Kingsepp oma liistude kallal

22. märtsi õhtul sai veeta meeleoluka tunnikese Mustpeade majas koos Hortus Musicuse, Estonia teatri metsosopranite Triin Ella ja Helen Lokuta ning Adriano Banchieri esimese ja populaarseima madrigalikomöödiaga “La pazzia senile” (“Vanadusnõtrus”, 1598). Madrigalikomöödia oli itaalia hilisrenessansi aristokraatia sotsiaalne meelelahutus, kus naerdi tihti ühiskonna vaesema osa identiteediprobleemide üle. See sisaldas nii tõsist kui kerget komponenti, portreteerides elulisi situatsioone ja tegelasi; muusikaliselt koosnes mitmehäälsetest madrigalidest või canzonetta’dest, mis commedia dell’arte tegelaste poolt järjest laulduna moodustasid visandliku süžee. Narratiivset raami hoidis koos jutustaja, kes esitas emotsionaalselt koomilisi ja satiirilisi vahetekste, muusika oli tegevust kirjeldav.

 

 

Banchieri kirjutas oma madrigalikomöödiate osaliselt murdekeeles tekstid enamasti ise ning sisuks oli põhiliselt noored naised tüssamas vanu lolle mehi. Selle loo kandvaks ideeks on noorte/tõeliste tunnete triumf vanade/omakasu ja skeemitamiste üle. Vanadusest nõder Veneetsia kaupmees Pantalone tahab oma tütart Doralicet panna paari teise rauga, Bologna õpetlase Grazianoga, olles ise armunud kurtisaan Laurettasse. Tütar aga abiellub salaja oma tõelise armastatu Fulvioga ja seltsidaam saadab vanamehe lihtsalt kuu peale. Hortus Musicus on selle loo salvestanud 1985. a plaadifirmale Melodija ja esitanud seda omal ajal ohtralt. Nii saigi ka värske publik osa Muusikalistest Aednikest omas elemendis, vahest isegi aimu nende fenomenist ajalookogemust omamata.

 

Teinekord on kontserdil nii, et kõik on viisakas ja piinlikkusevaba, aga häirib iga viimne kui vähetähtis detail ning pärast mõtled, milleks või kellele see ajaraisk. Ja seekord oli naa, et võiks loetleda rea asju, mis olid balansist väljas või lohakad või diletantlikudki, aga üle aastate elamuse suutis õhtu kindlustada vähimagi kahtluseta. Hea oli tunnetada ansambli üheshingamist materjalis, mis oli nii omaseks saanud, et tundus olevat esitatud peast. Sest vaatad neid nägusid – ja neis tiksub sees miski, humor bizzarro, tiksub ühtemoodi. Ja see paneb loo nii ennastunustavalt käima, et kui mõistuse hääl vahepeal ka köhatab, et lauljad jooksevad tempoliselt più mosso hetkedel pillidest ette ega saa tempoliselt koos liikuma; või et Helen Lokuta on siiski jäänud vokaalselt ooperimaailma ja soleerib kauni lopsaka vibraatoga ülejäänud ansamblist üle, siis see ununeb järgmisel hetkel, kui fantastiliste karaktertenori võimetega Anto Õnnis kuskilt nurga tagant ilmub, mõni instrumentalist ootamatu improvisatsioonilise soolomotiivi välja paiskab või Tõnis Kaumann lihtsalt taldrikuid kokku lööb. Rohkem kahju oli ainult Pantalonest – kuigi auväärt Riho Ridbecki nägu figureerib küll juba legendaarsel vinüülikaanel, jäi nüüd tema hääl ja tegelaskuju kahvatuks ja pigem haletsusväärseks; just peategelasest oleks oodanud üle-võlli-veidrust (kasvõi traditsiooniline nasaalne laulmine oleks rolli värvikamaks muutnud). Ja miskipärast ei kahandanud ka see tuntav puudus elamust, kohe sugugi mitte.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload