_page-0001.jpg)
Kui ma noore õpetajana, ise alles konservatooriumi tudeng, praegusesse Otsa kooli tööle asusin, oli Lembit Veevo (1926–2000) juba peaaegu kümme aastat seal õpetaja olnud. Meie esimest kohtumist ei mäleta, aga meenub väga korrektne mustade lokkis juustega – tõsi, juuksed muutsid aastate möödudes värvi – hea lastetoaga, alati sõbralik, abivalmis ja üsna kinnise olekuga härrasmees. 40 aastat õpetas ta koolis muusikateoreetilisi aineid ja loomingut. Viimast sai siin kuni 2009. aastani õppida ainult valikainena ja seda võisid teha mitte ainult muusikateooria, vaid kõigi erialade õppurid. Seetõttu puudub täielik ülevaade neist, kes Veevolt õpetust said, aga kindlasti on temaga loomingut õppinud praegune Pärnu organist ja vaimulik Jaanus Torrim ning Klassikaraadio toimetaja Marge-Ly Rookäär.
Veevo viimane loominguõpilane Mariliis Valkonen kujuneski heliloojaks ja on ametis Eesti muusika infokeskuse toimetajana. Temalt pärinevad ka järgmised mälestuskillud: “Kõige esimesena tuleb meelde ka kõige soojem hetk meie tundidest, kus Veevo kurtis oma pereprobleeme, jäi siis korra vakka, nagu mõeldes, kas ikka tasub edasi rääkida, ja siis jätkas: “Teile võib rääkida, te ju omainimene.” See luges mulle tuhat korda rohkem kui mõni kiitus kordaläinud teose kohta. Teisel õppeaastal kandis Tallinna reaalkooli segakoor inglise kolledžis ette minu senise õppeaja kõige mahukama teose, rock-oratooriumi “Raha”. Pärast esiettekannet tuli Veevo kooriklassi ja sõnas, et “see oli parem teos kui ma arvasin”, või et “polnudki nii hull kui arvasin”; ei mäleta täpselt. Igatahes oli see tema tavapäraselt delikaatsete avalduste kõrval üsna krõbe ütlus.
Veevo seisis alati hea selle eest, et minu teosed saaksid ikka ette kantud. Nii ta käiski mitmel korral, minu noodid näpus, mööda kooli koridore ringi ja pakkus neid õpilastele mängida. Kuid see polnud veel kõik! Samuti seisis ta hea ka selle eest, et noot ilus välja näeks. Seetõttu kirjutas ta ühe minu loo oma käega kodus ümber. Miks, ei teagi, sest ka minu kirjutatul polnud häda midagi. Kuna tema käekiri oli siiski kordi ilusam, jätsin käiku loomulikult tema noodi.”
Uno Naissoo loomingutunnis aastal 1955. FOTO ETMM.
Noorpõlv sõjakeerises
Tartus küll sündinud, algas ta teadlik elu Jõhvis, kus isa Peeter Veevo oli õpetaja ja koorijuht ning ema Johanna Veevo töötas samuti koolis ja andis klaveritunde. Esimesed loomingukatsetused olevat üles märkinud vanaisa, paraku läksid need kaduma. Vend Jaak mängis mitut pilli, kuid hakkas hiljem hoopis agronoomiks. Lembit Veevo pidas oma esimeseks oluliseks õpetajaks koorijuhti ja lauluõpetajat Mari Kulli, kes töötas aastatel 1938–1951 Jõhvis. Kõik läks justkui tavalist rada, kuni 17-aastase nooruki elu murdus. Keerulisel 1944. aastal suundus perekond Ida-Virumaalt Viljandimaale Tääksi, kus kujunes uus kodu ja isa sai tööd kohalikus koolis.
