Mäng klaveri seest

Olen pea kaks aastat endas kandnud artiklit sellest, kuidas klaveril laiendatud klaverimänguvõtteid mängida ehk teisisõnu, kuidas mängida mitte ainult klahvidel, vaid ka klaveri seest. Olen laiendatud mänguvõtetega kokku puutunud alates oma esimesest kogemusest kaasaegse muusikaga, milleks oli Ameerika helilooja George Crumbi trio flöödile, tšellole ja klaverile “Vox Balaenae” üle kümne aasta tagasi. Šveitsis Baselis õppides läbisin klaveritehniku kursuse, mille tunnistus tagas loa klavereid ka klaveri seest mängida. Nii tekkiski mõte, et kirjutaks sellest kokkuvõtte.

Farištamo Eller prepareeritud klaveril mängimas. FOTO ERAKOGUST

Grazis elab ja töötab klaveritehnik Andreas Oesch, kes on pianistide jaoks tõeline ime. Ta hoolib muusikutest, kuid rõhutab, et kõige olulisem on siiski muusika. Ta räägib sõbralikult, hoolivalt, ei pahanda ega keela. Ta kuulab ära ning aitab leida lahenduse, mis sobib nii muusikale, esinejale kui ka klaverile. Tema ongi selle artikli suurim inspireerija.

Klaveri ehitamine on kunst, mille taga on palju filosoofiat. Igal kontsertklaveril on umbes 12 000 osa, aga iga firma klaver kõlab erinevalt. Tavaliselt soovitakse parimat võimalikku kõla ning valjut heli, mis kontserdisaalis ka kaugeimasse nurka jõuaks. Erinev kõla tuleneb klaveriehitajate filosoofiast, ütleb Andreas Oesch.

Paljud heliloojad nõuavad oma teostes klaveri prepareerimist ehk ettevalmistamist ja klaveri laiendatud tehnikate kasutamist. Aga klaver on ju arendatud ideaalseks, miks on seda vaja prepareerida ja klaveri seest mängida? Järelikult tahavad heliloojad saavutada midagi enamat kui klaviatuur võimaldab ehk soovivad kõla muuta. Ja pianistid püüavad neid kõlalisi soove teostada. Põhilised muusikud, kes veel klaveri sees helide tekitamist kasutavad, on improvisaatorid ja löökpillimängijad. Andreas Oesch ütleb, et kõike võib teha senikaua kuni klaverit ära ei lõhu. Järgmine klaveri kasutaja peab saama mängida Beethoveni sonaati.

Üldiselt on lähenemisi muidugi mitmeid. Ühed ütlevad kategooriliselt, et ei tohi klaverit seest näppida, paluvad mängida ainult klahvidel. Teised lubavad mängida ka klaveri seest, aga ainult kätega, ilma mingeid asju kasutamata, ja vahel ka ainult kinnastega. Mõned lubavad kõike. Aga selleks, et lubada, peaks teadma, mida lubada ja kuidas inimesi harida, et need, kes klaveri sees mängivad, ei lõhuks pille.

Kõige asjalikum olekski korraldada koolitusi, nagu on hügieenikoolitus neile, kes tahavad kokana töötada, või esmaabikoolitus. See oleks justkui kasutusjuhendi andmine, et pille ei lõhutaks. (Kõige õrnemad on klaveril haamrikesed. Panen kõigile südamele, et haamrikesi ei tohi mitte mingil juhul niisama näppida ja nende asendit muuta!)

Minu esimene küsimus Andreasele oli, et mida arvata kinnastega klaveri sees mängimisest. Näiteks glissando’d, pizzicato’d, flažoletid, multifoonid, peopesadega keeltel mäng. Kinnastega on keeli tunnetada ju keeruline. Ta arvas, et sõrmedega võib vabalt mängida, aga pärast mängimist tuleks näiteks linase lapiga keeled üle tõmmata (risti keelte suunaga ja parem pedaal all, et mitte vigastada haamrikesi). Ükskõik kui kuivad käed meie endi arvates ka on, mingi higi ja rasu tekib alati, mis siis keeltel oksüdeerub ja on klaveri keeltele ebatervislik. Nii võib vabalt erinevaid štrihhe ja võtteid ka ilma pedaalita mängida, haamrikestele sellega liiga ei tee.

Järgmine küsimus tekib, mida teha, kui on vaja kiirelt teada, mis keel mis noodi annab. Klavereid, kus haamrikesed on nagu klaveri klaviatuur mustad-valged, olen ainult Baseli muusikaakadeemia mõnes klassis näinud. Kuidas märkida? Andreas soovitas osta pisikesed kleepekad, mida siis pintsettidega haamritele asetada ja pärast pintsettidega ka ära võtta. Selleks, et nad hästi ära tuleksid, tuleb pool kleepekast kindlasti lahtiseks jätta. Näpuga võib kleepekale ainult õrnalt vajutada.

