_page-0001.jpg)
Helilooja Richard Dubugnon, foto classical20.com
Mullu 50. sünnipäeva tähistanud šveitsi-prantsuse helilooja Richard Dubugnon on õppinud Pariisi kõrgemas konservatooriumis ning Londoni kuninglikus muusikaakadeemias. Tänaseks on ta auhinnatud helilooja, kellelt on suuremaid teoseid tellinud näiteks Orchestre de Paris, BBC sümfooniaorkester, Šveitsi-Romaani orkester, Leipzigi Gewandhaus-orkester, Tokyo NHK sümfooniaorkester ja Verbier’ festivali orkester. Kõige paremini võib helilooja kohta teada saada tema muusikat kuulates, kuid kuidas räägib ta ise endast ja oma elust heliloojana? Millal olite kindel, et soovite muusikuks saada? Mis teid muusikuteele viis?
Ma otsustasin muusikaga tõsiselt tegelema hakata väga hilja – alles kahekümneaastaselt, pärast seda, kui olin alustanud ajalooõpinguid Montpellier’s. Mu ema oli kirjanik ning kasuisa džässpianist. Mul oli tegelikult hirm artistikarjääri ees, sest nägin oma vanemate pealt, et nende jaoks oli see raske. Kui ma olin viieaastane, soovisin ma klaverit mängida, komponeerida ja kirjutasin välja mõeldud heliloojate elulugusid... Ajalooõpingute teisel aastal võtsin ma lisaks ka tunde harmoonias ja alustasin kontrabassiõpinguid. See oligi minu jaoks määrav sündmuste käik, mille järel otsustasin, et tahan olla muusik. Mida on tänapäeva heliloojal vaja selleks, et klassikalise muusika maailmas läbi lüüa?
Selleks on vaja eelkõige väga palju pealehakkamist ja tahet, isegi kui see on alateadlik. Ja eriti on vaja teha palju tööd. Ma alustasin muusika õppimist hilja, mistõttu ärkasin iga päev kell seitse, et harjutada neli tundi kontrabassi ja seejärel kaks-kolm tundi kontrapunkti. Eratunnid, mille eest maksin omast taskust, arendasid mind kiiresti. Ma olin vaene, elasin ainult stipendiumist.
On vaja väga suure kirega muusikasse suhtuda ja uskuda, et meil, muusikutel, on siia maailma midagi erilist tuua. Minu arvates on tõelise muusiku või kunstiinimese puhul tunda, et loomine on tema jaoks elu ja surma küsimus. Millist teost peate oma arengus heliloojana kõige tähendusrikkamaks ja miks?
On mitu teost, mis on olnud olulised minu isiklikus arengus heliloojana. Kindlasti on üks neist Janine Jansenile kirjutatud 1. viiulikontsert op. 45, mis on ehk kõige sisutihedam partituur, mille olen kunagi kirjutanud. See on väga mõistuslikult üles ehitatud, kuid samal ajal on selles minu loomingu kõige väljendusrikkamad teemad, mida olen viiulile kirjutanud. Teine teos, mille üle võin ehk uhke olla, on “Songe Salinas” metsosopranile ja sümfooniaorkestrile, sest mulle tundub, et see helitöö sarnaneb minu teostest ehk kõige rohkem ooperile. Kõik muusika, mida ma kirjutan, isegi kammermuusika, on teadlikult ja sihipäraselt lüüriline, stseeniline ning kätkeb endas lüürilise draama olemuslikkust.
1. viiulikontsert, op. 45, II osa Lento
Kust tulevad teie muusikalised ideed ja mil viisil on võimalik neid teoseks arendada?
Muusikalised ideed tulevad eriti hästi siis, kui olen liikumises – jalutades, autos või rongis. Teadvust on vaja kõigutada, luua kerge transiseisund ja võimaldada nii ka alateadlikel mõtetel teadvusesse tõusta, natuke nagu hüpnoosis. Mõnikord tulevad mõtted poolunes, keset ööd.