Lembit Veevo õpetas Otsa koolis ju pikka aega, aga ega tema hingemaale eriti keegi ei pääsenud. Elu keerdkäike ja eesti asja arutasid nad kolleegidest Märt Kraavi ja Aarne Männikuga ning õpingukaaslasest sõbra Ants Üleojaga. 1990-ndate teisel poolel, kui meie klassiruumid Otsa kooli neljandal korrusel olid lähestikku ja kätte oli juba võidetud aeg, mil ta julges oma eluteest rääkida, kuulsin siiski temalt endalt lühidalt noist muusika õppimisele eelnenud aastatest. 1944. augustis võeti Lembit Saksa sõjaväkke. Sealt algas kannatuste rada. Kõigepealt väljaõpe Kloogal. Segastel kuudel sattus ta eesti rahvuskangelase Alfons Rebase pataljoni. Selle helgematest hetkedest meenutas Veevo, kuidas sai mõisates, kus Rebase pataljon peatus, klaveril improviseerida. Julges mainida sedagi, et mängis 24. veebruaril 1945 Eesti hümni. Lühike aeg rindel, sealt põgenemine, mille käigus Tšehhi partisanid temagi vangistasid ja pealetungivale Vene armeele üle andsid. Järgnes vägagi keeruline elu Vorkuta kaevandustes Uurali mäestiku põhjatipu lähedal. Pärast sõja lõppu moodustati tööpataljonid peamiselt endistest sõjavangidest, aga ka tsiviilisikutest, kes olid “kodumaareeturid”. Nii toodi Lembit Veevo koos paljude sõjavangidega esialgu Narva, siis Sillamäele. Sealgi oli kasu musitseerimisoskusest. Moodustus isegi väike ansambel, kuhu ta kuulus, ja kellega mängiti vastavalt vajadusele vägagi erinevat muusikat kergemast klassikast džässini. See keeruline periood võttis noore mehe elust mitu aastat. Alles sügisel 1952 sai juba 25-aastane Veevo alustada õpinguid Tallinna muusikakoolis (praegu Otsa kool), mille lõpetas 1956. aastal kahel erialal, koorijuhtimise Helvi Voore klassis ja muusikateooria erialal.
Kevadel 1952 Heino Elleri õpilasena konservatooriumi lõpetanud Uno Naissoo alustas samal aastal tööd muusikateoreetiliste ainete õpetajana Tallinna muusikakoolis. See oli õnnelik kokkusattumus, sest nii õpilasel kui temast kaks aastat nooremal õpetajal oli huvi luua süntees tõsisest ja kergest muusikast. Esimene Veevo laul, mis tuntust kogus, on 1953/54 dateeritud “Suvine tuul” naiskoorile Juhan Liivi sõnadele, kus on tekstiread: “Tule, ma troostin su valu! Nii kõneles suvine tuul pehmelt… kuni kõik kibeda meelest ja mure südamest ära viis.” Ta oleks nagu tahtnud kustutada kõik vahepealsete aegade üleelamised, sest alanud oli uus eluetapp.
Järgnes viis aastat kompositsiooniõpinguid Tallinna konservatooriumis Villem Kapi juhendamisel, kellega sõlmus samuti hea ja viljakas kontakt. Lõputööna valmis aastal 1961 kantaat “Vere hääl” segakoorile, metsosopranile ja orkestrile. “Olin üheksa aastat koolipoisi naine,” ütles kord abikaasa Linda, kellega 1952. aastal sõlmitud abielu kestis kuni elupäevade lõpuni. Õpingute kõrval mängis Lembit ohvitseride majas ja töötas 1956–1961 Tallinna lastemuusikakoolis. Aastal 1960 kutsus Uno Naissoo viimase kursuse tudengi õpetajaks Tallinna muusikakooli, kuhu Veevo sai konservatooriumist ka tollal kohustusliku riikliku suunamise ning jäi sellesse ametisse oma tööaastate lõpuni. Õpingute lõpetamise järel võeti Lembit Veevo juba samal aastal Eesti NSV heliloojate liidu liikmeks.
