontsert, op. 45, II osa Lento

Kust tulevad teie muusikalised ideed ja mil viisil on võimalik neid teoseks arendada?

Muusikalised ideed tulevad eriti hästi siis, kui olen liikumises – jalutades, autos või rongis. Teadvust on vaja kõigutada, luua kerge transiseisund ja võimaldada nii ka alateadlikel mõtetel teadvusesse tõusta, natuke nagu hüpnoosis. Mõnikord tulevad mõtted poolunes, keset ööd.

Ma olen arendanud välja mitmeid meetodeid, kuidas oma muusikalisi mõtteid teosteks komponeerida. Neid minu poolt välja töötatud komponeerimisviise olen tutvustanud nii lastele kui täiskasvanutele, isegi mitte-muusikutele. Enamasti arvatakse, et komponeerimine on väga keeruline, kuid tegelikult on see väga lihtne. Milline on loomeprotsess tellimustööd kirjutades?

Üldiselt solistid või dirigendid, kes soovivad minult teost, tunnevad juba minu muusikat ja helikeelt. Kui ma otsustan kellegi tellimuse vastu võtta, tähendab see, et selle muusiku mängu- või dirigeerimisstiil meeldib mulle. Enne kui alustan tellimustöö kirjutamist, kuulan selle muusiku esitusi, me kohtume mitu korda, et rääkida teosest ja muustki kui muusikast. Mulle meeldib teada, mis ka peale muusika seda inimest huvitab, et leida teosele isikupärasem temaatika. Näiteks viiuldaja Roberto González-Mojasele kirjutatud 2. viiulikontserdis “Colorfields” valisin aluseks kunstnik Mark Rothko tööd, et väljendada viiuldaja kiindumust selle kunstniku loomingusse. Teose loomise protsessis saadan ma muusikule regulaarselt välja kirjutatud katkendeid, et solist või dirigent saaks mulle anda tagasisidet nii tehnilises kui muusikalises osas. Seejärel me kohtume jälle, et teose kallal koos töötada. Klaverisaatjaga proovides teeme vajadusel muudatusi, eksperimenteerime ning otsime uusi huvitavaid võtteid.

Janine Janseni ja Richard Dubugnoni vestlus

Minu eesmärk on teha helitöö täpselt sellele muusikule – nagu ideaalselt istuv kostüüm, mida ta saaks kanda kaua aega ja igal pool ja mida ma võiksin vastavalt tema soovile alati kohendada. Minu prioriteet kirjutades on, et interpreedid saaksid mängida ergonoomiliselt, soovin neile jätta ka tõlgendamise vabadust ja mulle on oluline välja tuua instrumentide kõlavärvide rikkust ja eripära. Millised on teie muusikalised mõjutused? Mis teid igapäevaelus inspireerib?

Minu muusikalised lemmikud tekkisid nooruses. Kuulasin palju Bachi, Schuberti, Fauré’, Debussy, Raveli, aga ka 1970. aastate Bee Geesi ning funk-muusika bändide Tower of Power, Earth Wind and Fire ja Sly and the Family Stone muusikat. Samuti ka džässmuusikat, tänu mu kasuisale René Bottlangile, kes on hiilgav džässpianist. Muusikaõpingute ajal suurenes mu huvi Richard Straussi, Skrjabini, Dutilleux’, Messiaeni, Ligeti, Rautavaara ja Penderecki muusika vastu. Igapäevases elus leian inspiratsiooni aja veetmisest oma naise ja lastega, loodusest, kokandusest, astronoomiast ja kosmoseteadustest, tsivilisatsioonide ajaloost, keeltest, müstilistest sümbolitest, numismaatikast, kunstist, arhitektuurist – minu inspiratsiooniallikate spekter on väga lai. Millised tendentsid valitsevad kaasaegses muusikas, kuhu see suundub?

On ajaloolised tsüklid, mis on vähem või rohkem keerukad kui eelmised või tulevased ja neid arenguid mõjutavad otsustavad sündmused ajaloos. Kunst jääb aga ikka kunstiks. Tänapäeva kunst pole parem kui minevikus. On teistest eristuvaid suuri talente, geeniusi ja ka osavaid käsitöölisi. On palju keskpäraseid, kes usuvad end olevat geeniused... Tonaalne või atonaalne, romantiline või abstraktne... See, mis loeb minu jaoks, on kunsti siiras sõnum ja kunstnik, kes rakendab täielikult pühendununa oma oskusi ja talenti ning on üle oma egost.

Mis on teie kõige värskemad teosed?

Hiljuti kirjutasin opereti “Jeanne ja Hiro” viiele lauljale, klaverile, löökpillidele ja kontrabassile, mille esiettekanne toimus Lausanne’is. Tahtsin teha väikese pausi instrumentaalkontsertidest ning tõsisest muusikast ja vahelduseks komponeerida popurrii kergemuusikast, segades erinevate ajastute muusikastiile Offenbachist ja Saint-Saënsist funk’i, samba ja 1980. aastate “prantsuse” laulukesteni. Lugu räägib sopran Jeanne’ist, kes on töötu ja otsustab minna Brasiiliasse, Rio de Janeirosse. Ta tahab vahetada oma hääleliiki, kuna kukkus töökohale konkureeride