_page-0001.jpg)
Eesti interpreetide liidu kontsert: Johannes Põlda ja Lea Leiten 20. märtsil Mustpeade majas.
Ma ei muretse tsirkuse pärast, aga kammermuusikas jääb sonaatide õhtu alati, nagu olnud juba aastasadu. Alles see oli septembris 2018, kui Valle-Rasmus Roots ja Sten Lassmann tulid Estonia kontserdisaalis välja võimsa sonaatide valikuga. Nüüd märtsis tõid Johannes Põlda ja Lea Leiten Mustpeade majas publiku ette oma sonaadivaliku klaveri-viiuli muusikast ja sellega kõik veel ei piirdu, sest aprillis on tulemas Sigrid Kuulmann ja Ralf Taal Brahmsi sonaatidega. Interpreedid esitavad rõõmuga ja kuulajad kuulavad naudinguga.
Viiuldaja Johannes Põlda sai möödunud aastal “Klassikatähtede” saates kolmanda preemia ja jätkab õpinguid Sibelius akadeemia magistrantuuris. Pianist Lea Leiten ei vaja paljusõnalist tutvustust, sest on ju teada, et kui esitatakse kõrgetasemelist kammermuusikat, siis reeglina kohtame seal Lead. Arvan, et Põldal on ansamblipartneriga väga vedanud.
Kolm tõepoolest romantilist sonaati oli hästi valitud põnev bukett ja vaheldusrikas muusika. Gabriel Fauré loomingu esimene kammerteos on op. 13 – sonaat viiulile ja klaverile (1875/76, esiettekandel 1877). Juhin tähelepanu, et Beethoveni kümme sonaati sajandi algusest olid pealkirjastatud kui sonaadid klaverile ja viiulile. Fauré suur neljaosaline sonaat on romantiliselt paljusõnaline – see on konstateering, mitte hinnang – ja seetõttu kõlaliselt kallutatud klaveri poole. Leiteni valik mängida avatud kaanega oli õige, kuigi riskantne kõlalise balansi mõttes. Aga Fauré teos ongi kaldu klaveri kasuks ja nii tuleb sellesse ka suhtuda. Mustpeade maja valge saal oli järjekordselt ümber seatud ja tehtud kuulajatele tõusev poodium. Selle otstarvet ma ei mõista, kuigi kuulamast see eriti ei seganud. Tundus, et interpreedid vajasid akustikaga kohanemiseks aega, sest teose edenedes paranes kõlaline tasakaal oluliselt. Ma ei tea, palju on meil selle teose esituspaare ja kui palju on see meil kõlanud, kuid kuuldu oli kõigis aspektides kõrgelt hinnatav, hästi ja targalt viimistletud interpretatsioon.
Järgmiseks valitud teos oli justkui kohusetundlikult eesti muusikast – Heino Elleri 1. sonaat (1922) –, kuid osutus õhtu sisuliseks kulminatsiooniks, kuigi on üheosaline ja seega kava lühim teos. Elleri sonaati on hästi palju mängitud ja kuidas siis teisiti: iga laval käiva viiuldaja repertuaaris peab see ju olema ja ongi. Kuid minu kuuldud esitused on seni jäänud pehmelt öeldes väga harilikeks ja mõni isegi formaalseks. Viimati kuuldu oli aga erakordne. Duo pani selle romantilise teose esituses rõhu vormile, tulemus oli isegi iseloomult karm, aga täpne ja, mis kõige olulisem, suurepäraselt õnnestunud nii ansambliliselt kui kõlaliselt, tõustes kolme sonaadi esituskonkurentsis ilmselgeks favoriidiks. Ilmselt puudus Klassikaraadiol võimalus kontsert jäädvustada, mistõttu soovitan tungivalt võtta see Elleri viiulisonaadi esitus salvestusplaani, kuna duol on värske suhe teosesse ja nende teostus täiuslik.
Kontserdi finaaliks oli planeeritud Camille Saint-Saënsi sonaat nr 1 op. 75. Teose loomisele järgnesid helilooja sellised tippteosed nagu “Orelisümfoonia” ja “Loomade karneval”. Sellest, et autor suhtus kammermuusikasse suure pieteeditundega, annab tunnistust küpse (50) ja tunnustatud helilooja pöördumine žanri poole. Muide, keelpillikvartetini jõudis ta veel kümme aastat hiljem. Tekstilt keerulise ja lausvirtuoosliku sonaadi esitus oli teose vääriline. Selle efektne viimane osa õnnestus perfektselt-säravalt, justkui kahest sünkroonkuulipildujast tulistatuna ja mida muud finaalist oodatagi. Põlda-Leiten on supersonaadipaar, kui lõpetada lugu tänapäevase superlatiiviga. Tõsi, ongi!