Veevo tegutses ka koorilauljana Tallinna Kammerkooris, mis oli esimene kammerkoor Eestis ja terves Nõukogude Liidus. Koori kutsus 1962. aastal kokku Uno Naissoo sooviga luua eksperimentaalkoor elukutselistest muusikutest. Nende ridadesse kuulus ka Lembit Veevo, kelle mitmed lauludki, nagu “Millest vestles lill” ja “Haned, luiged” valmisid hiljem just sellele koorile. Ene Üleoja, kes Veevoga ühel ajal seal laulis, tõstis mõne aasta eest Otsa koolis peetud Veevo mälestusõhtul esile tema laulude erilist harmooniataju, tundesügavust, hõrku impressionistlikku koloriiti ja hästi kõlavat vokaali.
Lembit Veevo aastal 1986. FOTO KALJU SUUR/ETMM
Tundlik olemus peegeldub eelkõige laululoomingus
Keerulistest aegadest hoolimata säilitas Lembit Veevo oma mõttesügava, leebe ja tundliku olemuse, mis peegeldub ennekõike tema laululoomingus. Läbi ohtliku ja raske teekonna otsis ta sisimas ennast, leides oma hingelaadile ja kutsumusele truuks jäänuna omaenese tee.
Veevo komponeeris aeglaselt, viimistletult. “Tundesügavus ning loomulik vokaalikäsitlus iseloomustavad Lembit Veevo vokaalloomingut, olgu siis tegemist soololaulude või koorimuusikaga. Eesti heliloojate koorimuusikas tõusevad Lembit Veevo laulud esile omapärase hõrgu koloriidi poolest, mis eriti selgelt väljendub tema segakoorilauludes, nagu “Haned, luiged” või “Kadakad”. On tunda, et helilooja tajub koori seestpoolt, tunnetab selle võimalusi kui koorijuht ja -laulja,” kirjutas Monika Topman ajalehes Sirp ja Vasar detsembris 1986.
Hingelt lüürik, oli Veevo innukas luulelugeja ning kuigi esimene laul (“Suvine tuul”) valmis Juhan Liivi tekstile, olid tema tekstide valikus hiljem esiplaanil naisluuletajad – Debora Vaarandi, Viivi Luik, Astrid Pirn, Leelo Tungal, Muia Veetamm, Minni Nurme, Juta Kaidla, Helvi Jürisson. Laululoomingus valis ta igalt autorilt harva rohkem kui ühe teksti. Küllap otsis oma lauludele vaheldusrikkuse huvides erinevaid lähtekohti, ent domineerivaks teemaks jäi siiski loodus kõigi oma erinevate meeleoludega.
Tema kauni ja värvika harmooniaga hingepuudutavat laululoomingut kohtab ikka kooride kavades. “Suvine tuul” kõlab eeloleval juubelilaulupeol naiskooridelt, sama laul oli 2009. aasta laulupeol segakooride kavas. 2015. aastal Eesti kooriühingu algatatud kontserdisari “Unustatud laulud” taaselustas 1930-ndail, eriti aga 1960.–1980. aastatel loodud koorimuusikat. Aastatel 2016–2018 tutvustas ETV sari “Üks koorilaul” 104 saatega nii vanameistrite kui ka tänapäevaste rohkem või vähem tuntud loojate laule, kõlasid ka Veevo “Kadakad “ ja “Naera!”.
On põhjust rõõmustada selle üle, et Lembit Veevo looming elab noorte lauljate esituses. Veronika Portsmuthi 2011. aastal valminud debüütplaati “Kõikide järvede kuu” täidavad tema koorilaulud Kristo Matsoni džässilikus seades. Veevo laululooming köidab harmoonilise väljendusrikkusega. Tema hingesugulus Uno Naissooga tuleb esile levilauludes nagu “Romanss”, “Lumesadu”, “Ei veel”, “Meresängi vajus päike”. Veevo lastemuusikast said kohe populaarseks laulud “Karulaane jenka” ja “Konnade kodu”. Laulud tõid talle omal ajal preemiaid mitmetel võistluskontsertidel, millest huviline leiab täieliku ülevaate Valter Ojakääru Eesti levimuusika ajaloo 3. raamatus “Sirp ja saksofon” ning loetelu artistidest sarja 4. raamatus “Oma laulu leidsime üles”.