Flažolette ja multifoone mängides tekib tavaliselt vajadus keeltel vajalikke kohti ära märkida. Siin soovitas Andreas kasutada veekindlat markerit ja mitte küünelakki ega kriiti, sest üks on halb pillile ja teine kulub lihtsalt kohe ära. Alkoholiga lubas ta meil endil keeli puhtaks teha küll, aga ütles, et häälestajad saavad veekindla markeri ise ka väga lihtsalt ära.

Eraldi peatus ta klaveri keeltel. Kes iganes klaveri sisse vaatab, näeb, et on kahed keeled, millest eriti õrnad on alumised, mähitud keeled. Need on väga pehmest materjalist ja väga õrnad. Bassikeeltel mängides ei tohi kasutada mitte mingit kõva materjali. Tohib kasutada puitu, vilti, plastikut. Kindlasti ei tohi kasutada metalli, nt mutreid ei tohi mähitud keelte vahele üldse paigutada, see lõhub madalad keeled ära ja keel tuleb välja vahetada. Aga võib kasutada näiteks vildist või kummist kolmnurki. Vilt on eriti hea materjal. Plektrum on ka täiesti ohutu. Mutrikesi võib paigutada kõrgemate keelte vahele. Aga igal juhul peab selleks ajaks parema pedaali alla vajutama, sest muidu vigastame imeõrnu haamrikesi ja siis ei saa nad enam oma tööd hästi teha ning see toob jälle klaveritehnikule palju lisatööd. Klaas on suure riskiga materjal mängijale endale, ta soovitab kasutada bottle neck’i, mis kitarristidele loodud. Andreas pani südamele, et prooviksime soovitud efekti saavutada nõnda, et oleks see oleks ohutu nii klaverile kui mängijale. Kleeplint keeltel loob põneva kõla, mis on teoorias keeltele ohutu, kui julgeda seda oma klaveritehnikule öelda. Seda on kerge puhastada, aga meil endil ei soovitanud ta seda teha. Sarnase kõla saab butter fix’i keeltele pannes, mis tundub olevat klaverile veelgi ohutum. See materjal on üldse väga tänuväärne, võimaldab ohutult põnevaid kõlasid tekitada ja selle saab pärast ka lihtsalt ära. Üks helilooja oli küsinud: aga klaveri raam, kas seda võib näiteks metallist haamriga lüüa? Ei! Ikka vaid pehmema materjaliga, näiteks puiduga, ja siis ka mitte kogu jõust. Üldse võiks lähenemine olla selline, et klaveri ettevalmistamine ei võtaks liiga kaua aega ja alati mõelda, kas seda on ikka väga vaja. Niisama tegemise pärast ei tasuks midagi teha. Peab hoolima, ütleb Andreas.

Praegu on moes mikrotonaalsus. Selle kohta ütles Andreas, et tuleks hästi järele mõelda, kas see suur töö, mis mikrotonaalsuse tekitamiseks vaja teha on, tasub end ära. Alati tuleb silmas pidada oma publikut. Kui publik tulemusest aru ei saa, vaid ainult mängijad, kes on juba vähemalt kümme korda ja rohkem sama kohta harjutanud, kas sellel on siis mõtet? Kõike võib teha, aga ei tohi midagi lõhkuda ja muusikaline mõte võiks ikka olemas olla…

Ootamatu märkus tuli Andreaselt seoses klaveripuldi klaveri sisse tõstmisega. Kindlasti on vaja tähele panna, et pult saaks stabiilselt raamile asetatud, sest ta on küll näinud juhtumeid, kus pult kukub haamrikestele ja siis on klaveritehnikul jälle palju tööd. Kui mängida mingit lugu, kus on ette nähtud haamrikeste asendi muutmine, nagu näiteks ühes Cage’i loos, siis on pärast väga-väga palju tööd, et seda tagasi muuta. Andreas küsis, et kas on ikka väga vaja seda lugu esitada. Kui väga suurt sisemist vajadust ei ole, siis äkki parem mitte mängida.

Üldiselt pole klaveri laiendatud mänguvõtted üldse keerulised, kuid neid peab oskama. Esimesed tutvused võiksid olla kellegi kogenu käe all. Siinne jutt on pigem julgustuseks, kuid ei anna kindlasti õigust kohe minna ja mängida klaveri sees (välja arvatud muidugi juhul kui olete ise klaveri omanik).

Minu jaoks on klaver nii klaviatuur kui ka laiendatud mänguvõtted ning seetõttu olen oma pisikese tiibklaveri üle kodus tohutult õnnelik. Harjutan sellel nii kirjutatud teoseid kui ka vabaimprovisatsiooni. Olen loonud palju väikesi klaveripalu, kasutades erinevaid laiendatud mänguvõtteid, ning pannud nad veebi koos tehnikaid tutvustavate videotega. Loodan, et liigume selles suunas, kus laiendatud klaver pole enam võõras ja ohtlik, vaid tuttav, põnev ja ilus. Ning õpime ise ja õpetame teistele, kuidas sellist pilli mängida.