Ma olen arendanud välja mitmeid meetodeid, kuidas oma muusikalisi mõtteid teosteks komponeerida. Neid minu poolt välja töötatud komponeerimisviise olen tutvustanud nii lastele kui täiskasvanutele, isegi mitte-muusikutele. Enamasti arvatakse, et komponeerimine on väga keeruline, kuid tegelikult on see väga lihtne. Milline on loomeprotsess tellimustööd kirjutades?
Üldiselt solistid või dirigendid, kes soovivad minult teost, tunnevad juba minu muusikat ja helikeelt. Kui ma otsustan kellegi tellimuse vastu võtta, tähendab see, et selle muusiku mängu- või dirigeerimisstiil meeldib mulle. Enne kui alustan tellimustöö kirjutamist, kuulan selle muusiku esitusi, me kohtume mitu korda, et rääkida teosest ja muustki kui muusikast. Mulle meeldib teada, mis ka peale muusika seda inimest huvitab, et leida teosele isikupärasem temaatika. Näiteks viiuldaja Roberto González-Mojasele kirjutatud 2. viiulikontserdis “Colorfields” valisin aluseks kunstnik Mark Rothko tööd, et väljendada viiuldaja kiindumust selle kunstniku loomingusse. Teose loomise protsessis saadan ma muusikule regulaarselt välja kirjutatud katkendeid, et solist või dirigent saaks mulle anda tagasisidet nii tehnilises kui muusikalises osas. Seejärel me kohtume jälle, et teose kallal koos töötada. Klaverisaatjaga proovides teeme vajadusel muudatusi, eksperimenteerime ning otsime uusi huvitavaid võtteid.
Janine Janseni ja Richard Dubugnoni vestlus
Minu eesmärk on teha helitöö täpselt sellele muusikule – nagu ideaalselt istuv kostüüm, mida ta saaks kanda kaua aega ja igal pool ja mida ma võiksin vastavalt tema soovile alati kohendada. Minu prioriteet kirjutades on, et interpreedid saaksid mängida ergonoomiliselt, soovin neile jätta ka tõlgendamise vabadust ja mulle on oluline välja tuua instrumentide kõlavärvide rikkust ja eripära. Millised on teie muusikalised mõjutused? Mis teid igapäevaelus inspireerib?
Minu muusikalised lemmikud tekkisid nooruses. Kuulasin palju Bachi, Schuberti, Fauré’, Debussy, Raveli, aga ka 1970. aastate Bee Geesi ning funk-muusika bändide Tower of Power, Earth Wind and Fire ja Sly and the Family Stone muusikat. Samuti ka džässmuusikat, tänu mu kasuisale René Bottlangile, kes on hiilgav džässpianist. Muusikaõpingute ajal suurenes mu huvi Richard Straussi, Skrjabini, Dutilleux’, Messiaeni, Ligeti, Rautavaara ja Penderecki muusika vastu. Igapäevases elus leian inspiratsiooni aja veetmisest oma naise ja lastega, loodusest, kokandusest, astronoomiast ja kosmoseteadustest, tsivilisatsioonide ajaloost, keeltest, müstilistest sümbolitest, numismaatikast, kunstist, arhitektuurist – minu inspiratsiooniallikate spekter on väga lai. Millised tendentsid valitsevad kaasaegses muusikas, kuhu see suundub?
On ajaloolised tsüklid, mis on vähem või rohkem keerukad kui eelmised või tulevased ja neid arenguid mõjutavad otsustavad sündmused ajaloos. Kunst jääb aga ikka kunstiks. Tänapäeva kunst pole parem kui minevikus. On teistest eristuvaid suuri talente, geeniusi ja ka osavaid käsitöölisi. On palju keskpäraseid, kes usuvad end olevat geeniused... Tonaalne või atonaalne, romantiline või abstraktne... See, mis loeb minu jaoks, on kunsti siiras sõnum ja kunstnik, kes rakendab täielikult pühendununa oma oskusi ja talenti ning on üle oma egost.
Mis on teie kõige värskemad teosed?
Hiljuti kirjutasin opereti “Jeanne ja Hiro” viiele lauljale, klaverile, löökpillidele ja kontrabassile, mille esiettekanne toimus Lausanne’is. Tahtsin teha väikese pausi instrumentaalkontsertidest ning tõsisest muusikast ja vahelduseks komponeerida popurrii kergemuusikast, segades erinevate ajastute muusikastiile Offenbachist ja Saint-Saënsist funk’i, samba ja 1980. aastate “prantsuse” laulukesteni. Lugu räägib sopran Jeanne’ist, kes on töötu ja otsustab minna Brasiiliasse, Rio de Janeirosse. Ta tahab vahetada oma hääleliiki, kuna kukkus töökohale konkureerides läbi. Ta kohtab Rios marabu Loumbagot ja kulturist Pho To Ma Tongi, kes aitavad tal nõiduste abil häält muuta. Alles kohtumine kohaliku jaapani karaokekuningaga aitab tal avastada enda tõelise hääle...
Minu järgmine tõsine suurem töö on saksofonikontsert, mille esiettekanne toimub 2020. aastal Tokyos noore imelapse Kohei Ueno ja Tokyo Metropolitan-orkestri esituses Kazushi Ono juhatusel.
Kapriis op. 72 nr. 3 sümfooniaorkestrile
Mida arvate Eesti klassikalisest muusikast ja kuidas hindate selle arengut?
Ma arvan, et päris sellist asja nagu Eesti muusika pole olemas. Pigem on rida erinevate isikuomadustega heliloojaid. Esimene kokkupuude Eesti muusikaga oli mul Pariisi kõrgemas konservatooriumis õppimise ajal, mil tutvusin Eduard Tubina suurepärase kontrabassikontserdiga. Mulle meeldib väga Erkki-Sven Tüüri muusika. Leian, et tema muusika on täiesti unikaalne ja eriline, sest see ei sarnane mitte millelegi, mida ma tunnen. Selles on täiesti oma loogika ja sisemine maailm. Tema muusika on väga väljendusrikas. See erineb palju minu muusikast, kuid sellele vaatamata on selle muusika sõnum minu jaoks alati selge ja arusaadav.
Arvo Pärdi tintinnabuli-stiilis minimalistlik muusika ja kõik sellesarnane on minu arvates harmoonilises ja kontrapunktilises plaanis üsnagi vaene. Eriti nende jaoks, kelle kooliks on, nagu minulgi, Debussy-järgne traditsioon, milles kasutatakse väga kaugele arendatud modulatsioonide, rütmika ja tämbrite võimalusi. Millise “akordiga” te lõpetaksite?
Mul on kahju, et üldine tendents traditsioonilises klassikalise muusika kompositsioonis on allamäge liikumine. Muusika varjub tihti vaid helide taha – ei ole muusikalisi teemasid, arusaadavat ja seoselist ülesehitust. Kindlasti on selle üks põhjusi ärilise suunitlusega televisiooni- ja kinomuusika. Ka see ei ole enam Bernhard Hermanni või John Williamsi tasemel. Paljud heliloojad kirjutavad muusikat, mis muudab kuulaja kõrva loiuks, püüdmata tuua välja vormi, helistikumuutusi jm. Tulemuseks on see, et rahuldutakse lihtsalt muusika kuulmisega ilma seda kuulamata... On vaja teha palju tööd, et helilooja oleks jälle oma õiges rollis. Selleks, et näidata, kui palju parem on kuulata rikkalikku, läbimõeldult kirjutatud helitööd – samuti nagu on hea vaadata suure maalikunstniku maali või nautida hinnatud koka sööki –, koos kõigi variatsioonide, peensuste, värvide, viidete ja salajaste koodidega, mida üks kunstiteos võib endas kanda.