Muusikaline üldistamisvõime lõi Veevo puhul eriti välja filmimuusika loomisel. Neid filme, mille pildirida ta on aidanud lahti mõtestada ja süvendada, on kokku kaheksa. Seitsmele filmile –“Jääminek”,“Jäljed”,“Me olime kaheksateistkümneaastased”, “Keskpäevane praam”, “Hullumeelsus”, “Maaletulek”, “Metskannikesed” – oli režissööriks Kaljo Kiisk. Nad olid Veevoga eakaaslased ja mõlema elu oli nooruses seotud Ida-Virumaaga. Mõlema saatust olid mõjutanud sõda ja sellele järgnenud aastate varjatud ajad ja sündmused. Kaljo Kiisk meenutas 1990-ndate keskel ühes intervjuus Narva ja Sinimägede maapealset põrgut ning rääkis, kui koormav ja hirmu tekitav oli seda saladuses hoida. Veevo õpingukaaslaseks olnud Helju Tauk aga on hiljem arutanud, kuidas konservatooriumis ei teatud toona oma õpingukaaslastest kuigi palju – ei räägitud ei endast ega oma elust, elu kulges nagu mitmel tasandil. Aga selline oli paljude selle põlvkonna esindajate saatus, mille vari langes ka nende lähedastele ja järglastele.
Veevo loometeelt ei ole meenutada suurejoonelisi ettevõtmisi. Mõte sümfooniast jäi teostamata. Küll on ta loonud , sümfoonilise poeemi “Varjud” ning viis vokaalsümfoonilist helitööd. Neist esimene, konservatooriumi lõputööna sündinud kantaat “Vere hääl” kõlas 1961. aastal Eesti Raadio segakoori, sümfooniaorkestri ja solist Ludmilla Issakova esituses. “Varjud” kanti ette 1962. aasta detsembris abonemendi “Valitud sümfoonilisi teoseid” raames Roman Matsovi juhatusel. Mõlemad teosed on käsikirjas. Avastamist ootab Veevo instrumentaalkammermuusika, mis on üldsusele peaaegu tundmatu. Kuna noote pole trükitud, ei jõua need interpreetide repertuaari. Küll aga on Eesti teatri- ja muusikamuuseumi fondides hulgaliselt käsikirju. Muidugi ei ole kõik teosed võrdselt head, aga siiski on neid, mida meie rikka muusikaelu taustal meeles pidada, eelkõige ansambli- ja klaverimuusika. Omaaegne ENSV Riikliku Filharmoonia puhkpillikvintett, mis kandis aastast 1975 Jaan Tamme nime, on 1967. aastal isegi plaadistanud firmale Melodija Veevo “Puhkpillikvinteti” kõrvu Arvo Pärdi, Anti Marguste, Kuldar Singi ja Ester Mägi varaste teostega. 1980-ndatel jõudsid telepilti klarnetisonaat ja saksofonikvartett. Oma järge ootavad 1979. aastal valminud tsükkel “Viis muusikalist pilti Anton Hansen Tammsaare mailt” osadega “Weart kellad”, “Kõrvemaa küngastel”, “Süvaveed”, “Meditatsioon”, “Üle Väljamäe väljade” ning samuti “Variatsioonid” aastast 1958, kus mõtlikule ja tõsisele teemale järgneb üheksa fantaasiarikka ja põneva klaverikäsitlusega variatsiooni. Mäletan teost ühelt Valdur Rootsi klaveriõhtult, kes oma soolokavades pööras suurt tähelepanu eesti heliloojate teostele.
Eesti muusikast on ikka midagi avastada ja ei julge ju loota, et mõne avastusretke käsikirjade juurde võtab ette Nicolas Horvathi suurusjärgus pianist, kes 2017. aastal oli Eesti muusikapäevade suurüllataja eesti muusika avastajana.